Sandor Marai “Küünlad põlevad lõpuni”

Konkreetne lugemissoovitus, kõigile. Kõigile vbolla seetõttu, et raamat on suhteliselt lühike (alla 200 lk) ja mingi osa ei jõua nii suurde ülekaalu minna, et mõnele võiks mitte meeldida. Mulle meeldis endale kõik (aga kui kellelegi mõni asi ei meeldiks, siis see oleks lühike). Seda raamatut soovitas mulleklassivend. See on ka ainus raamat viimasel ajal, mida mulle on soovitatud ja mis mulle meeldib ka, kohe esimesest hetkest. Minule meeldivad aga teadupärast raamatud, kus on mingi lihtne tegevus ja ilus stiil või armas jutt juures. Siin oli just tegemist (eriti esimeses pooles) rahuliku tegevusega, kuigi tagasivaates, 19. sajandi lõpu Viinis, sõprusest jms. Lisaks mehelikust mõtlemisest, aumõistest ja kinnisusest.

Raamatust kirjutada ma aga ei julgeks. Netist ma ühtegi mõistlikku juttu nii kiiresti ei leidnud. Leidsin ühe kooliõpilase kirjandi, aga see on natuke sinnakanti, mille kohta prof B ütles, et ei tohi unustada, et kirjandus on siiski konstrueeritud narratiiv, mitte päris elu. Sellepärast ongi ehk ainuke kriteerium soovitamiseks, et seda võiksid lugeda “küpsed” lugejad (ja siis ma ei mõtle et ainult minusugused keskealised ja vanemad, vaid inimesed, kes ei lähe kirjandusest otseselt kollase ajakirjanduse tõde otsima või vastust küsimusele “mis juhtus” ja “kes keda armastab”).

Kõige rohkem, mida teha saan, on pakkuda mõned juhuslikud tsitaadid, aga ma tahaks neid isegi taaslugeda ainult kontekstis.

“/—/ Ja tõepoolest, sellel aastakümnel, /—/ ei jätnud mind hetkekski maha kindlustunne, tunne, et jumalad on mulle sõrme pannud salajase, nähtamatu õnnesõrmuse, ma ei saa hätta jääda, mind ümbritsevad armastus ja usaldus. See on ülim, mida inimene elult võib saada,” ütleb ta tõsiselt. “See on kõige suurem arm. Kes siis enesest liiga suurde vaimustusse satub, sellest saab kiidukukk või ülbitseja, kes ei suuda saatuse hellitusi alandlikult vastu võtta, kes ei tea, et see soosing kestab niikaua, kuni me jumalate kingituse peenrahaks vahetame, see kukub läbi. Maailm andestab natukeseks ajaks ainult neile, kes on südames tagasihoidlikud ja alandlikud…” (lk. 99, tõlk. Sander Liivak).

“Inimene teeb ka ise seda, mis temaga juhtub. Teeb, kutsub ligi, ei lase minema seda, mis peab juhtuma. Inimene on juba kord selline. Ta teeb seda ka siis, kui ta kohe, esimesest pilgust tunneb ja teab, et see, mis ta teeb, on saatuslik. Nad hoiavad teineteist, inimene ja tema saatus, tsiteerivad ja loovad teineteist. Pole tõsi, et saatus astub meie ellu pimedana, ei. Saatus astub sisse uksest, mille me ise oleme lahti teinud, ja saatuse ise endi juurde kutsunud. Pole inimest, kes oleks piisavalt tark ja tugev, et sõna või teoga ajada minema kuri saatus, mis raudse seadusega tuleneb tema olemusest, iseloomust.” (lk. 124)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s