Nich Hornby “elu edetabelid”

Kui NH raamat “kuidas olla hea” tundus mulle väga hea ja samas lihtsasti loetav raamat, siis selle raamatuga (originaalis muide “high fidelity”) on osaliselt täpselt sama lugu. Et tore lugeda, naljakaid kohti ka, mingis osas annab argielu ütlemata tabavalt edasi. Ainus vahe on ehk see, et eelmise raamatu peategelaseks oli keskealine abielunaine, selles aga minuealine vallaline mees. Sellega seletub ka mõnevõrra asjaolu, miks eelmine raamat mulle hingelähedasem tundus. Ja ses suhtes see moodne maailm mulle ju tegelikult ei meeldigi, kus on püüd partnerite, lõppematu orgasmi, ideaalse suhte jms järele – see, mis viib kokkuvõtteks nii paljude üksikute inimeste tekkimiseni. Suurlinna elu jms. Ometi on NH seda kenasti edasi andnud ja iga kell soovitan lugeda, kõigile.

Peategelane on ka väga tuttav tüpaazh kuidagi. Mingitpidi. Lõpp on mingitpidi lootustandev, aga muidu on kogu raamat sama pessimistlik ikka nagu ka eelmine. Muusikalembus on muidugi kordi vängem kui mul, aga paljud muusikaga seotud mõtted on väga tuttavad. Inimeste plaadiriiulid (või raamatu-). Kassettide (1990ndatel) lindistamine.
Lisan lihtsalt mõned tsitaadid.

“Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamistest ja valust ja kurbusest ja kaotustest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.” (lk 25, tõlk. Triin Tael).

“Tükk aega tagasi, kui me Dicki ja Barryga jõudsime ühisele arusaamale, et tähtis on see, mis sulle meeldib, mitte see, milline sa oled, tuli Barry lagedale mõttega potentsiaalsete partnerite küsimustikust, kahe-kolmeleheküljelisest valikvastustega dokumendist, mis kataks alad muusika/film/televisioon/raamatud. /—/ Aga selle mõtte taga peitus üks oluline ja põhimõtteline tõde, ja tõde on see, et kõik need asjad on tõesti tähtsad ja pole mõtet teha nägu, et suhetel on tulevikku, kui teie plaadikogud lähevad omavahel karvupidi kokku või kui teie lemmikfilmid isegi ei räägiks teineteisega, kui nad mõnel pool kokku saaksid.” (lk. 94-95)

“Simple Minds oli meil esimene nende bändide või muusikute esiviisikus, kes tuleb muusikalise revolutsiooni saabudes maha lasta (sellele järgnesid Michael Bolton, U2, Bryan Adams ja – üllatus, üllatus! – Genesis. Barry tahtis biitlid maha lasta, aga ma märkisin, et keegi on seda juba teinud.)” (lk. 128)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s