Eile käisin raamatukogus ja haarasin igaks juhuks kaasa mitmeid kergemaid lugemisi. See raamat oli üks neist, lugesin läbi. Tegemist on põhimõtteliselt “Minu Andaluusia” tüüpi raamatuga, kuigi välja antud oma kirjastuse poolt. Sestap ka teine kujundus, mis meenutab pigem turismibrošüüri. Palju isetehtud fotosid (mistõttu jääb kvaliteedilt sutsu turismibrošüürile alla), aga kohalikku värvikirevust annab edasi kenasti. Selle raamatu kohta on tutvustavalt öeldud (ehk on täpsem öelda, et kirjanik ise on raamatut tutvustanud nii):
2009. aasta märtsis jõudis ta koos abikaasa ja kahe tütrega Hispaaniasse, kogu maine vara ühes suuremat sorti sõiduautos. Et jääda.
See raamat on tema esimese pooleteise aasta elu põhjal sündinud kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis neid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis.
Helenile on öeldud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ta keeldub halba nägemast. Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.
Jah, armastuskiri Andaluusiale – mõnes mõttes võib tõesti nii öelda. Kirjutamisstiil on ajakirjanduslikult vaimukas, lugemine läheb ruttu, meelelahutuslik. Kindlasti võib soovitada neile, kes reisivad sinnakanti.
AGA. Ja selle raamatu puhul on üks väga suur aga, mis mind tohutult häirib. Ma saan aru, et hispaanlased on täiesti teistsugused inimesed kui eestlased. K-lt olen seda ka viimastel aastatel kogu aeg kuulnud. Samuti olen ma ise kohati arusaamisel, et Eesti on haige ja midagi on siin valesti. Kui aga kirjutad “armastuskirja Andaluusiale”, “keeldud nägemast halba”, ei ole minu arvates kuigi mõistlik juba raamatu tutvustuses ise lajatada: “Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.” Sest see ongi täpselt seesama asi, mida kogu raamatu jooksul ikka ja jälle toonitatakse – küll võrdlustes, küll niisama metafoorides. Hispaania on parem kui nõme Eesti ja hispaanlased on toredamad kui mõttetud kurjad eestlased! Ometi on see kõige eestlaslikum asi sedasi vinguda ja “ühte teisest paremaks” pidada. Kui raamatu mõte on midagi ülistada ja näidata, kui positiivselt saab ellu suhtuda – milleks see pidev eestlaste kallal vingumine. Me oleme ju raamatu publik ikkagi 
(Viimane positiivne elamus oli selles osas ju Bramaniste raamat, kus ei olnud sõnagagi arvustatud ei eestlasi ega jaapanlasi. See on positiivne suhtumine ja seda tegid, ola!, eestlased).
Ehh, eks sellega kaldun siin raamatu tutvustamisest kõrvale, aga ainult poolteist aastat Rootsis elanud inimene võiks ehk ka taolise armastuskirja valmis treida ja kiita inimeste abivalmidust ja pidevat küsimist “kust sa pärit oled” jms. Ses suhtes on nii lai üldistamine “hispaanlased on vahvad” ja “eestlased on nõmedad” sellises meediumis (eestlastele suunatud raamatus Andaluusiast) lausa kohatu. Rääkimata sellest, et ta ise oli Eestis just sellise elu esindaja, mida ta kõige rohkem kritiseerib: linnast väljas maal metsas (või põllu peal?), taksikoeral vest seljas, lapsed “eliitkoolis”, nende nimedeks Bianca ja Agnetha (mida hispaanlased välja hääldada ei oskavat ning kasutavat nimesid Blanca ja Katrina), ametiks ajakirjanik, kes kogu aeg vingub, kuidas Eestis on kõik halvasti … ??? Ma ei anna hinnanguid. Sest ma võin sisimas nõustuda mitme kriitikaga, mida ta teeb. Aga ma leian, et selle “armastuskirjaga” saavutas ta osalt vastupidise. Intervjuudes slegub ju siiski, et tal on Eestis häid sõpru ja endisi või praegusi kolleege. Aga miks nii kibestunud?
Autori arvamusartikkel ülemöödunud aastast (kui ta juba Hispaanias elas) ja eelmise aasta augustis. Nende blogi/lehekülg, mida tutvustatakse sõnadega: “Me ei tahaks teha järjekordset blogi, milles kirjapandud mõtted lähevad korda vaid autorile endale ja mille enesekesksetel targutustel niikui mingit tagajärge pole.”
Mõned katked kirjaniku debüütromaanist Pasodoble:
