Kurt Vonnegut “Sinihabe”

Enne reisi käisin raamatukogus, kuna ma teadsin, et laevas on väga hea raamatuid lugeda. Nii kui nii muud teha pole. Ja raamatulugemise võimalusi tuleb alati ära kasutada. Innustatuna sellest, et juhtusin suhteliselt juhuslikult kahele väga heale raamatule järjest (Marai ja Yoshimoto), võtsin ka nüüd kolm raamatut. Ühe Sandor Tari raamatu ja kaks Kurt Vonneguti raamatut. Vonnegut on minu noorusea kirjanik – teadagi Tapamaja nr 5, Tšempionide eine, Õnne sünnipäevaks, Wanda June ja Cat’s Cradle, mis siis veel eesti keeles puudus. Ma ei mäleta neist midagi erilist, sisu või nii. Ainult fragmente. Millalgi viimastel aastatel laenutasin neist esimese uuesti, et üle lugeda, aga ju ei olnud õige hetk ja ei viitsinud kuigi palju. Seega oli veidi kahtlev seisukoht – äkki on tõesti noorusaja kirjanik, kes praegu enam ei meeldi, aga seoses lugemisega kaob ka positiivne mälestus eelmistest raamatutest (sest ainult see jääb raamatutest meelde – kas meeldis või mitte). Sinihabet lugedes leidsin aga, et see oli jälle täpselt selline raamat, mille lugemiseks oli praegu väga sobiv aeg. Väga hea raamat. Teises mõttes kui paljud teised, millest ma siin kirjutanud olen. Vonnegutil on see tore lakooniline stiil ja “Eks-ta-ole” repliigid (nagu Laste ristisõjas). Ikka on sõjatraumad kuskil taustaks – pluss “eks-ta-ole”, mis siis ikka.

Sellest raamatust on jälle palju tsitaate võtta, kuigi ega nende lugemine vist raamatut ennast õieti meelde ei tuleta. Sisu kokkuvõtet on raske kirjutada, sest siis peaks juba pikemalt. Põhimõtteliselt üksikuks jäänud vana mees ja tagasivaated elule koos hetkeolukorraga.

Esiteks seesama teretamise-teooria, millest ma M-le juba kirjutasin:

“Mis kasu on ‘terest’?” ütles ta.
Ta lõi mu keeletuks. “Ma olen alati arvanud, et see on parem kui mitte midagi,” ütlesin ma, “aga ma võin ka eksida.”
“Mida tähendab ‘tere’?” küsis ta.
Ja mina vastasin: “Ma olen alati arvanud, et see tähendab ‘tere’.”
“Ei tähenda ta midagi,” vastas tema. “See tähendab ‘ära räägi millestki tähtsast’. See tähendab ‘ma naeratan, aga ma ei kuula, nii et palun mine minema.'” (tõlk. Triin Sinissaar, lk 22)

Tsitaatide kaudu ei tule võib-olla see kurbus või tõsiduski välja, kuna võivad paista poosetamistena. Näiteks Euroopa kohta:

“Ma ei ole kunagi palvetanud, aga täna õhtul ma palvetan, et sa ei peaks Euroopasse mitte sõdurina minema. Ma loodan, et meid ei meelitata enam mingi pettusega nende armastatud suurtükkidele ja kuulipildujatele kahurilihaks. Nad võivad iga hetk sõdima hakata. Vaata, kui suured sõjaväed neil on, ja seda majanduskriisi ajal!”

       “Kui nende linnu selleks ajaks veel maatasa pole tehtud, kui sina Euroopasse jõuad,” ütles ta, “ning kui sa istud siis tundide kaupa kohvikutes, rüübates kohvi või veini või õlut ja vesteldes maalikunstist, muusikast ja kirjandusest, siis pea seda meeles, et eurooplased, keda sa enda ümber näed ja keda sa pead palju kultuursemateks kui ameeriklasi, igatsevad ainult ühte asja: seda aega, kui tohib taas üksteist tappa ja kõike hävitada.”

       “Kui oleks minu teha,” ütles ta, “siis kutsutaks ameerika geograafiaõpikutes neid Euroopa riike nende tõeliste nimedega: Süüfilise kuningriik, Enesetapu vabariik ja Skisofreenia, mille naabriks on loomulikult kaunis Paranoia.” (õpetaja peategelasele Rabo Karabekianile, lk. 69-70)

Samas oli suhteliselt naljakas juhtum peategelase isa matustega. Peategelane oli nimelt armeenia päritolu, järelikult tumedat verd. Eks ta ole. Samamoodi võiks juhtuda nii tänapäevases Rootsis kui mõnes muus Euroopa riigis.

