Sain siis selle raamatu läbi – no oli ju tunne, et lausa peaks kursis olema, millega siis lõppude lõpuks tegu. Mis ma oskan öelda? Meisterlik kirjutus, iseäranis hea tõlge (Anti Saar – kõik ta tõlked on väga head, aga kahjuks tõlgib ta väga väärt kirjandust, mida ei ole mitte alati põnev lugeda. EPList: „Kui tõlkija ütles, et ta on tööd alustanud, oli mul temast tõeliselt kahju, sest „Eesti romaani” tekst on isegi prantsuse keeles üsna raske, laused on väga pikad,” märkis Kalda. „Hiljem selgus minu üllatuseks, et Saar on leidnud väga osavalt võimalused keerulistest kohtadest mööduda.”). Ja põhjus, miks ta Prantsusmaal lausa silma jäi, on nähtavasti perspektiivide vahetus.
Nimelt on minajutustaja hoopis ajalehe joonealuse romaani-järjejutu kirjutaja väljamõeldud tegelane. Seega jutustatakse justkui väljamõeldislugu 1980ndate keskpaigast ja Augusti ehk kirjaniku lugu 1990ndate keskpaigast. Vaheldumisi – kuna üks saab inspiratsiooni teisest. On asju, mida minajutustaja Teodor ei tea näiteks – saab rääkida ainult sellest, mida nägi, aga jutte alati mitte. Kirjanduslikult muidugi põnev. Näiteks räägib ta Augusti ja Charlotte’i pooletunnisest vestlusest, aga nimetab, et ei tea, millest jutt käis. Vahepeal on Augustil Charlotte’iga nimelt väike armumine ja armulugu, aga peale toda vestlust tuleb mehel siiski tagasi Tallinnasse sõita ja siis laseb ta end käest. Kirjutab kuidagimoodi järjejuttu edasi, aga lohakalt ja halvasti, veel kehvema stiiliga kui varem. Seega peab Teodor ehk väljamõeldud tegelane erinevaid kohti siin-seal siluma, ilma et August märkakski. Kuniks lõpuks kirjutab ühe lõpu täiesti ümber. Mis viib jällegi selleni, et August loeb ajalehes loo läbi, ehmatab ja kukub trepist alla ning peale ravil olemist taastub füüsiliselt, kuid sõidutatakse hullumajja. Lõpp on aga seotud selle vestlusega, mida teadis vaid Charlotte – Augusti saladus nooruspõlvest, mis – nagu selgus – oli osaliselt ka Charlotte’i elukäiguga seotud.
Tegemist läbi ja lõhki eesti romaaniga, kuna kogu tegevustik ammutab ainest ainuüksi Eesti elust ja lähiajaloost. Samas on Katrina Kalda vist öelnud, et ta on siiski prantsuse kirjanik, kuna kirjutab prantsuse keeles. Eks ta ole – raamatu ülesehitus on ju moodne ja muudmoodi ei oleks esimese pauguga silma jäänud. Teiseks on romaan tõesti dialoogis taas prantsuse kirjandusega. Mina prantsuse kirjandust nii hästi ei tunne, aga Madame Bovaryd siiski tean ja eriti sealset kuulsat stseeni dialoogist, mis on kuulda akna alt tänavalt. Kus lihamüüja dialoog seguneb inimkeha müümisega ülal (vist oli midagi sinnapoole?). Taoline stseen oli olemas ka siin. [Raamatu toimetaja] Millet’ hinnangul pole endiste koloniaalmaade kirjanike prantsuskeelsed teosed kuigi huvitavad, ent Prantsusmaal on uue huvitava suunana esile kerkinud „mittefrankofoonsetest” riikidest pärit autorid, kes võivad riigi lahustuma hakkavale identiteedile huvitavat ja positiivset mõju avaldada. Kalda teos mõjus oma eba-prantslasliku jutustamisviisi tõttu väga värskendavalt. – kirjutatakse EPLis. Või nagu kirjutab tavainimene: Kirjandus ongi minu meelest selle romaani peategelane. Vorm on sisu.
