Barbara Voors “Syster min”

Barbara Voorsi selle raamatu kohta pole endiselt kuigi palju öelda. Kirjanduslik (kuigi kas peale minu keegi saab üldse aru, mis ma sellega öelda tahan). Põnevalt konstrueeritud, aga alguses mõjus suisa ängistavalt. Lõpus tekkis nagu mingi parem tervik ja oli parem raamatule tagasi mõelda. Aga kogu ülesehitus oli väga konstrueeritud, reaalsusest kauge. Kui Solja Krapu “Mogen för skrubben” mõjus just oma reaalsusega ja pani mõtlema nagu päriselu peale, siis see raamat on konkreetne vastand – paneb mõtlema kirjandusteose ülesse ehitamise peale. Kaksikidentiteet kuulukse muidu soomerootsi kirjanduse juurde kui kaubamärk. Seekord siis hoopis hollandi-rootsi kaksikpäritoluga kirjanikult, keda Rootsis peetakse minuteada “sisserännanute” kirjanduse esindajaks. Kui Voors igal pool ütleb, et mingil hetkel “leidis oma keele”, siis see paistab läbi küll – tal on mingi oma keel, oma stiil. Aga hetkel olen reaalsema kirjanduse austaja ja ei taha kohata persoone, keda tegelikkuses kuidagimoodi olla ei saaks. Eriti tüüpiline on meesfiguur Magnus, kes on mehest nii kaugel kui üldse olla saab. Umbes nagu see positiivne mehetüüp, kes alati Marianne Fredrikssoni (kes ise, paistab, on just kuu aega tagasi ära surnud) raamatutes ette tuleb. Ainult et natuke veel ebareaalsem. Kirjade järgi (no ja eks muidu ka) räägib raamat sõprusest naiste vahel ja sellest, kui lähedale sõpru lasta tohiks. No ja siis räägib see ka palju feminismist, kuna peategelane on feministlik kirjandusuurija. Aga miski selles ei olnud veenev ega puudutav. Ehk ainult esimeses Klara kirjas Saskiale sama tunne, mis mind valdas 1995. sügisel Lundis kirjandust õppides:

Språket här stör mig lite. Vår professor i litteraturvetenskap talar på ett sätt som för mig är näst intill obegripligt, jag skäms över att behöva formulera det så här. Jag anstränger mig, tro inte annat! /—/ Jag tänkte: Är detta vad jag har brunnit för, längtat efter? Meningen verkar på något vis vara att ta bort vår passion för ett ämne och ersätta det med ett kodat språk (analysverktyg tror jag det kallas), dissekera texter i småbitar och sedan sätta ihop dem efter den senaste teorin. Och skönheten, den försvinner, lusten likaså. (lk. 26)

(Ligikaudne tõlge: “Siinne keel häirib mind veidi. Meie kirjandusteaduse professor räägib viisil, mis on mulle vaata et arusaamatu, piinlik kohe sedasi öelda. Usu mind, ma pingutan! /—/ Ma mõtlesin: Kas see ongi siis see, mille järgi ma olen igatsenud? Asja mõte paistab olevat võtta meilt ära kirg aine vastu ja asendada see kodeeritud keelega (seda nimetatakse vist analüüsi riistaks), lõhkuda tekstid pisikesteks tükkideks ja siis need uuesti kaasaegseima teooria järgi kokku panna. Ja ilu läheb kaduma, õhin samamoodi.”)

Nojah, osaliselt on raamatus ka see teema üleval, aga natuke teise nurga alt siiski – umbes et kui saad selle (siin raamatus nimetatult) “meeste” maailma süsteemi kätte, et oma feministrliku asja eest võidelda, siis hakkad nagu mõtlema, et kelle eest sa üldse võitled? Kes sellest üldse huvitatud on? jne. Aga nagu öeldud, see on siiski selline pisike kõrvalliin või -mõte.

Mis see peamine mõte siis on? Ei hakka kokku võtma. Konstrueeritud tegelikkus, ütleme siis nii.

 

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s