“Teine üllatus oli matusekorraldaja arvamus, et isa on muhameedlane. See oli tema jaoks väga põnev. Olla tolerantselt vaga oli tema suurim seiklus siin, jullumeelselt pluralistliku maailma rüpes.

       ‘Teie isa on esimene muhameedlane, kellega mul on tulnud tegemist teha,’ ütles ta. ‘Ma loodan, et ma pole siiamaani midagi valesti teinud. Siin ei ole ühtegi muhameeldast, kes oleks osanud mulle nõu anda. Ma oleks pidanud selleks Los Angelesse minema.’

       Ma ei tahtnud tema lõbu rikkuda ja ütlesin talle, et minu arust on kõik täiuslik. ‘Ei maksa lihtsalt kirstule liiga lähedal sealiha süüa,’ ütlesin ma.

       ‘Kas see on kõik?’ küsis tema.

       ‘Kõik,’ vastasin ma, ‘ja loomulikult öelge “Allah olgu kiidetud”, kui te kirstukaane sulgete.’

       Ja seda ta ka tegi.” (lk. 77)

Ühe koha peal on juttu, et ajukirurg ütleb enne surma ainult üht: “Ma olin raadioparandaja”, mida tema naine selgitas nii:

“/…/ või siis oli ta jõudnud järeldusele, et kõik need ajud, mida ta oli opereerinud, olid vaid vastuvõtjad, mis said signaale kusagilt hoopis mujalt.” (lk. 82)

Minategelane räägib sellest oma kirjanikust sõbrale, kes veel elus ja pidevalt tema juures einestab, Paul Slazingerile:

“Ta ütles, et kõik, mida tema pea on viimase kahekümne aasta jooksul vastu võtnud, on raginad ja midagi ilmateate sarnast võõras keeles, mida ta kunagi varem kuulnud ei olnud. Ta ütles veel, et kui tema abielu näitlejanna Barbira Menckeniga hakkas lõpule jõudma, käitus naine täpselt nii, nagu oleksid tal kõrvaklapid peas ja ta kuulaks stereo pealt avamängu ‘1812. aasta’. /—/ Ta ei lasknud ennast enam isegi mitte Barbaraks kutsuda. Järsku oli ta endale nimeks võtnud Bar-bii-ra!”

       Slazinger rääkis, et esimest korda kuulis ta nimevahetusest kohtus lahutusprotsessi ajal, kui naise advokaat teda Barbiraks kutsus, /…/.

       Slazinger küsis tema käest hiljem kohtumaja koridoris: “Mis siis Barbarast sai?”

       Naine vastas, et Barbara on surnud!

       Selle peale ütles Slazinger talle: ‘Miks me siis, tont võtaks, advokaatide peale nii palju raha raiskasime?'” (lk. 83 – jälle suht tõsine teema algatuseks, aga lõpuks ikka eks-ta-ole-temaatika).

Kunsti kohta kirjutab samamoodi lihtsates terminites oma täpselt jäljendada oskava kunstniku-õpetaja näitel:

“Nad [Gregory tööd] olid materiaalsete asjade suhtes tõepärased, aga nad valetasid aja kohta. Ta ülistas hetki, alates lapse esimesest kohtumisest jõuluvanaga kaubakeskuses kuni gladiaatori võiduni Circus Maximuses, alates transkontinentaalse raudtee avamisest kuni selleni, kuidas mees laskub põlvili ja palub naise kätt. Kuid tal puudus julgus või tarkus, või võib-olla lihtsalt anne näidata, et aeg on voolav, et üks hetk ei ole kuidagi olulisem kui teine ja et kõik hetked mööduvad kiiresti.

/—/

Las ma sõnastan selle veel teistmoodi: elu ei ole loomu poolest kunagi paigal. Kuhu ta liigub? Sünist surmani, ilma kordagi tee peal peatumata. Isegi pilt kausitäiest pirnidest ruudulisel laudlinal on voolav, kui ta on meistri poolt lõuendile kantud. Mingi ime läbi /—/ on suurtes teostes sünd ja surm alati tuntavalt kohal.” (lk. 85-86 – siin on üks näide vahepeal veel, aga ma lihtsalt ei hakka väga täpselt tippima).

