Tomas Tranströmer “Mälestused seiravad mind”

Eile tuli postiga uus LR raamat – Tomas Tranströmeri Suur on mõistatus (Den stora gåtan,  2004) ja Mälestused seiravad mind (Minnena ser mig, 2006). Tõlkijateks Tõnis Arnover ja Lennart-Hans Jürgenson (kas see on see Naissaare onu? Too oli ju ka luuletaja?). Huvitav on see, et järelsõna kohaselt on TT hetkel rahvusvaheliselt kõige tuntum Rootsi kirjanik. Rootsis kindlasti, aga kui paljud TT nimegi kuulnud on? TT on nimelt siiski luuletaja ja luuletajatega on ikka nii, et tõlgetena loetuna pakuvad nad minu arust siiski kellegi teise sõnaseadmiskunsti, seega kas keegi väljamaiseid luuletajaid tõlgetena loeb, ma ei teagi. Veel on huvitav see, et osalesin 2005. aasta kevadel GAGis Põhjamaade Luulefestivalil (osalesin on ehk palju öeldud? Külastasin). Seal loeti ka TT-i luuletusi, luuletaja oli ise ka kohal. Sümpaatne vanamees. Aga ta ise ei lugenud oma luuletusi (halvatud, 1990 oli tal ajuverejooks). Vaadates Som/Dsg ja Msm/Msm väljaandeaastaid, jäävad need just
2005 ümber (kuigi viimane on esmalt juba 1993ndal välja tulnud ja nüüd luuletaja 75ndaks juubeliks taasüllitatud).

Lugesin läbi ainult proosaosa, seega mälestusteraamatu. Eesti keeles ligi 30 lehekülge, seega kerge saak. Ma pole memuaare (ega ka reisikirju) vist kunagi lugenudki. Kui, siis vähe. (No Anne Franki päevik muidugi). Kogu aeg on tunne, et kirjutab vana mees. Kirjutab ainult paar olulist asja, mis tal lapsepõlvest meeles ja milles ta näeb tähtsust oma edasisele käekäigule. Asjadest, mis peaks tänapäevasele rootsi lugejale tunduma hämmastavad (milline oli kool veel 1940ndatel jms). Ja ma ei oska öelda, kas see lugemisvara pakuks midagi inimesele, kes TT-t ei tea ega pole konkreetselt Rootsi 1940ndatest huvitatud?

Lõpetuseks toon ära lihtsalt ühe tsitaadi (jah, eesti keeles, kuna rootsikeelset raamatut
mul ei olegi):

Ja kogu oma kooliaja nägin ma vaeva, et hoida kooli ja kodu maailma teineteisest lahus. Kui need kaks maailma hakkaksid vastastikku lekkima, reostaks see kodu ära. Mul ei oleks enam tõelist varjupaika. Veel tänapäevalgi tunnen kõhedust, kui kuulen ütlust „kodu ja kooli  koostöö”. Võin ka tõdeda, et nende kahe maailma lahushoidmise tulemusena hakkasin tegema märksa põhimõttelisemat vahet eraelu ja ühiskonna vahel. (Sellel ei ole midagi pistmist parem- või vasakpoolse mõtlemisega.) Koolis kogetu kujundab pildi ühiskonnast. Minu koolikogemus on nii- ja naasugune, rohkem siiski tume kui hele. Niisuguseks on  kujunenud ka minu pilt Ühiskonnast. (Aga mida „ühiskonna” all tegelikult mõeldakse?). (lk. 51, tõlk. Arnover)

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s