Nüüd olen siin objektiivselt kirjutanud küll ja küll. Subjektiivsemaks minnes – vaatamata põnevale kontseptile, tundus mulle selle raamatu lugemine äärmiselt igav. No pole midagi teha, nähtavasti juhtubki nii väärtkirjandusega. (Ja ma ei tea, kas ma praegu suudaks samavõrra näiteks Baturini Delfiinide teed ka nautida, kui toona lugedes. Vahe on ehk selles, et kui miski on väga väärtkirjandus, siis oleks tore, kui ma saaksin ka esteetilise iluelamuse, õnne-elamuse vms. Väga peenelt kirjutatud niisama igav lugu ei ole pooltki sama väärt). Sirbis kirjutab Kaldmaa ka:
Enam-vähem ükski lause ei ole lihtsalt lause, mis viiks tegevust edasi. Oo ei. Mängu tulevad kõikvõimalikud sisse- ja väljaviited minevikku, tulevikku, olematusse olevikku. Informatsiooni on ühte lausesse mahutatud niivõrd palju, et mõnikord väsib vaim enne ära, kui lause lõpuni jõuab. Seda niivõrd, et tekib isegi küsimus, milleks see romaan on kirjutatud. Kindlasti mitte ei saa selle põhieesmärk olla Augusti-Charlotte’i, Teodori-Carlotta paralleelsete lugude esitamine – need mahuksid mõnevõrra lihtsamas stiilis ära üsna vähestele lehekülgedele. Tahes tahtmata jääb mulje, et lugu on vaid ettekääne keelelistele viguritele ja uperpallidele. On ju Kalda öelnud (Päevaleht 25. II 2011): „Mulle meeldivad kirjanikud, kes töötlevad keelt, ehitavad romaani nagu katedraali.”
Samamoodi on kummaline, et kirjanik justkui imestab, et Varrak on ostnud väljaandmisõigused – umbes, et mida see eesti lugejale võiks pakkuda. Minu arust tekib just küsimus, mida see üldse prantsuse lugejale võiks pakkuda – kui just ei olda mingi ida-euroopa kirjanduse friik. Noh, peale selle perspektiivivahetuse, mis on kirjanduslikult põnev? Postimehe intervjuus on kirjanik öelnud:
Prantsuse ajakirjanikud on «Eesti romaani» võrrelnud ka Moldovast pärit Nikolaï Lilini raamatuga «Urkas», mis on kirjutatud itaalia keeles. Olen nõus Marek Tammega, kes näeb selles Prantsusmaal (ja Lääne-Euroopas) tärganud üldist huvi Ida-Euroopa lähimineviku vastu ja samas ka autorite vastu, kes tulevad Ida-Euroopast ja kirjutavad keeles, mis ei ole nende emakeel.
No ja tegelikult muidugi mingid ebareaalsed olukorrad, mis ei seostunud ka mitte ligikaudselt ei 1980ndate ega 1990ndatega. Sydamelähedaselt on välja toonud hulgalised ajalooliste faktide vead – eks neid ole alati ja nii Oksanen kui Kalda saavad selle taha pugeda, et nad ei kirjutanudki ajaloolist romaani. Samas… kuidas sai nii 1980ndate kui 1990ndate Eestisse tekkida mingi tšehhovlik maamaja, kus toimetab majapidaja-lapsehoidja….? Kindlasti oli selliseid peresid – siiski arvan, et haruharva. Ja siiski arvan, et seetõttu on Eesti ajalool selles raamatus pigem mingi eksootilisuse eesmärk… (Kuulake Helme ütlusi Loos on asju saates).
Kusjuures soovitan lugeda kõiki neid lingitud sissekandeid – tavainimest, sydamelähedaselt, Sirp jt. Loos on asju – Peeter Helme on minu moodi skeptiline. Aga teiste jutud ka väärt ärakuulamist.
Pingback: Paralleel-Eesti romaan « Never judge a book by its movie