Ja sama geniaalne Vonnegut oma lihtsus-headuses ja eks-ta-ole-filosoofiaga (ikka kunstist):

“Circe Berman küsis mu käest just, kuidas teha vahet heal ja halval maalil.

       Ma ütlesin talle parima vastuse, mida ma sellele küsimusele kunagi kuulnud olen, ükskõik, kui ebatäiuslik see ka ei ole, selle andis üks kunstnik nimega Syd Salomon, umbes minuvanune mees, kes suvitab tavaliselt siin lähedal. Ma kuulsin pealt, kuidas ta seda viisteist aastat tagasi ühel kokteilipeol ühele väga ilusale tüdrukule ütles. Tüdruk oli nii suurte silmadega ja ärevil! Ta tahtis tema käest kunsti kohta kõike teada saada.

       ‘Kuidas teha vahet heal ja halval maalil?’ ütles Salomon. Ta on ungarlasest hobusedresseerija poeg ja tal on fantastilised meremehevuntsid.

       ‘Kõik, mis te peate tegema, mu kallis,’ ütles ta, ‘on vaatama umbes miljonit maali, ning siis ei eksi te enam kunagi.’

       See on tõsi! See on tõsi!” (lk. 148)

“Usk on peaaegu kogu maailm, põhineb ta siis tõel või mitte, ja tol ajal uskusin ma, et kui spermal ei lasta välja voolata, muundub ta terves mehekehas aineks, mis muudab nad sportlikuks, rõõmsameelseks, julgeks ja loovaks.” (lk. 145) ja samast:

“Mulle tuli just ootamatult selline mõte pähe: kas see iidne ja peaaegu üleüldine arvamus, et muundatud spermat võib kasutada õilsateks tegudeks, on inspireerinud Einsteini väga sarnast valemit: ‘E võrdub MC ruudus’?” (lk. 146)

Peategelase kunstnikust sõber Terry Kitchen räägib peale seda, kui kuuleb minategelase juttu täiuslikust armatsemisest:

“‘Probleem Jumalaga ei seisne mitte selles, et ta ilmutab end meile väga harva,’ jätkas ta. ‘Probleem Jumalaga seisneb täpselt vastupidises: ta hoiab sinul ja minul ja kõigil ülejäänutel praktiliselt pidevalt kraest kinni.’

/—epifaaniatest—/

‘”Õnnelikuna kosmoses hõljumas”, ütlesid sa?’ küsis Kitchen minult. ‘See on ideaalne mitte-epifaania kirjeldus, üks neist harvadest hetkedest, kui Kõigevägevam Jumal sul hetkeks kraest lahti laseb ning lubab sul momendiks inimene olla. Kui kaua see tunne kestis?’

       ‘Oh, võib-olla üks pool tundi,’ vastasin mina.

       Ta nõjatus tooli seljatoele ja ütles sügava rahuloluga: ‘Palun väga.'” (lk. 163 – tüüpiline eks-ta-ole lõpp)

Selle sama eelmise lõigu jätkuks võib pidada minategelase edasist sündmuste kirjeldust juba Kitcheni terminoloogias:

“Kuid siis kuulsime, kuidas suur välisuks alumisel korrusel käis. Nagu Terry Kitchen kord üht oma vahekorrajärgset kogemust kirjeldas: ‘Epifaania oli tagasi, kõik pidid oma riided selga tagasi panema ja hakkama jälle ringi jooksma nagu peata kanad.'” (lk. 169)

Minategelase (degradeerunud) kirjanikust sõber reisib kord Poola PENi poolt saadetuna –

“ta kuulus delegatsiooni, mis pidi uurima tema sealsete mahasurutud kolleegide olukorda.

Võib-olla vastavad poolakad sellega, et uurivad tasuks tema olukorda. Keda peab rohkem haletsema, kas kirjanikku, keda politsei üritab siduda ja vaikima panna, või seda, kes elab täielikus vabaduses ja kellel ei ole enam mitte midagi öelda?” (lk. 166. Tabav, kuigi ehk isegi leierdatud tõde. Haakub kuidagi minu arvutiajastu kirjanike teooriaga)

Ometi tuleb ka Slazinger oma teooria peale, mille ta kirja paneb. Seegi on kindlasti labane teooria juhtimisteooriatest või kust iganes. Igatahes on asja sisu järgmine:

“Ta töötab oma esimese mitte-ilukirjandusliku teose kallal, mille pealkirjaks ta pani: ‘Ainuvõimalik viis ükskõik millisel inimtegevuse alal edukalt revolutsiooni läbi viia.’

