Selle raamatu kohta ütleks aga, et esimene pool on täitsa ok. Ses mõttes, et jah, ta on lihtsakoeline ja väga filmilik, hästi palju ongi dialooge, aga kuidagi mõnus. Mõnusalt lihtne ja hea nagu. No ja kohati isegi naljakas. Loomulikult on juba ka film tehtud (ja Audrey Tatou ei ole ju sugugi selline kondiklibu nagu raamatu peategelane väidetavalt olema peaks), ses suhtes on arvatavasti emb-kumb võimalus – vaadake filmi või lugege raamatut. Ma ei usu, et sedapuhku palju kaotaks, kui valite filmi. (Samas on siiski mitmed blogijad öelnud, et film ei olnud suurem asi… Äkki siis ei peakski seda vaatama?) Kõik on ettearvatav (arvavad ka teised), aga niisama armas.

Kuskilt poole pealt keerab aga veidi ära. Dialoogiline jutt oli ju kena, aga kui paari üksiku koha peal tahab ka mingit romaanilikku jutustajat sisse haakida, siis on imelik. Pealegi teine pool venib ja selles ei ole samavõrra toredat liikumist (pinget?). Kui ikka peategelased juba voodisse jõuavad, oleks nagu aeg lõpetada. Aga juttu jätkub ja moraal on lõpuks hoopis see, et tuleb julgeda koos olla kui paar, tuleb julgeda armastada ja aru saada, et teist inimest armastad. (Kuivõrd esimene pool läks selle peale, et üksikud inimesed olid lõpuks ühes korteris koos kui sõbrad ja perekond, siis see järgmine moraal oli nagu boonusena). Epiloog aga lausa sulas võis – kõik tegelased kogunesid õnnelikult ühte ühisettevõtmisse, kõik said sõbraks, pahad muutusid heaks (s.t. paremaks vähemalt), puudu ei olnud ka koer. (Kunagi üks sõber ütles ühe filmi lõpu kohta, et nüüd oleks vaja, et kogu pere tuleks veel õnnelikult üle aasa, koer kõrval hüppamas. Selle raamatu lõpp oli raudselt see. Kuigi ei olnud aasa).

Seega – kui eile oleksin rõõmsalt kõigile suvelugemiseks soovitanud, siis nüüd võin ka hoiatada, et kohati (ja eriti lõpus) kisub kangeks “smörja”-ks kätte. Lugeda võite ikka. Kindlasti võib seda aga soovitada teismelistele tüdrukutele, kes ei ole väga suured raamatulugejad muidu. Ma usun, et neid sellised pisiasjad ei häiri, ka lõpus mitte.

No ja ingliskeelse tõlke pealkiri on.. Hunting and gathering Filmilõiku ma ei vaatakski enne raamatulugemist (kui see üldse plaanis on), kuna tegelased olid minu ettekujutluses hoopis teistsugused. Mitte nii klanitud ja kaunid.

Danzumees kiidab.

Sissejuhatav lõik ei ole nähtavasti autori suhtes aus. Sest Minu Kanada on täpselt omas žanris ja omal kohal. Ei viriseta kanadalaste ega Kanada üle, isegi Eesti vastu tuntakse siiski pigem igatsust kogu ta vigadega (erinevalt sellest, mis oli eelmises loetud raamatus). Teisalt oligi see jutt jälle kui sõbra kirjad väljamaal. Inimeselt, kes elab tavalist elu ja kust mingeid põnevaid kõrvalepõikeid või hullusi olekski mõttetu otsida. Inimestele, kes tahaksid Kanadasse õppima või elama minna, oleks kindlasti heaks tutvustuseks tavapärase reisibrošüüri asemel. Meenutas selles suhtes veidi Minu Soomet – kirjutaja ei olnud verisulis noor, vaid teismeliste juba Kanadas sündinud laste ema. Stiililt ka samavõrra soe ja inimlik (kuigi Soome-raamat hakkas mõne koha pealt siiski vastu).

Lugedes jäi mulje, et olen varem mõnikord ka autori blogisse sattunud (kuigi vist aastaid tagasi). Otsing netist kinnistas seda oletust.

See raamat on kirjutatud veidikene ajas edasi-tagasi hüpates. Esmalt ei jõua sellise kronoloogia segipaiskamise mõte hästi kohale. Kuivõrd alapealkirja järgi on juttu elurattast, siis võib ju tegelikult mõelda, et peatükid on ehk selle järgi veidi jaotatud – lõpuks vanadest, vananemisest, testamendist ja suremisest kirjas. Suur osa raamatust räägib sellest, kuidas Kanada eestlased oma eestlust säilitada püüavad. Seal ju teadupoolest ajalooliselt tugev kogukond (nagu Rootsiski) ja see eesti keele ja eestluse säilitamine on justkui teemaks omaette. Ma ei oska selle teemaga suhestuda, kuivõrd ka paljud minu sõbrad elavad väljaspool Eestit mitte-eestlasest kaasaga ja tegelikult ei saa ju öelda, et nende lapsed peaksid ennast väga eestlastena tundma. Tore on, kui “salakeele” (=eesti keele) selgeks saavad. Kui sedagi. (Selle raamatu autori mees on siiski eestlane, sellevõrra on neil lood pisutki teised). Keegi vist mainiski, et osalt on tegemist raamatuga “Minu Eesti Kanadas”

