Milan Kundera “Teadmatus”

Nii. Millest siis see raamat räägib. Kokkuvõtteks on ehk kõige enam juttu mälust ja mäletamisest, mälestustest. Nagu kirjanik ühel kohal ka ütleb: olnut ei saa kunagi enam taastada, sest kõigi inimeste mälestused ja mäletamised sellest on erinevad. (Ma ei leia konkreetset tsitaati üles). Peamine mäletamisteema puudutab siinkohal pagulasi. Et kuidas siis asja võtta? Nad lahkusid kunagi oma kodumaalt, aga mõtteis on see kodumaa nende mälestus, mitte reaalsus. Tagasipöördumise võimalikkus on väike, kuna 20 aastat elu on käinud mujal. Väga tabavalt nimetab Kundera seoses sellega pagulast kas suureks kannatajaks või reeturiks:

“Kommunism hääbus Euroopas täpselt kakssada aastat pärast seda, kui oli lahvatanud Prantsuse revolutsioon. /…/ Milline nimi anda triumfikaarele, mis ühendab neid kahte majesteetlikku aastaarvu? Euroopa Kahe Kõige Suurema Revolutsiooni Kaar? Või Kõige Suuremat Revolutsiooni ja Lõplikku Restauratsiooni Ühendav Kaar? Et vältida ideoloogilisi vaidlusi, pakun tagasihoidlikumat tõlgendust: esimene aastaarv sünnitas tähelepanuväärse Euroopa tegelase, Emigrandi (Suure Reeturi või Suure Kannataja, kuidas soovite), teine saatis Emigrandi Euroopa ajaloo lavalt minema.” (lk. 26, tõlk. Tiina Jaksman)

Mõnes mõttes oli põnev lugeda ka seda, et tagasipöördumise võimalikkust võrreldakse Odüsseuse müüdiga, mille olen just Atwoodi versioonis läbi elanud/mõelnud/lugenud. Oli ju Odüsseus samamoodi kakskümmend aastat kodust eemal.

“Mida enam Odysseus igatses, seda enam ta unustas. Sest igatsus ei tugevda mälutegevust, see ei ärata mälestusi, mälule ja selle liikumisele piisab iseendast, see on läbi imbunud omaenda kannatusest.” (lk. 29)

või:

“Hiiglasuur nähtamatu luud, mis muudab, moonutab ja kustutab maastikke, töötab juba aastatuhandeid, aga need liigutused, mis vanasti olid aeglased ja vaevumärgatavad, on niivõrd palju kiirenenud, et ma mõtlen, kas “Odüsseia” oleks tänapäeval mõeldav? Kas tagasituleku-eepos kuulub veel meie ajastusse? Kas Odysseus, ärgates hommikul Ithaka kaldal, oleks kuulnud vaimustunult Suure Tagasituleku muusikat, kui vana oliivipuu oleks olnud maha võetud ja kui ta poleks enda ümber mitte midagi ära tundnud?” (lk. 46)

Isegi selleni jõuavad kaks peategelast (Irena ja Josef) lõpuks, et Penelope truudus oli pealesunnitud ja tema taaskohtumine Odüsseusega ei pidanud ilmtingimata olema kuigi lõbus sündmus.

Nende ridadega aga ei saa kuidagi edasi anda seda, millest see raamat siiski rääkis. Ütleks nii, et vaikselt astusid sisse erinevad hääled – esmalt Irena, siis Josef (pagulased Pariisis ja Taanis) ja kuskil peale teist kolmandikku Milada (tema, kes ta on kogu aja Tshehhis elanud). Seega päris algusest saadik ei olnudki mingeid kindlaid peategelasi, nende sissastumise järjekorrast ei sõltu nende tähtsus. Peale selle pagulusteema on oluline see, et nad on ikkagi elanud nagu tavalised inimesed (mitte kui pagulased) ja nad soovivad seda ka edasi teha. Kuniks Tshehhi oli okupeeritud, oli nende emigratsioon enesestmõistetav, peale kommunistliku rezhiimi lagunemist ei mõisteta, miks nad tagasi pöörduda ei taha. Nojah. Umbes seda ma tahtsingi kirjutada. Viimane tsitaat on niisama:

“Nõukogude impeerium langes kokku, sest ta ei suutnud enam talitseda rahvaid, kes tahtsid iseseisvad olla. Aga praegu on need rahvad vähem iseseisvad kui kunagi varem. Nad ei saa valida oma majandust ega välispoliitikat ega isegi mitte oma reklaamloosungeid.” (lk. 124)

Kuigi see on ehk liialdus, kui öelda “kui kunagi varem”. Pole varem olnud ja pole nüüdki, ei rohkem ega vähem.

Raamat oma olemuselt oli veidi hüplik ja fragmentaarne, aga ehk oli kõik siiski mälust ja armastusest? Armastuse vabadusest ja mitte-vabadusest? Kokkuvõttes siis ka üldisest vabadusest (mäletada, armastada jne)