David Lodge “Väike maailm”

Sain inertsist ka selle raamatu läbi (eeldatavasti üks viimaseid sel aastal, kui mitte päris viimane). Lodge’i Rummidge’i-triloogia esimene osa avaldas mulle ju muljet, oli hea ajaviiteks. Teine osa, mis on küll eesti keeles ilmunud 1996. aastal, seega esimesest varem, on mitmes mõttes erinev. Ühiseks jooneks on ehk ainult akadeemiline maailm. See raamat koosneb paljudes episoodidest ja võrdleb palverännakuid teadlaste konverentsidel käimisega, juba proloogis.

Tänapäeva konverents sarnaneb kristliku maailma keskaegse palverännakuga selle poolest, et võimaldab osavõtjatel nautida kõiki reisimisega kaasnevaid rõõme ja meelelahutusi, samal ajal kui pealtnäha ollakse ametis tõsimeelse enesetäiendamisega. Loomulikult tuleb siingi täita mõningaid patukahetsusega sarnanevaid kohustusi: mõnikord on vaja esitada ettekanne ning päris kindlasti tuleb kuulata teiste omasid. Ent sel ettekäändel saab reisida uutesse ja huvitavatesse paikadesse, kohata uusi ja huvitavaid inimesi ning sõlmida nende inimestega uusi ja huvitavaid suhteid; võib peksta keelt ja puistata südant, uute tuttavate kõrvus kõlavad teie kulunud lood värskelt – ja vastupidi; saab igal õhtul teiste seltsis süüa, juua ja lõbutseda. Ning ükskord, kui kõik on läbi, võib naasta koju hoopis tõsisemalt võetava inimesena. (Proloogist, lk. 11, tõlk. Kersti Unt)

Tegelikult on EneReet järelsõnas kõik olulisema targalt ja toredasti kokku võtnud. Autor kasutab keskaja rüütliromaani episoodilist ülesehitust, kus üks võimatu seiklus järgneb teisele, /…/. Seiklevate rändrüütlite kombel otsib iga mees omal kombel Püha Graaligi. David Lodge on teisal öelnud, et akadeemia sees on tegutsemise peamised suunajad seks ja võimujanu. /—/. Sulerüütlite lõppematu retkega seoses on Lodge meenutanud ka Roland Barthes’i mõtet, et nii narratiivist kui seksuaalsusest saadavat naudingut suurendab haripunkti pidev edasilükamine. Peategelane, puhta ja ilmsüüta rüütli Percivali/Rarsifali tänapäevane, nii füüsiliselt kui akadeemiliselt süütu ja rikkumata kehastus saab küll silmaga näha oma Graali, unelmate neidu Angelicat, aga ei saa teda siiski endale, nagu see ei õnnestunud ka tema eelkäijal Ümarlauast. Nii Chaucerile kui Graali legendidele viitab “Väikese maailma” üks peamisi modernistlikke tugitekste, T.S.Elioti “Ahermaa”. James Joyce’i teoses “Finnegans Wake” põlistatud nimes Persse (mis küll eestlastele võib pisut võõristavana tunduda) peitub ka Vana-Kreeka kangelane Perseus, kes vabastas merekoletisele ohverdatud Andromeda – Angelica kaksikõe. Minu arvates oleks võinud selle raamatu vabalt nüüd selles kaasaegsete müütide sarjas välja anda, just midagi sellist ootasin ma ju nt. Wintersonilt ja Atwoodilt ka. Nüüd ei ole midagi tarka lisada. Üks lõbustav tsitaat ehk veel:

“Nõrga eksamineeritava võib alati kohe ära tunda,” tähendas Morris. “Esmalt kulutab ta oma kallist aega küsimuse ümberkirjutamisele. Seejärel tirib lagedale pisikese joonlaua ja veab küsimusele joone alla.” (Juba vana tuntud Morris Zapp, lk. 75)

Muidugi paneb raamat veel (taas kord) mõtlema teadlaste elu üle. Eriti mis puudutab sellist valdkonda nagu kirjandusteadus, mille tegemisest ei muutu maailmas midagi. Vähemalt mitte midagi olulist. Lodge on ise ka kirjandusteadlane, sellepärast ta ehitabki omi romaane sedasi “kirjanduslikult” üles. (Vaevalt see “Väike maailm” tavalugejale ehk kellelegi väljaspool ülikooliilma või kirjandusteadust midagi võiks pakkuda peale hunniku episoodide. Tore, kui tegelaste nimed ja taustad kuidagi meelde suudaks jätta.) Kirjandusteadlasena paneb kirjanik ka keeleteadusele väikese põntsu. Nimelt esineb raamatus peale kirjandusteadlaste ja-kriitikute ka kaks kirjanikku. Üks neist räägib kord, kuidas tal tekkis kirjutamises kriis – peale kohtumist arvutilingvistiga (K.Unt tõlgib selle veel 1996ndal aastal kompuuterlingvistikaks). Nimelt seletab arvutilingvist säravi silmi kirjanikule, et võime näiteks arvuti abil välja otsida teie lemmiksõna (peale sidesõnade ja teiste vormisõnade). Saanud teada üht-teist statistilist oma kirjastiili kohta, ei suuda kirjanik hiljem enam ridagi kirjutada. Iga kord, kui analüüsitud sõna tahab paberile tulla, tekib tõrge.

V. ütles kord mingil konverentsil (arvatavasti kontekstikonverentsil 2002. a mais), et oleme ühed parajad asotsiaalid kõik. Tasuta supiköök, aga lihtsalt uhkemas dekoreeringus.

Lõpetuseks tsitaat, milles nähtub, kuidas mõned tuntud teosed on jaapani keelde tõlgitud:

/…/ käis hiljuti üht jaapani näitetrupi lavastatud Shakespeare’i näidendit vaatamas, mille pealkiri olnud “Kummaline lugu inimese ihust ja hingest.”

“Mina säärast küll ei tea,” teatab Persse viisakalt.

“Ta peab silmas ‘Veneetsia kaupmeest‘,” seletab Akira.

/—/

“Noh, siis on veel ‘Ajalise ilma ihad ja unelmad’,” ütleb ta. “See on… /—/ ‘Romeo ja Julia‘ /…/ Ja veel ‘Vabaduse mõõgad’…”

“‘Julius Caesar‘?”

“Õige.” “Teate mis,” jätkab nüüd Persse, “sellest saaks toreda seltskonnamängu. Võiks ise pealkirju välja mõelda … näiteks “Kadunud taskuräti mõistatus” “Othello” jaoks või “Kurb lugu liialt varasest vanaduspuhkusest” “Leari” tõlkeks.”

/—/

Professor Umeda haigutab, hõõrub silmi, võtab vastu pakutud viski ning kui talle on selge, mille vastu Persse huvi tunneb, tuleb ta lagedale pealkirjadega “Siriuse peegel” (“Perikles“), “Aer, mis vees hästi libiseb” (“Lõpp hea, kõik hea“) ja “Õis peeglis ja kuu veel” (“Eksituste komöödia“). (lk. 322-324)

Rubriigid: lasteteemad, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to David Lodge “Väike maailm”

  1. Pingback: David Lodge “Väike maailm” « nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s