Viktor Pelevin “Tšapajev ja Pustota”

Kats ütles eile, et Pelevin tahab ilget väärtkirjandust teha ja tema selliseid ei jaksa lugeda. Võib-olla tõesti – et tahab just väärtkirjandust teha. Mulle meeldib aga asja juures see, et see tuleb tal ka välja. Muidugi olen ju ka ise väga ettevaatlik ja kahte Pelevini teost järjest ei loe. Selle raamatuga oli veidi teistsugune lugu kui Õudusekiivri ja Arvudega. Juba alguses lugema hakates tundus, et ma ei tea piisavalt tagapõhja, et kõigest aru saada. Kui Raskolnikov ja Marmeladov mingis etenduses üles astusid, murdsin kõvasti pead, kes see Marmeladov oli, enne kui meenus, et Sonja isa nähtavasti (Kuritöö ja karistus). Isegi Tshapajevist ei tea ma suurt rohkem kui anekdoote temast ja Petkast. Selles raamatus ongi minategelane seesama Petka, kelle liignimi olla Pustota /=tühjus/. Ma ei julge eriti sõna võtma hakatagi, kõik on uhkeid analüüse juba kirjutanud ja läbi viinud – näiteks see semiootikaalane analüüs TiinaPõllult. Lugedes meenutab Pelevin ka mulle juba mitu korda Bulgakovit või tema farsslikkust. Paistab, et ma pole ainus. Lisaks on keegi Kata oma bloogis ka üsna palju tsitaate ära toonud, seega kindlasti saab sealt veel lisa minu jaarutustele. Raamatu mõte on ehk sama, mis seisis ka Aapeli “Üle linna Vinski” motona, kus
Vinski pani ümber Calderoni sõnad “Elu on unenägu” uutmoodi: “Unenägu
on elu”. Samuti Hesse Siddhartast tuttav – kõik hetked eksisteerivad samaaegselt ühes hetkes – et väikelaps ja vanur on kogu aeg inimeses olemas. Seda kõike saaks muidugi edasi anda ka suhteliselt lihtsa õpiku näol nagu oma ideedega teeb Coelho nt. Samas on võimalik kirjutada nagu Pelevin, kes ei muutugi labaseks. Mingeid korrutamisi teemal “kes sa oled” ja järeldused, et “tegelikult ei ole midagi peale teadvuse ja siis tagatipuks ei ole ka teadvust, sest miski peab ju teadvust teadvustama ja seega teadvustaks ta juba midagi muud” on muidugi kohati korduvad, aga see ei muuda kogu värki nagu labaseks. Tegemist on minu arust romaaniga, mida on kahju esimest korda lugeda, kuna seal on nii palju huvitavaid mõttekäike ja nii erinevaid tegelasi ja radu, et kõik tahab kohe meelest minna. Ma pole aga raamatute teist korda lugeja ja sellest on veidi kahju. Seda raamatut peaks kohe teist korda lugema (nagu ka nt. Pasternaki “Dr Zhivagot”).

Näiteks meeldis mulle kangesti see, et kogu raamatut läbib see tühjuse teema (loomulikult on seda kõike võimatu tõlkida, aga tõlkija on mitmes kohas vähemasti joonealuse märkusega selgitada püüdnud. (Näiteks et adjutandid oma etümoloogia tõttu juhatavad muidugi otse põrgusse. ‘Ad’ on vene keeles ‘põrgu’). Näiteks Serdjuki unenäost/töövestlusest, kus jaapanlane Kawasaki selgitab oma arusaama jaapani ja vene mõtteviisi sarnasustest, analüüsides üht suhteliselt mõttetuna tunduvat pilti (meenutab seda jubedat aeda, mille lasi endale teha Arvude raamatu peategelane. Sest suhtes nagu alati meeldivalt irooniline).

“‘Kas te näete, kuidas see [pilt] on üles ehitatud? Reaalsuse segment, kuhu on mahtunud ‘on’ ja ‘giri’ [mees ja kaalupommid], asub päris keskel ja tema ümber on tühjus, millest ta tekib ja millesse ta lahkub. Meie Jaapanis ei tülita Kõiksust tarbetute mõtetega tema tekkimise põhjuste kohta. Me ei koorma Jumalat mõistega ‘Jumal’. Kuid sellest hoolimata on tühjus gravüüril seesama, mida te näete Burljuki ikoonil. Kas pole see tähendusrikas kokkusattumus? /—/ Kuid te ei leia seda tühjust Lääne usuteemalises maalikunstis, /—/ Seal on kõik täidetud materiaalsete objektidega – mingite eesriiete, voltide, verd täis kausside ja jumal teab millega veel. Unikaalne reaalsusenägemus, mida peegeldavad need kaks kunstiteost, ühendab ainult meid ja teid.[Jaapanit ja Venemaad]'”. (lk. 179, tõlk. Maiga Varik)

Samas on kogu raamat täis ka head huumorit. Või peaks sedagi pigem irooniaks nimetama? Näiteks küsib seesama Kawabata Serdjukilt:

