David Lodge “Ühest kohast teise”

Lugesin seekord siis läbi sellise raamatu. Peab tunnistama, et see Varraku moodsa aja sari on täitsa vahva. Lugeda on alati tore, mis siis, kui kõik nii väga ei meeldigi. Pooleli jätma pole veel pidanud (2x Hornby, Pelevin, Murakami, Lodge). Seekordne lugu räägib sellest, kuidas ühe vahetusprogrammi raames vahetavad oma kohad kaks kirjandusteadlast – tugev teadlane Morris Zapp Ameerikast (Euphoria ülikool) ja suht mõttetu ja kuiviklik doktorikraadita Philip Swallow (…swallow, little swallowJ). Romaan on põhimõtteliselt ikkagi hea meelelahutus, aga soovitaks just lugeda minusugustel ülikooliga seotud inimestel, sest (eriti algusepoole) on paar täitsa vahvat mõtet ja kogu sündmustik on seetõttu ka üpris hingelähedane. Näiteks paistis mulle, et meie ülikoolisüsteem meenutab ikka kangesti selle raamatu britlaste oma:

„Briti süsteemis algab ja lõpeb konkurents tunduvalt varem. /—/ Seda viimast nimetatakse lõpueksamiteks ja nagu nimigi ütleb, ei saa pärast seda enam juhtuda midagi olulist. Briti magistrand on üksildane, mahajäetud hing, kes ei tea täpselt, mida ta parajasti teeb või kelle meele järele üritab olla – küllap tunneksite ta Bodley raamatukogu ja Briti muuseumi ümbruse teejoomispaikades ära klaasistunud pilgust silmis, põrutada saanud sõjaveterani tühjast pilgust, kelle jaoks pärast Suurt Põmakat enam miski pole olnud tõeline. Lühemas plaanis ei ole see aga kuigi suur puudujääk, kui tal vaid õnnestub oma esimene töökoht leida, sest Briti ülikoolides käib ametiaja pikendamine enam-vähem automaatselt ja kõikidele makstakse palka sama tariifi järgi.” (lk. 14, tõlk. Aet Varik)

 

See jutt oli vastukaaluks Ameerika süsteemile, kus haridusareenil on sama tihe rebimine kui äris ja kõik sinu töökohad sõltuvad otseselt sinu publikatsioonide hulgast. Minu näitel seega näha, et meil on tegemist selle raamatu Briti süsteemiga, kuna publikatsioone mul pole ja juba teist ametiaega ühel kohal. Järgmisel aastal ei tea, kas konkurentsigi pakutaks, kui kandideerida otsustaksin.

Lisaks on see autor ise üks tänapäeva nimekamaid inglise kirjandusteadlasi (nagu väidab kaanejutt), avaldanud mitmeid uurimusi inglise ja ameerika romaanidest. Selles suhtes ka põnevaid väikseid jutte vahele. Üks jutt meenutas kangesti seda, mida eelmisel (2006) kevadel rääkis meie asendusprofessor B.

„Morris Zappi veendumuse kohaselt oli kõikide kriitika eksimuste allikaks kirjanduse naiivne segiajamine eluga. Elu oli läbipaistev, kirjandus vaid pooleldi. Elu oli avatud, kirjandus aga suletud süsteem. Elu koosnes asjadest, kirjandus sõnadest. Elus oli asjade mõte ilmne ja selge: /…/ Kirjanduses aga ei olnud asja mõte kunagi selles, mis ilmne ja selge, kuigi romaani puhul oli tarvis märkimisväärset leidlikkust ja tähelepanelikkust, et tabada realistliku näivuse koodi, ning just sellepärast oligi see žanr talle nii suurt ametialast huvi pakkunud (isegi kõige rumalamad kriitikud said aru, et „Hamlet” ei räägi sellest, kuidas oma onule ots peale teha, ega „Laul vanast meremehest” loomade julmast kohtlemisest, kuid ometi arvas üllatavalt suur hulk inimesi, et Jane Austeni romaanid sellest, kuidas leida hr. Õige).” (ja samas vaimus edasi, lk. 47)

Jätsin välja mõned näited selle tsitaadi keskelt, et mitte asendusprofessoriga seoseid tekitada, sest kokkuvõtteks püüdis ta siiski meie lõpetajale (ja ka teistele kuulajatele, kelle jaoks see asi veidi segane oli) selgeks teha, et ta ei ole analüüsinud kirjandustegelast, vaid on lähtunud sellest, et tegemist on PÄRIS inimesega. Ja see oli vale. Kuna sama tegelast jutustati kahes raamatus erinevalt ja selle põhjal ei saanud analüüsida küsimust „Milline oli see persoon tegelikult?” Aga jah, ega ma nüüd nii nutikas ka pole. Seega, millest räägivad siis Jane Austeni romaanid tegelikult? Lugeja, anna mulle rõõmsasti kommentaaris teada!

