Tiina Sepp “Peregrina päevik”

Sain sel nädalal LR-ga Tiina Sepa raamatu “Peregrina päevik” ja see tähendab tegelikult palveränduri päevikut, kuna peregrina on naissoost palverändur hispaania keeles. Aga eks juba pealkirjas tuleb natuke eputada. Kuna panin pealkirja täiesti ortograafiliselt autentselt, siis võib otsinguga vabalt siia sattuda ja sestap katsun nüüd korralikult kirjutada, mida ma asjast arvan. Reisipäevik on ladusalt kirjutatud, stiil on hea, sulg lippab. Põnev on kuulda Camino de Santiagost ja inimestegaleriist sealjuures. Kaasreisijatest on seega maalitud vahvaid episoodilisi pilte. Kohati on isegi asjade taustadest, ajaloost, legendidest. Religiooniantropoloogina (nagu kirjanik ennast nimetab) toob ta sisse ka paar väikest teoreetilist lõiku, samuti episoodiliselt ja lühidalt. Allikakriililist vaatenurka omamata ei tea ka, kui tõsiselt neid teooriaid võtta – kas need on mingid marginaalsed väiksed definitsioonid, või kesksed tõekspidamised. (Natuke ettevaatlikuks teeb muidu sagedane Coelho nimetamine). Nojah, põnev lugeda sellegipoolest ka nende kohta, kuna kogu see religioonipsühholoogia pakub mulle juba vanast ajast huvi (mis ei tähenda, et ma oma uudishimu lugedes väga kustutanud oleks…). Kuidagi vahva on lugeda ka sellise jalgsimatkaja Hispaania kohta – see on just selline “väljamaa”, kuhu mina kunagi tahaks reisida. Ma kardan lausa suuri katedraale ja arhitektuurimälestisi, kuna äkki ei oska neid vääriliselt hinnata. Mind huvitabki pigem pilt loodusest, inimestest, eluasemetest, inimestest.

Nüüd aga tagasi ikka selle juurde, mis mind tohutult ärritab. Mind ärritab eneseimetlus läbi kogu raamatu. Kui kirjutatakse lennureisist, mis näitavat “ilmekalt, kui kerge on inimeste välimuse põhjal otsuseid langetades viltu lüüa” (lk. 9) ja selgub, et brünetid päevitunudnahalised ei osanudki hispaania keelt, aga tema, europiidivälimusega eestlane hoopis oskas ja tõlkis. Või kui võõrustajad selgitavad, kui jube Caminosõber neil kord paariks nädalaks öömajale jäi, laiutas diivanil ja võttis peretütre toa endale.

Tänan neid, et nad vaatamata sellele ebameeldivale kogemusele siiski riskisid veel üht Eideri Camino-sõpra võõrustada.
‘Mis sa nüüd seletad,’ segas Eider kohe vahele. ‘Sina oled hoopis teistsugune.’ (lk. 12)

või

“Kui ma pärast massazhi rammestunult voodis leban, läheneb minu voodile inglise professor Peter ja ütleb, et ma pakun imeilusat vaatepilti, punased juuksed valgel padjal.” (lk. 59)

Ma saan aru, et sellised komplimendid on inimesele vajalikud, aga sellest oma reisipäevikus kirjutada… Kui oleks võinud hoopis nendest võõrustajatest või sellest professorist kõnelda. Professori kohta saame veel seda ka teada, et ta on väga meeldiv ja temaga oleks meelsasti tahtnud paar päeva koos rännata, aga ta polevat silmaotsaski suutnud sallida kirjaniku reisikaaslast Rikardit (rootslast). Alltekst – küll mina olen mõnus ja tolerantne, ainult et minu reisikaaslane on ei-tea-ometi-küll-mis-põhjusel kõigile nii ebameeldiv.

See ongi teine asi, mis raamatu juures tohutult häirib. Iga kord tuleb tahtmine hüüda “Jälle!” nagu selles vanaema ja Punamütsikese reklaamis naiste veinijoomise kohta. Olgu, oled ise nii mõnus, tolerantne ja vahva. Aga Rikardi suhtes ei näita küll mingit mõistmist üles, vaid iga kord, kui teda mainitakse, käib mingi väike torge või vihje, kuidas ta midagi valesti ütleb või teeb. Rikard näiteks on energiahuviline ja loeb energiaid. Kirjanik peab seda lihtlabaseks soolapuhumiseks, aga ei taha tunnistada. Olgu, ma pole ise ka mingi rootslaste fänn, aga ta ei kirjelda oma reisikaaslase juures MITTE MIDAGI meeldivat, kuigi püüab justkui rõhutada, et temal ei ole Rikardi vastu midagi. Näiteks jätk eelmisele tsitaadile oleks järgmine:

“/—/ Peter räägib, et tema pere ei suuda kuidagi aru saada, mis asja ta siin Caminol ajab. Kas Inglismaal on vähe teid, küsivad nad. Nüüd sekkub meie jutuajamisse kõrvalvoodil pikutav Rikard ja ütleb: ‘Täpselt! Minu pere ei saa ka sellest aru.’ Selle peale Peter kangestub, viskab Rikardile põlgliku pilgu ja sähvab: ‘You stay in your bed!’ (Sina püsi voodis!) Rohkem midagi lausumata pöörab ta kannapealt ringi ja läheb trepist alla. Huvitav, miks Rikardi vahemärkus teda niimoodi ärritas? Tõenäoliselt oli Rikard tema silmis ebaviisakas tüüp, kes meie jutuajamisse vahele segas. Rikard vaatab mulle üllatunult otsa ja küsib: ‘Miks ta meile niimoodi ütles?’ – ‘Meile?’ üllatun mina omakorda. ‘See viimane nõuanne oli ju sulle adresseeritud.’ Aga Peter on sellegipoolest lahe vanamees ja tegelikult ka väga vaimukas.” (lk 59)

