Pelevin “Õudusekiiver”

Ootamatult saadud ja loetud raamat. Oma ootamatuses väga hea, ootamatu. Võiks vabalt kokku võtta üldise küsimusega “Mis on elu?” või “Mis on elu mõte?”, kuid ka “Mis on inimeste teadvus?”, “Mis on inimeste tunded?”, “Mis on reaalsus?” ja “Mis on virtuaalsus?” Kusjuures just sellest see jutt kogu aeg käiski. See raamat kuulub EPLi müüdiraamatute sarja ja tegemist on Minotauruse ja Theseuse müüdiga. Tore on muidugi müüti taustana teada, aga põhimõtteliselt võib lugeda ka niisama (kuigi siis jääb midagi puudu).

Tegemist on vestlusega kuskil jututoas, aga inimesed istuvad (väidetavalt) ühesugustes hotellitoa moodi kongides. Kõikide ustest saab minnna erinevatesse labürintidesse, kuigi mõned neist ei ole esmapilgul üldse labürindid. Osalejate nimed on loomulikult kõik mingi tagamõttega, aga kes neid kõiki viitsib lahti mõtestada: Monstradamus (!), Nutscracker, Organizm(-:, Sartrik, UGLI 666, IsoldA, Romeo-y-Cohiba, Ariadne… Ariadne alustabki seda jututoa-liini (kuigi teisi liine polegi), kirjutades:

Ehitan labürindi, kus suudan ära eksida koos sellega, kes tahab mind leida – kes seda ütles ja mille kohta?

Kogu seda raamatut on vägagi raske matemaatiliselt jälgida ja sellepärast soovitan lugeda läbi korraga ja kontsentreerunult. Tegemist on kohati matemaatikaga. Räägitakse lahti kiivri ülesehitus (alates lk. 73) – seda on tohutult põnev jälgida, aga pea võib valutama hakata suurest ponnistusest. Seal on inimeste küberneetilisest mõjutamisest. Usust. Ja seda kõike fragmentaarses internetivestluse vormis. Mulle meeldib, et selles raamatus ei ole kõik labaselt läbinähtav, kuigi eks siin on alatised kirjandusteaduslikud küsimused ikka sees. Nimelt tekib ju tunne, et kõik tegelased eksisteerivadki ainult ühes teadvuses, on osad mingist üldisest teadvusest (siit ka usu teema). Kõik lähevad sinna, kuhu nad oma arvates ise tahavad minna, kuigi tegelikult tekitatakse tühipaljas illusioon vabast tahtest – tekitatakse olukord, et tahetaksegi minna sinna, kuhu peab (kiivrite teooria Nutscrackerilt). Nojah. Kokkuvõttes ei midagi uut siin ilmas. Lihtsalt kogu vorm ja ülesehitus tekitas selle põneva tõlgendusvõimaluste lõpmatuse.

Lõpetuseks kaks tsitaati, mis on niisama… .naljakad.

Nutscracker
Ära aja mind naerma, Ugli. Tahtevabadus. ELu on nagu katuselt alla kukkumine. Kas suudad peatuda? Ei. Suudad tagasi pöörduda? Ei. Suudad kõrvale lennata? Ainult katuselt alla hüppamiseks mõeldud püksikute reklaamis. Tahtevabadus seisneb selles, et sa võid valida, kas peeretad lennu ajal või kannatad, kuni maani jõuad. Vaat selle üle vaidlevadki kõik filosoofid. (lk. 169)

Keegi ameeriklane rääkis, et labürint on Internet. Et selles elab mingi olemus, mis tungib teadvusse. See ongi Minotaurus, kes tegelikult pole mitte inimhärg, vaid on inimämblik. Kui on olemas world wide web, ütles ta, siis peab olema ka soul sucking spider. (lk. 183)

