Selle raamatu haarasin raamatukogu avariiulilt suhteliselt juhuslikult. Kunagi oli sellele vist pikk järjekord ja silmasin 7-päeva laenutuse nimekirjas. Nüüd aga uurisin riiulit, kuna mul oli tarvis aega võita.
Kuivõrd oli arvata, et lugemine on lihtsamat sorti, võtsin kohe ette – ja tõesti, kahe õhtuga sai läbi. Samas peab kinnitama, et ei olnud üldse halb, hoopis täiesti vahva raamat. Vastu ootusi. Viimasel ajal ju kõik need “Minu…” sarja raamatud, kus kirjutavad lausa kirjutajad inimesed, nüüd siis raamat põhimõtteliselt käsipallurilt (ta küll hoiatab alguses, et raamat on kirjutatud pereliikmetega koos ja ämma toimetamisel, aga minajutustuse vorm sellegipoolest ei muutu. Kui Kertu, minategelase naine, ongi aidanud kirjutada, siis delikaatselt ikka mehe silmade läbi. Väga sümpaatne). Pealegi ei ärgita raamatu kaas kuigivõrd lugemisele – mul ei ole midagi perekond Bramaniste vastu, aga siiski sellist rõõmsat perepilti kleebituna maastikupildi ette nähes ei teki just positiivset eelarvamust.
Lugemine näitas aga, et tegemist on väga vahva raamatuga. Kõik lood on väikese püändiga mõnest omapärasest juhtumisest, igav ei hakka, niisama heietusi justkui pole. Samas on sümpaatne ääretu austus kohaliku rahva ja kommete vastu, ei ole seda läänelikku tänitamist ja eneseõigustusi, kui on eksitud kohalike koodi vastu. Ainus koht, kus veidi õpetussõnu jagatakse, mis ehk raamatu endaga otseselt ei haaku, aga mida mina olen nõus igalt poolt lugema – nimelt väike sõrmeviibutus Eesti koolisüsteemile (võrdluses rahvusvahelse kooliga Hiroshimas). Laialt teada, et valdavalt keskendutakse meil tulemustele ja faktidele, mitte protsessile ja avastusõppele, mistõttu kooliharidus ei võimalda meeskonnatunde tekkimist ega ka arenda loovust teadmisi ise otsida ja kombineerida. Eks meeskondliku spordi harrastajale on see eriti oluline teema – mainib ka raamatus, et selle soleerimise vähendamine ja meeskondlikkuse tõstmine on tal Eestis treenerina suureks proovikiviks.
Bramaniste erakogu. Loodan, et tohib ära tuua. Vahva pilt.
Muidu kirjeldatakse tõesti igasuguseid erinevaid tahke jaapani elus – tarbekaupade varumisest kuni kirsiõite vaatlemiseni. (Tahtsin välja kirjutada tsitaati sellest, kuidas kirsiõite puhkemise kohta peetakse erinevaid “ilmateate” sarnaseid veebilehekülgi ja kuidas noorte tüdrukute unistuste amet on saada “kirsiõite teatajaks” nagu meil ilmauudiste lugejad. Kahjuks viisin raamatu enne ära). Veel paistis välja ääretu kokkuhoidmine oma perega, naine Kertu tundus maailma positiivseim tüüp, Melissa avastuvaimu ja ettevõtlikkust oli ka hea huumoriga kirjeldatud ja reaalsed fotod lastest jaapani lasteaedades olid ka päris põnevad ja naljakad 
Bramanised on pealegi märkinud, et nähtavasti oleksid elamused ja ka raamat hoopis teistsugused, kui nad oleksid elama juhtunud suurlinna (Tokyo tänavate kirjeldus oli päris vaimukas, muide). Suhteliselt pika aja elasid nad aga Wakunaga tehase lähedal väiksemas külas, hiljem Hiroshimas. Just tänu sellele puutusid väidetavalt kokku veidi traditsioonilisema poolega jaapanlaste elust – suurlinnad on vist üle maailma suhteliselt sarnased ja veidi teistmoodi maa üldpildist.
Kui teil on vaja kiiret, lihtsat, aga samas armsat lugemist, mis lisaks annab ka veidi teadmisi kauge maa Jaapani kohta, siis soovitan seda kindlasti.
Lugege ka teiste arvamusi: Heili Sibrits Postimehes, tutvustus Delfis. Leidsin isegi, et üks reisifirma pakub Jaapani reise Bramaniste perekonna giidimisel
