Sain eile Ristikivi “Lohe hambad” läbi. Ei tea, miks mul seni oli arvamus, et see raamat koosneb novellidest ja ma ei olnud seda ostnud. (Nüüd taipan, hoopis “Sigtuna väravad” on lühiproosa! Samasugune ümbris, ju olin unustanud ja kaks kokku sulatanud oma peas!) Ajendi selle raamatu ostmiseks sain sellest, et jaanuaris müüdi Selveris 29 krooni eest (sic!!!!) selle raamatu venekeelset tõlget, mille ostsin muidugi kohe ära ja saatsin A-le Rootsi. Seda sirvides nägingi, et novellid need küll pole, isegi eriti palju peatükke ei olnud. No ja ostsin eesti keeles ka. Ristikivilt olen varem lugenud “Kahekordset mängu“, “Imede saart“, “Mõrsjalinikut“, “Hingede ööd“. Kõik väga head raamatud. Nagu Ristikivi puhul sageli, on tegemist osaliselt ajaloolise romaaniga. Raske on aga jälgida Euroopa ajalugu, kui pole isegi ettekujutlust, kus mingid Hispaania linnad asuvad või mis seal siis tegelikult on toimunud – mis valitsejad olnud, mis maad kokku kuulunud. Nagu teada, olen ma ajaloos väga nõrk. Käisime koolis sellel ajal, kui ajalooõpetus oli muutumas ja meie laiskurist õpetaja algas igal sügisel uuesti Pulli külast. 
Iseenesest see huvi mul ka ei tekkinud. Ainult viimasel kaheksal aastal olen vaikselt meie kandi ajalooga tutvust teinud (ütleme pigem Rootsi-Soome-Eesti-Venemaa seosed). Ja nagu Ristikivi puhul sageli – oli ka see raamat harukordselt hea stiiliga. Nii tark ma pole, et võiksin siin põhjendada või selgitada, mis on hea stiil. Kui “Ukrainakeelses traktorite lühiajaloos” käis jutt põhimõtteliselt nii, et “siis ta tuli, ütles seda, oli kurb, mul oli tast kahju”, siis Ristikivi jutt oli muidugi hoopis teisest klassist. See on ikka puhas juhus, et mõni kirjanik saab maailmakuulsaks ja mõni teine samaväärne ei saa. (No kas võiks öelda, et raamat rääkis osaliselt ka sellest?)See oli üks väike tsitaat siia vahele. Ristikivi kirjutab tegelikult kataloonia poliitilise kultuuriinimese (Joachim Barrera) poja Pablo Barrera pagulaselust Pariisis. See on siis see “kaasaegne” raamistik. Dissident (kuigi vaid revolutsiooniline kirjanik) Joachim Barrera on surnud ja endast järele jätnud katalooniakeelse ajaloolise romaanitriloogia, mille nimeks on “Lohe hambad” (viitab antiikmütoloogia Jasonile, kes külvas lohe hambaid, millest tõusid sõdalased). Kui ma siit midagi aru sain, siis on tegemist kataloonlaste, hispaanlaste ja flaamlaste usu- ja võimuvõitlusega 16. sajandil (kaanel seisab: “See triloogia ise aga räägib 16. sajandi kataloonlaste vastuhakust Flandriast tulnud uuele keisrile ja madalmaalaste vabadusvõitlusest Hispaania ülemvõimu vastu.” Päris mööda ei pannudki?) Pablo Barrera aga tunneb isa suhtes mingit süütunnet – et teda kuigi hästi ei tundnud enam lõpupoole – ja hakkab seda teost prantsuse keelde tõlkima. Kes tahaks seda teost välja anda? Kataloonlased heidavad ette, et vana Barrera oleks pidanud kaasaegsetest sündmustest kirjutama. Teised aga ei taha tundmatut kirjanikku välja anda.
See on imepärane, kuidas Ristikivi suudab, kirjutades kaugetest Lõuna-Euroopa maadest, nende ajaloost, kataloonia põgenike järeltulijatest Pariisis (peale Teist maailmasõda) öelda kõik, mis ta oleks tahtnud öelda oma paguluse kohta Rootsis. Kasvõi eelmine lõik vihjab sellele, et konkreetselt oma oludest Rootsis ei oleks ta saanudki kirjutada, kuna siis oleks seda võetud isikliku solvamisena. See pole aga kirjaniku jaoks oluline – olulisem on edasi anda neid tundeid, mis tal olid. Ka Joachim Barrera ütleb, et milleks kirjutada lähiajaloost – midagi ei saa öelda, ilma et ei põrkaks saja erineva asja peale, mille suhtes keegi protesteerib “Nii see ei olnud!” Vahel harva mainib ta ka põhjamaalasi või rootslasi, seega tuleb sedagi konteksti. Selleski ei puudu tema arvamus… (Justnagu Imede saares – utoopiline ülidemokraatlik saar, kuigi lõpupoole tuli välja, et ükski süsteem ei ole perfektne. Jälle nii seostatav Rootsi heaoluühiskonnaga.) Ei leia seda tsitaati üles hetkel, aga ühe koha peal oli umbes nii: rootslased on hea rahulik rahvas, kes öösiti rahulikult magavad, Caesaril oleks sellistest meestest heameel…
Lõpupoole tuleb juba moodsa kirjanduse moodi sisse kirjaniku enda monoloog – kas jätta asi siiapaika? Lugeja ootab, mis saab selle ja selle tegelasega edasi, see oleks liiga pateetiline jne. jne. Algul paistab, et see on Joachim Barrera monoloog, kuna vimane kolmandik algab just tema mõtete ja perspektiiviga. Ometi selgub lõpust, et viimased kaks on juba kirjanikult endalt… (Noh, kas ütleme välja, et ta siis mingitpidi nagu samastaks end selle ajalooromaanide kirjutajaga?
). Igatahes peab juba ette hoiatama, et esimest kahte osa (ja ühtlasi kahe esimese ajaloolise jutustuse kirjeldusi triloogiast, millega raamatu kolm osa kokku langesid) on keerulisem lugeda – alles kolmas asetab kõik oma kohtadele ja loob seose eelnevatega.
Raamatut käest pannes oli väga liigutav tunne. Kes mille eest võitleb, pagulusse asub, mida tunneb – paralleele sadu. Ometi oli kõik väga peenetundeline ja ilus. Minu stiilis retsensioon – ei oska midagi sõnadesse panna.