Ühesõnaga: Slazinger väidab end olevat ajaloost õppinud seda, et enamik inimesi ei suuda uuenduslikke ideid vastu võtta, kui erilistest inimestest koosnev meeskond selle kallal tööd ei tee. Muidu läheb kõik täpselt samamoodi nagu enne, ükskõik kui piinarikas, ebarealistlik, ebaõiglane, kulukas või lihtsalt nõme see elu ka ei oleks.

Meeskond peab koosnema kolme tüüpi spetsialistidest, ütleb ta. Muidu on päris kindel, et revolutsioon, olgu siis poliitika, kunsti või teaduse või ükskõik mille vallas, läheb luhta.

Kõige haruldasem nende spetsialistide hulgast, ütleb ta, on tõeline geenius – inimene,kes on suuteline tulema pealtnäha heade ideede peale, mida üleüldse ringluses ei leidu. ‘Geeniust, kes töötab üksi,’ ütleb ta, ’ignoreeritakse, kuna teda peetakse hullumeelseks.’

Teist tüüpi spetsialisti on tunduvalt lihtsam leida: väga intelligentne kodanik, kellel on ühiskonnas hea positsioon, kes mõistab ja imetleb geeniuse värskeid ideid ja kes tõendab, et geenius on kaugel sellest, et olla hull. ‘Kui selline inimene üksinda töötab,’ üteb Slazinger, ‘võib ta muutusi vaid valjuhäälselt taga nõuda, kuid tal puudub arusaam nende vormist.’

Kolmandat tüüpi spetsialist on inimene, kes on võimeline ükskõik mida ära seletama, ükskõik kui keeruline see ka poleks, sellisel viisil, et igaüks sellest aru saab, ükskõik kui rumal või kangekaelne ta ka ei oleks. ‘Ta ütleb ükskõik mida, et olla huvitav ja põnevusttekitav,’ ütleb Slazinger. ‘Üksi töötades ja ainuüksi omaenda pealiskaudsetele ideedele toetudes peetakse teda jobuks, kes oskab vaid mullikesi ajada.'” (lk. 187)

Siis meeldis mulle kangesti see ütlus, mida keegi tegelastest kasutas menukirjaniku kohta: nätsunärijate Homeros (lk. 183). Kes meil selline on – KRakke?

Tänapäeva noortest ja nende olematutest teadmistest on ka palju juttu (universaalses mõistes, kuna igal ajal on tänapäeva noored rumalad – äkki noored ongi rumalad). Näiteks on koka tütrel Celeste’il vaja teha koolitööks mingi referaat maailma tekkest ja ta palub minategelase abi, kuna too loeb igasuguseid ajalehti ja The New York Timesi.

“Ma rääkisin talle, et universumi alguseks oli üksteist naela kaaluv maasikas, mis plahvatas seitse minutit peale südaööd, kolm triljonit aastat tagasi.” (lk. 186-ja tõlgenda kuidas tahad, vahva vastus on ikkagi)

Siis selline koht, mis räägib (jälle) inimestest, kelle jaoks on paljud asjad lihtsad. Samal teemal oli isegi Lutsu Sügises ja Murakami raamatus vist ka. Mujal ei ole otseselt tsiteerimist võimaldavat kohta või sõnastust. Siin:

“Slazinger ütles mulle hiljem, et tema arust oli sõda Kitchenile näidanud, kui priviligeeritud ta alati olnud oli, saavutades kergesti meisterlikkuse klaverimängus, saades kergesti sisse parimatesse koolidesse, võites kergesti peaaegu igaüht ükskõik mis mängus, saades kergesti lühikese ajaga kolonelleitnandiks ja nii edasi. ‘Et õpetada iseennast tõelist elu mõistma’, ütles Slazinger, ‘valis ta kiuste sellise ala [maalikunst], kus ta oli tahes-tahtmata lootusetu käpard.'” (lk. 233)

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s