“‘Aga öelge nüüd,’ alustas ta, ‘mida tahab inimene, kes on ohtlikult teekonnalt koju tagasi jõudnud, pärast seda, kui nälg ja janu on kustutatud?’
‘Ei tea,’ ütles Serdjuk. ‘Meil pannakse tavaliselt televiisor sisse.’
‘E-e-ei,’ ütles Kawabata. ‘Meie toodame Jaapanis maailma parimaid televiisoreid, kuid see ei takista meid mõistmast, et televiisor on lihtsalt väike läbipaistev aken, mis avaneb vaimu prügishahti. Ma ei mõelnud neid õnnetuid, kes kogu elu vahivad hüpnotiseeritult lõputut solgijõge, tundes end elavatena ainult siis, kui juhtuvad nägema tuttavat konservipurki. Jutt on nendest inimestest, kes väärivad mainimist meie vestluses.'” (lk. 187-188)

Jah, võib-olla tundub väljarebitud tsitaadina veidi ülbe ja nina püsti. Aga tore võrdlus ja kogu selle Kawabata tegevus ja käitumine on samas väga iroonilise kõverpeegli läbi edasi antud. Iial ei väida Pelevin midagi ilma vastu seatava iroonia või kriitikata. See mulle ka meeldib. Mõtle mida tahad, kõik on lubatud.

Ühes teises nägemuses (Volodini nägemus, kus lõkke ääres saavad kokku Volodin ja tema kaks paarilist – erilised jõmmid) püüab Volodin kaaslastele selgeks teha, et on olemas nii vägev kaif, et selleks pole narkootikume vajagi. Vahva on jälgida, kuidas ta püüab kantidele mõistvas keeles hingelist täiust selgitada, jumalakogemust. Üks kaaslane räägib, kuidas oli kunagi ostnud mingi kahtlase broshüüri sellest, mis ootab meid peale siinset elu.

“Näed sa, Stalini ajal oli pärast surma ateism, nüüd on jälle usk. Ja see usk ütleb, et pärast surma on kõik nii nagu Stalini ajal. Sa maali endale pilt ette, kuidas siis asjad olid. Kõik teavad, et öösiti on Kremlis aken valge ja selle akna taga on Tema. Ja ta armastab sind nagu oma last, sina aga kardad teda, nii et piss püksis, ja samal ajal peaksid nagu ikka ka südamest armastama. Just nagu usklik.” (lk. 270)

Mõni aeg hiljem samas vestluses väidab teine kaaslane:

“Sa mõtle nüüd, Koljan, oma peaga – meie riik pole ju eluilmas midagi muud olnud kui tsoon. Sellepärast on ka Jumal niisugune, vilkuritega. Kes siin teistsugust uskuma hakkakski?” (lk. 271) Juba see väljend, et Jumal on vilkuritega, on vahva, muust rääkimata. (Hiljem see sama mees muidugi mõtleb, et äkki on ikka nii, et enne on rahvas ja nad ise valivad endale vilkuritega Jumala. Seega kõik peab olema igatpidi lähenetav, kõik peab olema kõiksusega seostatud.)

Üks niisama tsitaat veel:

“‘Seitse tuhat kakssada versta tühjust ees,’ laulis raadioaparaadi võre tagant tundeküllaselt värisev mehehääl, ‘ja siiski sinuga me kuskil ööbida ei saa… Rõõmus ma oleksin, kui mitte sina, kui mitte sina, mu emake kodumaa…’
Volodin tõusis oma kohalt ja plõksutas lülitit. Muusika vaikis.
‘Mis sa tast kinni panid?’ küsis Serdjuk pead tõstes.
‘Ma ei saa Grebentshikovi kuulata,’ vastas Volodin. ‘Andekas mees muidugi, aga küll talle meeldib veidrusi kokku keerata. Tal on igal pool puha budism. Ei saa ühtki sõna lihtsalt niisama öeldud. Laulis teine praegu emakesest kodumaast. Tead sa, kust see tuleb? Valge Lootose usulahul Hiinas oli selline mantra: “Absoluutne tühjus on kodumaa, ema on sündimatu.” Ja kuidas ta selle veel ära on shifreeritud – kuni sa aru saad, mida ta silmas peab, lähevad viimased mutrid paigast.’ (lk. 325)

Esiteks oleks põnev teada, kas ka mina seda laulu tean. Ei oska nii hästi vene keelde panna, et kohe meelde tuleks. Teiseks meenub kangesti Dovlatovi Kompromiss, kus meestel tuli pähe, et hakkaks õige lihttööliseks, nt katlakütjaks ja saaks rahu neist haritud inimestest. Aga läksid kohale ja selgus, et katlakütjad olid (nõukogude ajal) veel need kõige suuremad mõttehiiglased ja filosoofid. Tulid kohe teistpidi tagasi. Meenutagem, et ka Tsoi oli katlakütja.

Lõpetuseks üks tsitaat elutervelt Pobedat juhtivalt taksojuhilt, kes Petka lõpuks autost välja viskab:

“Loomulikult on rumal teiega üldse tõsiselt rääkida, kuid ma pean märkima, et te pole sugugi esimene, kes sihukest pada ajab. Teha nägu, et kahtled selle maailma reaalsuses, on kõige pelgurlikum viis sellesama reaalsuse eest pageda. Täielik armetus, kui teada tahate. Kogu oma näilisest absurdsusest, julmusest ja mõttetusest hoolimata on see maailm ometi olemas, eks ole? Ta on olemas koos kõikide probleemidega, mis temas eksisteerivad.” (lk. 341)

Säh sulle neoplaatonlikku maailmapilti!

Jah, kokkuvõtteks – soovitan ikka lugeda. Aga ärge oodakegi, et peale esimest korda mingi terviklik pilt jääb. Lõbus on lugeda ikka.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s