Nüüd järgneb taas maailma kõige pikem tsitaat. See ongi Õudusekiivri ülesehitus. Proovige lugeda, väga keeruline, aga geniaalne. Esiteks mõelge sisepõlemismootorile, meenutab paljuski. Teiseks inimeste ajule – vägagi sarnane oma keskustega ja nimetustega. Kolmandaks – lugege raamatut, et näha, et kõik need tegelased paiknevad mingis osas sellest mehhanismist. Näiteks IsoldA ja Romeo-y-Cohiba on kuskil kohe labürint-separaatori juures – labürindi lähedal ja pinnas on… beezh (hiljem selgub, et kasutavad sama sõna erinevate värvide jaoks). See kõik on samas, nagu öeldud, sümboolne. Kuna tegelikult jõutakse ka järeldusele, et üks asub Prantsusmaal, teine Londoni lähistel vms. Nüüd aga see lohetsitaat, mis on niisama ka VÄGA PÕNEV.

Ariadne
Jah. Skeemi nimetus oli “Õudusekiiver” – see seisis suurte tähtedega joonise kohal. Kuid kääbus kordas väga visalt mitu korda, et see ei ole peakate ega seade, vaid just nimelt mõistus, ehkki kõigi tunnuste järgi oli see mingi masina joonis. Selle masina korpus meenutas kuju poolest kiivrit. Ja täpselt samasugune kiiver seisis demonstratsioonilaual – iidne pronkskiiver, mille allosas oli sissepoole kaarduv näokate, üleni väikesi auke täis.

Monstradamus
Mida tähendab sissepoole
kaarduv?

Ariadne
Selle alumine osa läks kiivri sisse keset nägu asetseva pilu kaudu. Veel olid seal mingid külgmised plaadid, kõik oli väga vana, aja jooksul roheliseks tõmbunud. Sarnanes Rooma gladiaatori kiivriga – justkui pronkskübar näokattega. Ainult siin olid veel ka sarved. Need tulid kiivri ülaosast ja olid taha painutatud. /—/
/—/
Ma mäletan, et õudusekiiver koosnes mitmest põhidetailist ja suurest hulgast abidetailidest. Detailidel olid imelikud nimetused: frontaalpüünisvõrk, praegu-võre, labürint-separaator,
küllusesarved, Tarkovski peegel ja nii edasi. Kõige suurem detail oli praegu-võre koos frontaalpüünisega. See koosnes kahest osast, mis aeg-ajalt sulandusid üheks tervikuks. Selle välimine osa, püünisvõrk, nägi välja nagu väikeste aukudega näokate, aga sisemine, võre, jagas kiivri ülemiseks ja alumiseks osaks, nii et pead, isegi kõige väiksemat, sinna sisse pista polnudki enam võimalik. Kääbuse sõnul eraldab praegu-võre minevikku olevikust, sest see,
mille kohta me ütleme “praegu”, eksisteerib just selles. Siit ka nimetus. Minevik asub kiivri ülemises osas ja tulevik alumises.

Monstradamus
Kui ebaloogiline. Võib-olla oli vastupidi?

Ariadne
Ei, mul on selgelt meeles. Edasi selgitas kääbus, kuidas kiiver töötab. Ta ütles, et tähtis on mõista olemust ja siis alles üksikasjadesse süüvida. Kiivri töötsüklil ei ole algust, seepärast võib seda seletada mis tahes faasist alates. Niisiis, ütles ta, sinu näol peegeldub suvepäeva õrn helk. Samamoodi annab ka frontaalpüünisvõrk, soojenedes sellele langeva muljetevoo mõjul, soojuse edasi praegu-võrele. Võre ergutab kiivri ülaosas säilitatavat minevikku, mis saavutab uduse oleku ja tõuseb olude survel küllusesarvedesse. Küllusesarved algavad otsaesiselt, painduvad külgedelt ümber kiivri ja põimuvad kuklapatsiks, mis laskub kiivri alusesse. Seal, praegu-võre all, asub tulevikupiirkond, kuhu paisatakse lootusemullid, mis tekivad kuklapatsis. Need mullid purunevad tõustes praegu-võrel, luues olude sunni, mis viib selleni, et labürint-separaatoris tekib muljetevoog, mis omakorda puruneb vastu frontaalpüünisvõrku, kuumutades praegu-võret ja uuendades tsükli energiat. Soojus, millest ta rääkis, kasutades sõna soojendama, ei ole selline soojus, mida annab tuli, vaid pigem selline, mida tekitab armastus. Ta ütles, et kasutab lihtsat analoogiat mulle hästi teada olevaga, et suudaksin toimuvat endale ette kujutada. Täpselt samamoodi ei voola muljetevoog kuhugi ja lootusemullid polegi mullid ja nii edasi.

