Nick Hornby “Kuidas olla hea”

Ma tean, et mul on praegu kiire, kuna pean kahe ja poole tunniga pakkima perele pooleteise nädala asjad kokku, koristama kogu korteri ja käima tööl paljundamas. Aga ma ei suuda vastu panna kiusatusele oma pooleliolevast raamatust paar tsitaati kirja panna. Juhin tähelepanu, et autor on mees, aga minategelane on naine. Soovitatav lugemiseks ainult lastega abielus naistele . Samas rõhutan: need on siiski autori sõnad, mitte minu. Seega lugedes ei tohi siiski sõna-sõnalt minuga samastada!

“(/…/Olen märganud, et tänapäeval on selliseid inimesi, inimesi, kes paistavad küllalt vihased, et nõuda surmanuhtluse taastamist või afrokariibi päritolu asukate repatrieerimist, kes aga seda ei nõua, sest nad on liberaalid nagu kõik teised meie elurajoonis, niisiis peab nende viha teise väljundi leidma. Meie liberaalse ajalehe veergudelt ja kirjarubriigist võib iga päev lugeda, kui vihased on nad filmide peale, mis neile ei meeldi, või koomikute peale, kes nende meelest naljakad ei ole, või naiste peale, kes kannavad pearätikut. Mõnikord tundub mulle, et Davidi ja minu elu oleks kergem, kui ta teeks läbi suure poliitilise ümbersünni ja võiks homöopaatide, bussis sõitvate vanurite ja restoranikriitikute asemel lillade ja kommunistidepeale vihane olla. Küllap teeb see inimese väga rahulolematuks, kui nii tohutule raevuvoole on nii väikesed väljundid.)” (lk. 45-46)

“See, mida te oma pulmapäeval uneski näha ei oska – sest kuidas te saaksitegi seda unes näha? -, on asjaolu, et mõnel päeval te vihkate oma kaasat, et te vaatate teda ja kahetsete, et olete temaga eales sõna vahetanud, rääkimata sõrmustest ja kehanõredest. Ka pole võimalik ette näha meeleheidet ja masendust, tunnet, et elu on läbi, ajuti peale tikkuvat kihku oma vinguvaid lapsi lüüa, olgugi et te kindlalt teate, et te neid kunagi peksma ei hakka.” (lk. 98, tõlge: Riina Jesmin)

“Meie laulatuspäeval pani õpetaja meile selles osas, kus ta ainult pruudi ja peigmehega räägib, südamele teineteise mõtetest, ideedest ja ettepanekutest lugu pidada. Sel ajal tundus, et see nõue on vaieldamatu ja seda on hõlpus täita: näiteks teeb David ettepaneku restorani minna ja mina ütlen: ‘Olgu pealegi.’ Või tekib tal idee, mida mulle sünnipäevaks kinkida. Midagi niisugust.” (lk. 99)

Jätkakem millalgi lugemist. Igatahes soovitan. Välja saab tuua muidugi ainult kindlaid kohti, mis ka eraldatult kontekstist midagi ütlevad. Muu jutt on teistmoodi.
Nüüd sain selle raamatu läbi, millest juba paar päeva tagasi põgusalt juttu tegin. Ja pean tunnistama, et see oli ikka hea. Samas ei ole see kindlasti raamat, mida saaks kõigile valimatult soovitada. Isegi M-le soovitades tean, et mingitpidi on see ikkagi naistekas. Kuna ta aga nii kiiresti ja diagonaalis loeb, võib ju enda jaoks igavamad kohad kiiremini läbi töötada. Mida öelda siis kokkuvõtlikult? Nimelt viitab juba pealkirigi sellele, et siin raamatus on juttu sellest, kuidas olla hea. Tore kõverpeegli pilt tänapäeva küünilisest ühiskonnast, kus inimesed püüavad kõigest väest olla head ja kuidas see neil välja kukub. Kuigi ennast tuntakse süüdi sajas erinevas asjas, mis puudutab juba esimest kümmet käsku – ei austata ega armastata piisavalt oma meest, lapsi, vanemaid, ei suudeta venda tema hädades kuidagi aidata, ei suudeta paljusid patsiente aidata -, tuleb edasi minna ja ikka iseendast lähtudagi. Vana kallis tõde – armasta iseennast ja siis armastatakse sindki.
Mõned tsitaadid:

„Abiellumine ja pere loomine on nagu emigreerumine. Varem elasin oma vennaga samal maal; jagasin tema väärtushinnanguid, maitset ja hoiakuid, aga siis kolisin ära. Ja olgugi et ma ei märganud, kuidas see sündis, hakkasin teise aktsendiga rääkima ja teisiti mõtlema, ja olgugi et ma kiindumusega oma sünnimaad meenutasin, on kõik selle jäljed minust kadunud. Nüüd aga tahan koju minna. /—/ Me [mina ja vend] ei otsustaks, et tahame vanemaks saada ja omaenda elu elada. Me tegime proovi ja läksime omadega rappa.” (lk. 216-217)

Ühes kohas tuuakse sisse abielu võrdlus noahaavaga. Kui inimene nuga saab, tahetakse nuga kohe välja tõmmata, et enam valu ei teeks. Samas tuleb nuga ehk siiski sisse jätta, et see peataks suurema verejooksu. Niimoodi arvab ja peategelane kui arst. Võrdlus selles mõttes, et kui oled kord juba abiellunud, on targem jäädagi abiellu ja taluda mõnd ebamugavust täieliku allakägu või hukatuse asemel.