Toredasti sapiselt arvab seesinane Morris Zapp (aga kindlasti mõnevõrra ka David Lodge ise) suure enamuse kirjandusteadlaste kohta:

„Küllap on ilmselge, et Morris Zapp ei pidanud kuigivõrd lugu oma ametivendadest, kes rügasid kirjanduse viinamäel. Nad tundusid talle laialivalguvate, heitlike, vastutustundeta olevustena, kes mõnuga püherdasid relativismis nagu jõehobud mudas, nii et ninasõõrmed vaevu küündisid hingama terve mõistuse õhku. Nad leppisid rõõmsameelselt sellega, et on olemas ka nende omale risti vastupidiseid arvamusi – nad isegi, tule jumal appi, muutsid aeg-ajalt meelt. Nende armetud püüdlused sügavuse poole muutis mõõdukus juba ette olematuks, samuti esitati need enamasti küsimuse vormis. Neile meeldis alustada uurimust sõnadega nagu näiteks: „Ma tahan tõestada mõned küsimused selle-ja-selle kohta”, ning paistsid arvavat, et on lihtsalt küsimuste tõstatamisega oma intellektuaalikohuse täitnud. Niisugune põiklemine ajas Morris Zappi hulluks. Iga kuradima loll, kinnitas ta, oskab küsimusi välja mõelda, vastused on need, mis mehi poistest eristavad. Kui sa omaenda küsimustele vastata ei suutnud, siis tuli see kas sellest, et sa ei olnud neid piisava hoolega läbi töötanud, või sellest, et need ei olnudki tegelikult küsimused. Igal juhul oleks tulnud mokk maas pidada. Tänapäeval oli võimatu inglise kirjanduse uurimise vallas ringi liikuda, ilma et komistaksid vastamata küsimustele, mis mõni loll on hooletusest ripakile jätnud – otsekui püüaksid parandada leket tolmusel, katkisi mööblitükke tuubil pööningul.” (lk. 44-45)

Tsitaadid venivad küll kohatult pikkadeks, aga ma usun, et sedasi on mul endal seda raamatut ka põnevam meenutada. Palju asju jääb ju ka tsiteerimata. Muidu räägib see romaan ikka pigem erinevustest briti ja ameerikaliku elustiili vahel 1969. aastal kahe kohanemise varal. Natuke veel muinasjutulisi kokkusattumisi ja ilma lõputa lõpp. Väga tüüpiline kirjandusteadlasele – arvate küll, et nüüd tuleb viimane lehekülg ja saate lahenduse. Aga vot ei saa, põhimõtte pärast. Ja tunnistagem, et tegelikult oligi kohe kergem. Igasugused lõpud oleks mingil määral häirinud. Nüüd jäi tore lahenduseta probleem õhku, aga umbes sama tunne nagu siis, kui prints Tuhkatriinu leidis ja kohe pulmad korraldas, ilma et preilit õieti tunnekski. Kes see ikka teada tahab, mis PÄRISELT edasi juhtus ja KUI õnnelikult nad ikka elasid. (Paistab muidugi ka sedasi, et see Lodge’i raamat on triloogia esimene osa, seega eks võib lugeda, kuidas edasi läheb raamatust „Väike maailm”, mis olla Varraku Iirise sarjas ilmunud 1996. aastal. Lõpetuseks tsitaat koosolekutest hoidumise kohta (ikka Morris Zapp Inglismaal):

„Morrisel ei olnud mõtteski koosolekule minna, kui seda oli vähegi võimalik vältida. Osakonna koosolekud Rummidge’is olid olnud piisavalt hullud juba Mastersi isemeelse despootliku režiimi päevil. Pärast tema lahkumist aga oli Kübarsepa jabur teelaudkond nende kõrval tõeline tegusa otsustusprotsessi etalon.” (lk. 224)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to David Lodge “Ühest kohast teise”

  1. Pingback: David Lodge „Ühest kohast teise” « nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s