Monstradamus
Ma ei saa kiidelda, et oleksin kõigest aru saanud.

Ariadne
Ka mina ei saanud kohe millestki aru ja kääbus käskis esitada küsimusi. Ma ei teadnud, millest alustada, sest kõik oli ühtviisi arusaamatu. Viimane, millest ta rääkis, olid lootusemullid. Ma küsisin, miks neid nii nimetatakse. Kääbus kohmetus veidi ja ütles, et see on ametlik nimetus, nii-öelda paraadtermin. Tegelikult pole see tingimata lootus, sageli on need hirmud ja kartused, kahtlused ja vihkamine, kõiksugu tühiasjad – mis tahes mäletsemiskraam, mida nürilt ja harjumuspäraselt mäletseb…

Siis katkestas ta oma jutu, vaatas vargsi ümberringi ja pomises, et nii ei maksa rääkida. Ühe sõnaga, jätkas ta endisel lektorihäälel, tehnilisest seisukohast on õige öelda, et need on minevikumullid. Mullideks kutsutakse neid seepärast, et nad püüavad iga hetk täita kiivri kogu mahu, laskmata tekkida sinna millelgi muul, jätmata ruumi ega võimalust toimuvat ära tunda. Torganud kardikepi skeemi sellesse ossa, mis kujutas midagi vertikaalse spiraaltoru taolist, kus sarved kiivri kuklapoolel ühinesid, ütles kääbus, et lootusemullid tekivad kuklapatsis pärast mineviku rikastamist küllusesarvedes. Kuid kuna minevik rikastub eranditult teisest minevikust, ei sisalda lootusemullid midagi peale mineviku ja see on lihtsalt tema muu seisund. Seetõttu, vaadates tuleviku piirkonda, ei näe Asterisk midagi peale mineviku. Kiivri alumine osa on vajalik peamiselt selleks, et lootusemullid jahtuksid, omandades kevadise värskuse ja uudsuse pringi oleku. Praegu-võrel purunedes loovad nad olude sunni, mis tõstab mineviku kiivri ülaosast küllusesarvede sisenemiskambrisse, surudes seda läbi labürint-separaatori, kus tekib muljetevoog.

Monstradamus
Mis on labürint-separaator?

Ariadne
See on selline käänuliste sisselõigetega plaat, mis asetseb lauba piirkonnas, küllusesarvede sisenemiskambri ees. Labürint-separaator on õudusekiivri kõige olulisem osa. Selles tekitatakse eimillestki kõik ülejäänu, see tähendab, tekib muljetevoog. Samas toimub mineviku, oleviku ja tuleviku eraldamine. Minevik liigub üles, tulevik alla, aga olevik langeb muljetevoona väljastpoolt frontaalpüünisvõrgule, tekitades tsükli kirgliku soovi toimuda uuesti, nii et tuleb välja omamoodi igiliikur.

Monstradamus
Üks hetk. Lootusemullid –
need on vaid mineviku teine vorm, eks ole?

Ariadne
Jah, mina sain sellest küll nii aru.

Monstradamus
Ja pärast seda, kui nad purunevad, on tulemuseks minevik, olevik ja tulevik?

Ariadne
Nii see on.

Monstradamus
Tuleb välja, et minevik laguneb minevikuks, olevikuks ja tulevikuks?

Ariadne
Tegelikult on see kõik praegu lihtsalt mitme mõistuseseisundi ringkäik, nii nagu vesi on vahel jää, vahel meri, vahel janu.