„Hiljem sel õhtul, kui olen jälle oma poissmehekorterisse tõmbunud, loen ajalehe kunstiveerge nagu igakülgselt haritud täiskasvanu, kelleks ma kangesti tahan saada, ja ühes raamatuarvustuses ütleb keegi, et Virginia Woolfi õde Vanessa elas ‚sisukat, ilusat elu’. Ma mõtlen sellele väljendile, ilma et kusagile välja jõuaksin. Mida see õieti tähendab? Kuidas võiks inimene Holloways sisukat ja ilusat elu elada? Davidiga [mees]? Ja HeaUudisega [imearstist üürnik]? Ja Tomi ja Molly [lapsed] ja proua Cortenzaga [vanaprouast patsient, keda ta ei suuda aidata]? Tuhande kahesaja patsiendiga ja tööpäevaga, mis kestab mõnikord seitsmeni õhtul? Kas see, et me sisukat ja ilusat elu ei ela, tähendab, et me oleme hädavaresed? Kas see on meie süü?” (lk. 218)

„Niisiis hakkan mõtlema – ja ma olen raamatuga alles poole peal, aga kindlasti on teine pool umbes samasugune -, et Vanessa Bellist pole erilist abi. /…/ Nii või teisiti, kes minu tutvusringkonnast elab sisukat ja ilusat elu? See pole kindlasti enam võimalik kellelgi, kes elatist teenib või suurlinnas elab, supermarketis sisseoste teeb, telekat vaatab või ajalehti loeb, autot juhib või külmutatud pizza’t sööb. Kõige rohkem elab ta ehk kena elu, millega kaasneb hea hulk vedamist ja veidi vaba raha. Ja võib-olla koguni head elu, kui… Olgu, ärgem sellesse süüvigem. Paistab aga, et sisukas ja ilus elu on minevikku jäänud.” (lk. 266-267)

Kokkuvõtteks leiab peategelane Katie Bell äkki, et mitte Vanessa Bellist ja tema „sisuka ja ilusa” elu kirjeldusest kui niisugusest ei ole abi, vaid abi on sellest, kui saad hetkeks jälle istuda ja lugeda ja toredat muusikat kuulata – aeg iseenda jaoks. Ja kuigi see kõik tundub niimoodi üksikute tsitaatidena kole küüniline ja vinguv, siis tegelikult kontekstis mitte. Kokkuvõtteks leiab minategelane suhteliselt rõõmsalt, et jah, selline see elu ongi ja et see on pagana kena. Kui ta mõne aja elabki öösiti eraldi poissmehekorteris ja naudib Oma Aega, siis ta kohtub seal majatäie toredate, aga üksikute inimestega, kes ei ole seda üksindust ise valinud. Ise aga vaatab oma meest, kes vihmahoogude ajal veerenni puhastab, hoiab koos pojaga temast julgestuse mõttes kinni, väiksem laps klammerdub kordamööda hoidjatesse kinni (nagu Naeri muinasjutus) ja näeb – see ongi tema pere, tema elu, sellisena suudab ta seda elu elada (+ veel üks repliik, mis lubab kõik muidugi pessimistlikuks tagasi mõelda).
„Mis minuga juhtus? Miks ma arvasin, et mul sellisteks asjadeks aega ei jää? Võib-olla ei saa ma sisukat ja ilusat elu elada, aga kõikjal minu ümber, koguni Holloway Roadil, müüakse sisukaid ja ilusaid asju, ja need pole liigne luksus, sest kui ma mõne seesuguse ostan, mõtlen, et vean ehk läbi, aga kui ei osta, mõtlen, et jään alla. Mul on hädasti vaja Discmani ja mõnda CD-d ja poolt tosinat romaani, mis maksavad ühtekokku ehk kolmsada naela. Kolmsada naela häärberi eest! Kujutlege, et küsiksite ehitusfirma tegevdirektorilt kolmsada naela! Ta annaks selle omast taskust sularahas. Ja ma võiksin sedagi kehvakest summat kärpida. Ma võiksin raamatukokku minna ja CD-sid laenutada… aga Discmani on mul vaja. Ma ei taha, et keegi teine kuulaks seda, mida kuulan mina, ja ma tahan kustutada viimsegi märgi maailmast, milles ma elan, olgu või pooleks tunniks päevas. Jah, muidugi: mõelge vaid, kui palju kaelaoperatsioone või riisikotte saaks kolmesaja naela eest osta. Ja mõelge vaid, kui kaua peaks kaheteistkümneaastane Aasia tüdruk seda oma vaeva ja higiga teenima. Kas ma võin olla hea inimene ja raisata nii palju raha üleskruvitud hinnaga tarbekaupadele? Ma ei tea. Ma tean aga seda: nendeta pole minus midagi head.” (lk. 267-268)

Selle tsitaadi kirjutasin nii pikalt välja pigem selleks, et kõik nüansid oleksid teada antud. Põhimõte on siiski selles, et ta vajab mingit eemaletõmbumise aega. Perede ja väikelaste kõrvalt tundub, et seda vajame me aeg-ajalt kõik. Lisaks annab ta õigustuse minu raamatulugemisele ja muusikakuulamisele. Kolmandaks viitab ta jälle kolmandale maailmale, et rõhutada – me peame siiski ise kuidagi hakkama saama, kõigi õnnetute ja viletsate peale mõtlemine meil elada ei aita. (Seda välja kirjutada tundub nii labane. Aga osa sellest raamatust parodeerib just seda, kuidas suures plaanis tahetakse nagu inimesi, kuigi võõraid inimesi, aidata, aga lähemas plaanis tehakse omaenda lähedastele siiski väga haiget, aga seda ei märka nagu keegi).

Nojah. Lõpetuseks mainin siiski, et selle raamatu kohta kokkuvõtet kirjutades tundub kogu jutt pessimistlikum kui lugedes. Lugedes sai ikka parasjagu nalja tänapäeva ühiskonna kulul ja mitmes asjas äratundmist.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s