Võtsin raamatu kätte positiivse eelarvamusega. Nimelt on tema suveülikooli kursused ikka kiidetud olnud ja siis justkui on arvamus kirjutajast juba ette hea. Ometi ei ole raamatukirjutamine siiski kõigi jaoks. Sest kokkuvõtteks olid siin lihtsa inimese argimured ja argirõõmud. Üllatused ja tähelepanekud, Soomes. Kohati neid lauseid lugedes mõtlesin küll, et ega ise päris nii ei oskaks (=ikka luulelisem kui tavainimese kirjutus), aga… kuidagi väga argine tundus siiski.
Häiriva asjoluna juures püüd soomlasi ja eestlasi üldiselt iseloomustada. Palju vastuolusid (soomlased ei oska mõelda, tahavad, et neile kõik ette öeldaks – soomlased on loovad, kui tehas linnast ära kaob, leitakse kohe uus kasutus; soomlased on tolerantsed – soomlased on ebatolerantsed; soomlased on kokkuhoidlikud ja keskkonnasäästlikud – soomlased paljundavad igaks töökoosolekuks pakkide viisi mõttetuid dokumente välja; jms.) Et pigem jätaks siis kõik üldistused kohe algul tegemata ja kirjeldaks asju üksikjuhtumitena või üksiknähtudena. Näiteks minu kui eestlase – nähtavasti täiesti ebahariliku eestlase, nagu selgub nii sellest kui ugrimugri raamatust – jaoks tundus täiesti arusaamatu, mis neid selle hollandlase juures siis täpselt ikka häiris. Inimene tundus elav ja ettevõtlik, leidis ka, et kui kolleegil on kurvad sündmused peres, peaks kollektiivist keegi helistama… No ma ei tea. Kui midagi rasket on juhtunud, on inimestel alati teatav kohmetus ja keegi ei julge asjaosalisega juttugi teha – ometi olen ise näinud, KUI VÄGA on inimestel sellistel hetkedel vaja kellegagi lihtsalt rääkida. Niisama rääkida. Inimesed on muidugi erinevad, aga oeh, võõraste vaenulikkus on soomlastes ju samavõrra tugevalt sees kui eestlasteski (kohati) – seda õhkub ju ka sellest raamatust. Muuhulgas ajas lausa naerma vastuväide soome tudengite väitele, et “miks peaks soome meediakommunikatsiooni [või oli mingi muu] ainet andma välismaalane ja inglise keeles!” – et kogu arvestatav teoreetiline kirjandus on inglise keeles 
No kamoon – kas oleks mõtet ka Tartu Ülikoolis ehk enamikes ainetes siis inglise keele peale üle minna? See pole ju argument. (Kuigi argumente oleks. Aga see ei ole üks kuigivõrd arvestatavatest, eriti eestlase suust).
Samas tundus muidugi, et autor ise on selline tore lihtne eesti naine (või peaks lausa täpsustama: suaarlane), püüab kõike mitte väga keeruliseks ja peeneks mõelda, vaid võtta elu sellisena nagu see on. Seega personaalset ei midagi – lihtsalt et mõni on hea kirjutamises, mõni teaduse tegemises ja loenguandmises. Teised blogijad ka just kiidavad teda kui “armsat Karuema”. Ja ühes blogis kirjutab ka raamatu saamise loost. No ja paistab, et seda raamatut oli siis vaja.