Monstradamus
Aga miks
labürint-separaatoris tekib muljetevoog?

Ariadne
Olude sunnil.

Monstradamus
Nii. Oota. Labürint-separaator asub kiivri sees?

Ariadne
Jah.

Monstradamus
Kuid sa ju ütlesid, et muljetevoog langeb kiivrile väljastpoolt. Kuidas saab nii olla, kui see tekib sees?

Ariadne
Ka mina küsisin seda. Kääbus puhkes naerma ja vastas, et vastuolu on siin näiline. Asi on selles, seletas ta, et sees ja väljas, millest mina räägin, ei eksisteeri iseenesest. Olude sunnil moodustuvad need labürint-separaatoris, kust nad saabuvad küllusesarvedesse, et rikastada seal minevikku, kuni see saavutab lootusemullide seisundi. Kuid kuna mitte kuskil peale küllusesarvede ei eksisteeri mingisugust sees ega väljas, võib sees tekkiv muljetevoog langeda ilma mingi probleemita kiivrile väljastpoolt. Sama käib ka kõige muu kohta. Kuid kääbus hoiatas, et seda ei tohi mingil juhul pidada millekski reaalseks; tegelikult on see lummus nagu elektromagnetiline induktsioon transformaatoris.

Monstradamus
Ahah. Aga mis asi on Tarkovski peegel?

Ariadne
See on väike udune peegel, mis on paigutatud tulevikupiirkonna ja praegu-võre vahele neljakümnekraadise nurga all. Peegeldudes selles, ilmuvad altpoolt tulevad lootusemullid just nagu liikumiskursil eespool, tekitades tunde, et see kurss eksisteerib.

Monstradamus
Nii. Aga miks on
labürint-separaator konstruktsiooni kõige tähtsam osa?

Ariadne
Esiteks, seal tekib muljetevoog. Teiseks, seal tekivad mina ja sina, hea ja halb, parem ja  vasak, must ja valge, viies ning kümnes ja nii samas vaimus edasi. See on õudusekiivri kõige tähtsam osa, ütles kääbus, ja see pole juba palju aastatuhandeid muutunud. Sel hetkel valgustas päikesekiir tahvli kõrval rippuvat plakatit, millel oli kujutatud Kreeta münti labürindi skeemiga. Väga sobival hetkel, lausus kääbus, see ongi labürint-separaator. Sellel on väga iseloomulik välimus. Tema keskel on rist, kuhu satutakse kohe pärast sisse astumist ja ümber risti on hulk paralleelseid radu, mis alguses justkui viivad tundmatusse, aga seejärel toovad oma tavalisele ringile tagasi. See on kõige levinum labürindi kujutis, just see kordub peaaegu kõigil antiiksetel müntidel ja joonistel. Lahtirullitult on see labürint sirgjoon, see tähendab, olles sellesse sisenenud, pole enam võimalik ära eksida või välja minna. Seepärast võib vaadelda küllusesarvi, praegu-võret, labürint-separaatorit ning minevikku koos tulevikuga kui eri osi ühest ja samast katkematust teekonnast, mida tegelikult mitte keegi ei kõnni.

Monstradamus
Miks küllusesarvi nii kutsutakse?

Ariadne
Sest seal on kõike väga palju: õrnu tundeid, kõõrdpilke, kõrgelennulisi sõnu, viimaseid mõtteid ja muud. Tõeline hoidla või prügimägi. Kuid see lõputu mitmekesisus koosneb tegelikult üksnes minevikust. Niipalju kui mina aru sain, toimivad küllusesarved kui rikastajad keemiatööstuses. Olude sunnil neid mööda edasi liikudes seguneb minevik kõige muuga, rikastub ja omandab väärtuse, mille tulemusena tekivad kuklapatsis lootusemullid, mis mulksuvad läbi tulevikupiirkonna, peegelduvad Tarkovski peeglis ja on tajutavad kui uue päeva senitundmatu värskus. (lk 74-83, tõlk Enel Ormus)

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s