Sorrü, aga kui kogu raamatus teoreetiliselt tahetakse nagu luua pilti communitas’est (lugege näiteks seda eelpool lingitud bloogi, kus sama raamatu ülistav arvustus), siis ma ei mõista, miks ei saa seda ühtekuuluvustunnet tekkida igas vestluses, kus on ruumis mitu inimest, vaid just villide ravimise või ühiste söömaaegade ajal? Ja kui Rikard loomulikult küsib “meie” terminoloogias, siis vastandatakse ennast kui tolerantset ja toredat isikut otsekohe, selmet tõesti mingit kokkukuuluvust tunda kasvõi omaenda reisikaaslasega. Samuti rõhutatakse, et usutunnistus ei ole rändurite seas oluline, ei pea tingimata katoliiklane olema. Ometi Rikardi “energiausk” ja tervendamine tundub kirjanikule täieliku komejandina, olgem ausad. Aga võib-olla on see Rikardi-teema siiski narratiivne panus päevikusse? Narratoloogilisest seisukohast lähenedes, võttes teksi tekstina ja mitte tõelise reisipäevikuna (alati minu viga raamatute lugemisel, et pean neid tõelisuseks, eriti kui tegemist päevikutega), siis on see Rikardi-joon selline läbiv viit tõigale, kuidas tänapäeva naised üleolevalt isaseid eemale peletavad, kes neist sisse võetud on. Muidugi on see joon vägagi lahti kirjutamata, kuna kogu Rikardisse puutuv on ainult märkustega tabatav, kui juhuslike möödakäijate kohta võib lugeda elulugusid ja muud. (Eriti sümpaatne paistab olevat Trent). Tõele au andes pole kellelegi midagi liigset ka juurde kirjutatud – Rikardi soov surevat vanainimest tervendada või kallistus kirjaniku julgustamiseks peale surmajuhtu, palve, et mina-tegelane Fisterras oma t-särki ära ei põletaks, kuna sellega on palju mälestusi seotud… Samamoodi märguand, et rootslasest teekaaslane pidas nende koosrändamist siiski tähenduslikumaks kui kirjanik ise. Ja samamoodi paistab välja eriline soov selle kõige tähendust maha vaikida, üleolevalt… Kui nad esimest korda otsustavad mõneks ajaks teed eraldi jätkata, tunneb peregrina kohe millestki puudust ning kui rootslane siis siiski järele jookseb, tundes, et mingi energia tõmbas, siis tuleb tagasi kalk üleolek ja soov esineda üksi.

Mitmel korral on juttu sellest, kes on tõeline palverändur, kes mitte, ja kes on suisa turist. Kirjeldustest tundub, et pole mõtet mingit vahet teha ega piire tõmmata, kuna kõik olla omadel põhjustel ja matkavat, ei, rändavat. Ja mingi erakorraline meeleseisund tekib seega kõigil. Vahva. Samas ei ole mõeldav seljakottide edasisaatmine järgmisesse peatuspunkti transpordiga. Samamoodi nentimine, et jah, esimesel korral olin ise ka “Camino-turist”, kui alustas. Siiski siiski.

“Mida aga öelda kevadise Camino kohta [sellest ongi kogu raamat, päevik]? Kuna mul sellest mingit erilist mälestust ei jäänud, kas tähendab see siis seda, et käisin seal ainult aega ja raha raiskamas? Ja mis veel hullem, võib-olla olin labane ‘odav turist’, kes kasutas ära Camino ööbimiskohti, et Hispaanias mõnusat puhkust veeta.” (lk 103).

Veidi võltspaatos seega. Jätku raamatus mõned asjad lihtsalt ütlemata, mõelgu ise. Sest juba eelpooltoodud Rikardi-stseenist tuleb välja, et mingit ühtekuuluvust (antud juhul) tegelikkuses teel ei tunnetata, ainult sedavõrd, kuivõrd saab rahuldatud enesearmastus ja saab teiste võõraste valguses särada. (Ja ikka Rikardit maha teha: “Rikard näeb välja rõõmus ja puhanud, tõeline endaga rahul olev holiday maker.” /lk 96/ on vägagi positiivne lause, aga teekaaslase kohta jälle väga paikapanev eelnenu taustal). Muidugi on kogu rännakul omapärane oreool, aga selle kirjaniku puhul paistab justkui selgelt välja siiski vajadus olla natuke aega täielik ego. Mitte arvestada oma lähikondlastega. Või teha seda ainult seni, kuniks see on omapärane, vahva, eriline. Alati on kergem veidi aega veeta võõraste inimestega, kellele õnnestub hõlpsamini head muljet jätta ja ennast toredama inimesena tunda ning kelle erinevaid lugusid on huvitav kuulata. Aga areneda võiks KOOS lähikondlastega, olgu see siis tõesti jalgsimatk Camino de Santiagol, Eesti teedel või iseeneses.

Seega muidu vahva reisikiri ja toredad (positiivsed!) kirjeldused inimestest ning olukordadest, aga liialt eneseimetlust täis. Selles suhtes võiks seda loomulikult pidada väga heaks näiteks eestlastest maailmas.

Positiivse noodina lisaksin nüüd, et ikkagi parem selline arvamus kui ükskõiksus. (Nagu Bree Koduperenaistes ütles: “Armastuse vastand on õnneks ükskõiksus, mitte vihkamine”). Üle pika aja lugesin tõesti jälle kaanest kaaneni raamatu läbi ja kohe oli tahtmine lugeda. Midagi oli siiski ülimalt köitvat. See reisipäeviku osa.

Kas jääte ööseks?

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s