Kuivõrd mulle on see eesti keele ja stiili teema viimasel ajal aktuaalne (kuivõrd selgus, et ka minu eesti keel ei kõlba koera hänna allagi ja et eesti keeles siiski on mingi vaikimisi sõnajärg, millest tuleb kinni pidada. Mina arvasin seni, et eesti keeles on see just vaba), siis jälgisin natuke ka sellest aspektist. Leidsin, et Ene Timmusk kasutab eesti keelt nagu minagi – minu arvates õigesti ja puha, aga kohati pead üle lugema, kuna sõnajärg ei ole sama lobe kui hea stiiliga raamatutes. Ju meil on siis sama viga küljes. (Küsimus on ainult, et mis viga? Ma ise ka ei saa aru ja oleks vaja kuskilt õppida või teada saada….)

Kirjastuse lehekülje tutvustus koos kokkukogutud arvamustega blogijatelt.

2009. aasta märtsis jõudis ta koos abikaasa ja kahe tütrega Hispaaniasse, kogu maine vara ühes suuremat sorti sõiduautos. Et jääda.
See raamat on tema esimese pooleteise aasta elu põhjal sündinud kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis neid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis.
Helenile on öeldud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ta keeldub halba nägemast. Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.

Jah, armastuskiri Andaluusiale – mõnes mõttes võib tõesti nii öelda. Kirjutamisstiil on ajakirjanduslikult vaimukas, lugemine läheb ruttu, meelelahutuslik. Kindlasti võib soovitada neile, kes reisivad sinnakanti.

AGA. Ja selle raamatu puhul on üks väga suur aga, mis mind tohutult häirib. Ma saan aru, et hispaanlased on täiesti teistsugused inimesed kui eestlased. K-lt olen seda ka viimastel aastatel kogu aeg kuulnud. Samuti olen ma ise kohati arusaamisel, et Eesti on haige ja midagi on siin valesti. Kui aga kirjutad “armastuskirja Andaluusiale”, “keeldud nägemast halba”, ei ole minu arvates kuigi mõistlik juba raamatu tutvustuses ise lajatada: “Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.” Sest see ongi täpselt seesama asi, mida kogu raamatu jooksul ikka ja jälle toonitatakse – küll võrdlustes, küll niisama metafoorides. Hispaania on parem kui nõme Eesti ja hispaanlased on toredamad kui mõttetud kurjad eestlased! Ometi on see kõige eestlaslikum asi sedasi vinguda ja “ühte teisest paremaks” pidada. Kui raamatu mõte on midagi ülistada ja näidata, kui positiivselt saab ellu suhtuda – milleks see pidev eestlaste kallal vingumine. Me oleme ju raamatu publik ikkagi (Viimane positiivne elamus oli selles osas ju Bramaniste raamat, kus ei olnud sõnagagi arvustatud ei eestlasi ega jaapanlasi. See on positiivne suhtumine ja seda tegid, ola!, eestlased).

Ehh, eks sellega kaldun siin raamatu tutvustamisest kõrvale, aga ainult poolteist aastat Rootsis elanud inimene võiks ehk ka taolise armastuskirja valmis treida ja kiita inimeste abivalmidust ja pidevat küsimist “kust sa pärit oled” jms. Ses suhtes on nii lai üldistamine “hispaanlased on vahvad” ja “eestlased on nõmedad” sellises meediumis (eestlastele suunatud raamatus Andaluusiast) lausa kohatu. Rääkimata sellest, et ta ise oli Eestis just sellise elu esindaja, mida ta kõige rohkem kritiseerib: linnast väljas maal metsas (või põllu peal?), taksikoeral vest seljas, lapsed “eliitkoolis”, nende nimedeks Bianca ja Agnetha (mida hispaanlased välja hääldada ei oskavat ning kasutavat nimesid Blanca ja Katrina), ametiks ajakirjanik, kes kogu aeg vingub, kuidas Eestis on kõik halvasti … ??? Ma ei anna hinnanguid. Sest ma võin sisimas nõustuda mitme kriitikaga, mida ta teeb. Aga ma leian, et selle “armastuskirjaga” saavutas ta osalt vastupidise. Intervjuudes slegub ju siiski, et tal on Eestis häid sõpru ja endisi või praegusi kolleege. Aga miks nii kibestunud?

Autori arvamusartikkel ülemöödunud aastast (kui ta juba Hispaanias elas) ja eelmise aasta augustis. Nende blogi/lehekülg, mida tutvustatakse sõnadega: “Me ei tahaks teha järjekordset blogi, milles kirjapandud mõtted lähevad korda vaid autorile endale ja mille enesekesksetel targutustel niikui mingit tagajärge pole.”

Mõned katked kirjaniku debüütromaanist Pasodoble:

1., 2., 3.