Viktor Pelevin “Arvud”

Nüüd lõpetasin Pelevini raamatuja pean arvatavasti kõik mõtted, mis vähegi on, kirja panema. Hiljem on kogu kupatus meelest läinud. Sisu kokkuvõttena võiks ju öelda, et tegemist on tõesti Venemaa Pütääni-aegse ärimehega, kes on oma salajaseks kaitsenumbriks valinud arvu 34. Pelgab vastandarvu 43 ja püüab seda võita. Kuniks selgub, et vist ei olnudki mõtet midagi võita, vaid tuli arvude “tühikulisus teadvustada” (lk 187, Maiga Variku väga heas tõlkes). Toredaks eksperimendiks oleks aga samas teha täiesti tavaline film sellest raamatust, nii et märgid ja numbrid jääksid välja – filmis ei ole neid võimalik edastada. Et lihtsalt on üks mees, hakkab käima inglannaga, tahab konkurendist pankurit tappa, aga hoopis astub suguühtesse (no kuidas seda ikka normaalsema sõnaga öelda), siis jääb rahast ilma ja enne võimalikku raha tagasisaamist tapab see konkureeriv pankur ennast kogemata temalt saadud salarelvaga ära. Siis olekski vahva kõrvutada puhast tegevust tegeliku sisuga.

Nagu ka eelmise Pelevini raamatuga, on tunne, et aju peab kogu aeg töös olema. Kõige vahvam oleks, kui arvutused oleksid kogu aeg täpsed, meeled avali. Vahel on nimelt nii, et peategelane tõlgendab asju enda jaoks valesti, siis saad ise mingid otsad kokku viia. Teiseks annab kirjanik mõnele asjale ka täiesti kolmandate inimeste tõlgenduse (nt teatritüki tõlgendamine läbi kolmandate isikute teleriekraanilt, need on omakorda sellist tõlgendust või vihjet sellele kuulnud konkureerivalt pankurilt, vastasarvult, eks nemadki siis omamoodi tõlgendanud, pole nagu aru saanud). Vahel tundub, et kogu asi ongi paras farss – millegi nii absurdsega, nagu inimeste salajased arvud, juhitakse uskumatuid protsesse ja keegi ei tea sellest midagi. Paras koomika oli see, kui peategelane lasi endale kujundada peene ja üle mõistuse kalli zen‘i aia, mis koosneb mingist kunstmurust (või oli see tavaline muru?), mille keskel on kolm plastmassist palmi. Muruplats näeb välja nagu liuväli (lk. 98-99). Ometi tõlgendab ta selle kõik enda jaoks väga hästi ära ja näeb selleski oma jumaliku 34 märki.

Mingil tasandil on siin jällegi tegemist sügava müütilise tekstiga ja hiina arvude seostamisega tänapäevase vene ühiskonnaga. Seda enam on põnev, et tegelikult on tähtsate sündmuste kuupäevaga USAski erinevaid sümboolikaid leitud. Kaks torni on neist kõige läbivam. (Ma ei hakka nimesid ja kuupäevi lisama, et mingeid asjatuid sellele lehele sattumisi ei oleks). Seda enam pean tõlget imeliselt heaks, et tõlkija on pidanud igat asja märkama, et asjad kas ära tõlkida või kommenteerida (stiilis telesaade “Zjuzja ja Tshubaika” mõte ja vajadus – kuidas need algustähed kirillitsas välja näevad. Ja miks on oluline, et pealkirja ei muudetaks “Thubaika ja Zjuzjaks”). Tore äratundmine oli ka viitamine sellele Joplini laulule, mida me kunagi Veldi inglise keele tunnis kuulasime: “Me and My Bobby MacGee” – “Freedom’s just another word for nothing left to lose”. Viimati tsiteerisin seda just nädal tagasi konverentsi korraldajale Norrast/Shotimaalt. Pelevin lihtsalt ei suuda kirjutada raamatut, mis ei oleks viimse detailini läbi mõeldud, läbi põimitud ja millegagi ühendatud. Mingi matemaatika. Ja sisu poolest mitte kuigi paeluv, vaid just oma matemaatika pärast (vahepeal isegi väsitab).

Traditsiooniliselt mõned tsitaadid, mis ei ole otseselt sisuga seotud. Lihtsalt vaja üles kirjutada:

“Temas ei äratanud õiglast viha elanikkonna arvukuse kahanemine, sest ta teadis, et asi ei ole põhja tore ajutises administratsioonis. Kogu maailmas lakkasid tarbimisühiskonna valged kristlased lapsi sünnitamast, et tõsta oma elatustaset. Kusjuures see ei sõltunud elatustasemest, vaid sõltus ainult kinnismõttest, et seda peab tõstma. “Niimoodi Jumal saadabki rahvaid persse,” heitis selle üle nalja üks tema tuttav, kes oli koguni välja mõelnud termini selle protsessi tähistamiseks – “konsumestumine”. Aga kui juba minna selles suunas, siis vähemasti heas seltskonnas. Kuigi ka siin jäi üsna hämaraks, mis on temas õieti head.” (Lk. 93)

“/—/ Kas teile ei tundu, et on olemas otsene paralleel kommunistliku ja kristliku projekti vahel? Selles mõttes, et mõlemad eksisteerivad ajaloolises perspektiivis ning ajapikku nende sisu luitub, sest lähtemetafoor paistab järjest kaugema vahemaa tagant. Nägemisväljale aga satub iga päev midagi uut. Et olla kristlane või kommunist, peab igal hommikul laadima teadvusse kohmaka kontseptsioonisüsteemi, mille ideed on formuleeritud punktis, mis liigub meist üha kaugemale. Selles ongi nende erinevus intellektile kättesaamatust Buddha seadusest, mille templiks ja käsulaudadeks on aja praegu kestev silmapilk! Teisest küljest aga pole ka kristlusel muud olemispaika kui üks selle templi ruume.” (Lk. 140 – siin on tegelikult üht-teist veel, aga ei viitsi lisada)

((Boonusena pean ära kirjutama Pelevini müüdiraamatu (=Õudusekiiver) eessõnas (minu mäletamist mööda) väljendatud mõtte, ja selle autoriks ei olnud Pelevin vaid … . Nimelt kirjutas ta midagi sellest, et edu on maailma kõige suurem müüt. Kui ma kunagi selle raamatu tagasi saan, siis kirjutan täpsemalt.))

Seega – võta seda raamatut, kuidas tahad. Põhimõtteliselt on see just oma läbipõimituse, mitmemõttelisuse ja kaasaegse vene ühiskonna kajastamise tõttu ikka väga hea raamat. Aga kindlasti mitte ajaviiteraamat. Nagu eelmise Pelevini raamatu puhul – mõte peab töötama. Kasvõi, et märgata hum‘i ja om‘i

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s