Lugesin teel Tartust Tallinna seda raamatut. Lühike ja kiire lugemine, ilusaid muinasjutulisi sõnu ja lauseid. Mõned blogijad on natuke tsitaate välja toonud, seega lingin needki siia, kui on huvi veidi stiilist aimu saada. Maailmahulgus, keegi Kessu, ja keegi Kissu. Mõned teised on paari reaga kirjutanud, et raamat meeldis: teretore kai ja Viktoria 8. novembri 2007 sissekanne. Danzumees.
Sellepärast peangi nüüd ära kirjutama, mida ma ise arvasin. Nimelt seda, et kui teil on vaja lihtsat ja ilusat, veidi nuttu väljakiskuvat raamatut kuhugi rongisõidu või bussisõidu peale, siis sobib hästi. Ei ole ses suhtes midagi ette heita – läheb ruttu, ei ole vastumeelne, inimesed on tavalised ja armsad (kuigi loogikaviga justkui oleks, et inimene, kes pole elu aeg kuigi palju rohkem öelnud minia kuuldes, kui paar lauset, puistab äkki vägagi jutukalt välja kogu oma huvitava mineviku). Ja kui ma kirjutan “nuttu väljakiskuv”, siis ma ei mõtle väga irooniliselt isegi, vaid sedasi positiivselt nagu me ollivuudi filme vahel vaatame, teades, mida me saada tahame. Võib-olla isegi neid filme, mille tegevuspaigaks on Euroopa.
Kahes lühiretsensioonis on kirjutatud järgmist:
Tõnu Kaalep paistab Ekspressis sama kimbatuses olevat nagu minagi sellest kirjutades. Et ei laida, aga ütleb, et kuidagi lame ja lihtne. Nõus. Kuigi eks selliseid raamatuid peab ka vahel olema (kordan: halb ta pold, igav ei hakanud ja vastumeelt ei olnud ka mitte).
Kätlin Kaldmaa kirjutab Päevalehes ka suhteliselt adekvaatselt – ei kiida ega laida ülearu.
Ja ma ise kirjutasin sellest omaenda bloogis pikemalt, aga sealne arvamus on emotsionaalsem ja subjektiivsem. Lisaks on juttu teisest raamatust, millest ma siia eraldi ei viitsi kirjutada (Valeri Brjussov), kuid mina ma soovitan samuti soojalt reisile kaasa võtta. Võib-olla kahele erinevale reisile, mitte järjest.
Kolmas reisijärgne sissekanne puudutab loetud raamatuid. Käisin nädala sees nimelt raamatukogus, et saaksin reisile midagi kaasa võtta – mis ma muud laevas teen, onju, kui loen? Igaks juhuks võtsin kaasa ainult kaks – mõlemad suhteliselt lühikesed – et kui üks ei sobi, loen teist. Juhtus aga nii, et (2) Anna Gavalda “Ma armastasin teda” sai juba teel Tallinnasse läbi (muide avastasin mingil hetkel, et nii vähe oli jäänud, aga kell oli juba 5 ja kartsin, et äkki läheb enne pimedaks, kui valmis saan – aga ei läinudki! Maal olles oleks täitsa valge tundunud, linnas hakati vaikselt tänavalaternaid süütama – pool 6 jõudsin nimelt).
Niisiis, Gavalda. See raamat oli tõesti lihtsalt loetav, läks kiiresti ja meenutas natuke Coelhot (olen küll lugenud ainult Alkeemikut ja Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin, aga selle viimasega tekkis nagu sarnane tunne). Seega ma usun, et need, kellele Gavalda see raamat meeldis, leiavad midagi ka Coelho viimatinimetatust. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli ilus raamat. Kuigi liiga muinasjutt. Võib-olla just seetõttu, et rääkis nii kaasaegsest asjast, et oli nagu tõepärasuse taotlus? Ma olen kuidagi teistmoodi elu kujutamise pooldaja praegu, tähendab, tegelt ei oska ma seda sõnades kirjeldada. Mis oli muinasjutuline siis – esiteks ikka jälle see usk pidevasse armunud olekusse ja selle võimalikkusesse, sellega seoses nagu argisuse ja rutiini põlgamine või kuidagi hukkamõist. See äi/vanem mees Pierre ju valis selle kohustuste tee armukese asemel, aga idee oli kuidagi selles, et näidata, et see pole sugugi ainuõige valik. Pigem ehk andis lootust Chloéle, et see, et mees tema ja nende kahe lapse juurest ootamatult oma armukese juurde ära läks, ei ole üheselt mõistetavalt negatiivne. Laused stiilis: “Sa väärid paremat, kui seda, et mõelda, kellele te järgmisel nädalal külla lähete ja mis reisi sel aastal võiks ette võtta”. Et mis mõttes siis paremat? Need inimesed, kes tunnevad nagu oma perest ja argistest toimetustest rõõmu, nähes selles mingit elumõtet (no kasvõi mina onju mingil määral) – kas see tähendab, et “me ei vääri paremat” või et elult tuleks midagi palju rohkemat nõuda? Ses suhtes natuke nagu eluvõõras tunne jäi. Aga ilus muidugi, selliseid raamatuid on vahel lausa vaja. Ehk mitte liiga suurtes kogustes ja eriti mitte tütarlapse eas, kui võivad välja kujuneda tõekspidamised, et rutiinne elu ilma õndsustundeta armumisseisundita on vale ja me peame kohe midagi muud otsima, mida me tegelikult väärime, kui midagi sellist peaks ette tulema. See Pierre ütles veel, et vanasti olid teised ajad, siis võis seda nagu õigekski pidada. Nüüd olla uued ajad. Võib-olla nüüd sellepärast ongi nii paljude üksikute inimeste aeg, et kõiki on mõjutanud see kirjandus-filmid-seebid jms, kus taotaksegi ainult ühte rauda. Pere ja rutiin on jama. (Kas vist Prince of Tides oli suht erinev, kui peategelane läks laste ja pere juurde tagasi, olles endale lubanud väikest seiklust oma psühhoanalüütikuga?)
No ja ma ei võitlegi muu vastu kui et inimesed võtavad kirjandust ja kunsti kui päriselu (ja seda ma näen tihti tudengite peal). Kui kunstiline väljendus, las olla. Miks mitte. Võib-olla mulle meeldiski see Küünlad põlevad lõpuni sellepärast rohkem, et see oli nagu sügavam ja kunstilisem, selgemalt mitte elu kopeeriv. Arutlused sõprusest, truudusetusest, reetmisest jne. Puhtkirjanduslik värk, see-eest kuidagi meeldivas atmosfääris. See Gavalda jutt oli nagu ilus film või seep lihtsalt, kuna arutlusi ju ka pigem ei olnudki, vaid jutt sellest, mis on toimunud, mis toimub ja siis mõtlemapanek asjade üle, mis suunab kangesti sellele, et otsigem alalist õndsust ja õnne (erinevalt Dostojevskist, kes minu arvates aitab inimestel ka raskusi ja kannatusi üle elada ning väikeste ja tähtsusetute asjade pärast rõõmustada). Kirjanduslikud pildid ju mõjutavad inimeste mõttemaailma samavõrd kui filmid, mõjutavad reaalsust.
