Simo Runnel “Ajalugu unenägudes”

Nagu öeldud, ostsin selle raamatu ainult selleks, et midagi allahindlusega osta ja muidu ei satuks see kunagi mulle kätte.

Enne siia kirjutamist otsisin internetist ka niisama infot selle kohta, mis ta veel teinud on. Mäletan, et sirvisin kunagi netis ka tema magistritööd (nendestki teemadest on raamatus juttu). Aga et siis konkreetsemalt raamatust, jah.

Algan ta enda luuletusega luulekogust Uneriik:

Hilja üles, vara voodi –

unenägusid nii loodi,

milles viirastuste pere

ütles mulle tere-tere.

/—/

Ja kui ärkasin ma üles,

kirjutasin uned üles,

et ka pärast minu hukku

uned jääksid ajalukku.

Paistab, et uneteema on tähtsal kohal seega juba enne. Uneteema figureerib ka läbivalt ühe kategooriana ta bloogis. Mõnevõrra see lisainformatsioon vähendab raamatulugemise muljet, seega oleks võib-olla parem hakata lugema ilma selle taustainfota. Samas on minu arvates jällegi tore, kui oled poolenisti pärit samast kultuuriruumist, kitsamas mõttes. Et 2. keskkool, Tartu ülikool, ajaloo osakond (ma isiklikult mitte, aga inimestest olen ju mõndagi kuulnud), see perekond (pole ma ka sealt pärit). Kindlasti on mingis mõttes raske end sellise kultusfiguuri tagant sama nimega välja kasvada, eriti kirjandusmaastikule. Veel rohkem luulemaastikule (nagu luulekogudega lood). Luuletused jätavadki minu külmaks, kuna selles suhtes ei ole peaaegu vahet, kes need siis täpselt kirjutanud on. See Ajalugu unenägudes on aga hoopis teine ooper. Seda papa Runnel ju ei kirjutaks. Nagu autor ise raamatututvustuses ütleb: „Unenägu on ajalooallikas. Kui tavalise ajaloosündmuse puhul võib loota, et selle jäädvustab keegi teine, siis oma unenäo puhul on inimene ainuke tunnistaja, selles mõttes on vastutus suurem.“

Ikka ma ei jõua kuidagi raamatuni. Jääb mulje nagu oleks see kõik unenägudest. See on siiski nii ühest kui teisest, aga “hetkekski ei lasta unustada, et tegemist on unenägudega”, seega piir reaalsuse ja unenägude vahel on väga ähmane. Vahepeal juba hakkab tunduma, et asjad juskui ongi nii, siis tuletatakse kohe meelde, et sedasi olid need asjad ainult unenägudes. Kokku on paras hull raamat, mida soovitan kindlasti lugeda inimestel, kellel mingi osa eelpooltoodud kultuuriruumist peaks kattuma. Ja vahelduseks panen mõne lõigu, et saaks aru, mida ma mõtlen. Et tema ajalooteadmistesse ja mõtetesse ajaloo kohta seguneb sisse isiklik osalemine kuskil ja palju tuttavaid inimesi.

“Neli eelmise iseseisvusaja juhtivat poliitikut sai pärast iseseisvuse lõppu sakslastelt maskeerumiseks Vene mundri ja läks nendega Venemaale, et jõuda välja rindele Ida-Siberisse. Nad liikusid jalgsi läbi terve Venemaa. Kui neile tuli vastu ehtsaid Vene ohvitsere ja nood küsisid, mis nende väeosa number on, ütlesid nad numbreid ühest kümneni, sest selliseid väeosasid seal tegelikult ei olnud. /…/ Vene sõjaväelased hakkasid meid süüdistama, et räägime vene keelt aktsendiga. Tegelikult kohtasime seal eesti punaseid väeosasid ja meelitasime nad just seal enda poole üle tulema. Nägin seal ka Klausi klassivenda Marekit. Ütlesin talle, et ta on sõjas ka hästi süüa saanud, on sama ümmargune kui varem. Ta vastas, et tegelikult on ta seest õõnes.” (lk. 53-54)

“Olin parajasti ülikoolis ja otsisin kapist raamatuid. Võtsin kätte ühe eestikeelse raamatu Itaalia kohta. Mõtlesin, et äkki on raamatu autoriks märgitud mind. Edasi mõtlesin, et see ei saa nii olla, mina uurisin ainult koostööd teiste riikidega, aga see raamat on kogu Itaaliast. Vahepeal panin raamatu kappi tagasi. Kui seda uuesti välja võtta tahtsin, oli keegi selle tagumisse virna pannud. Kui seda sealt välja koukima hakkasin, läks eesmine virn ümber. Ütlesin raamatukogutöötajale, et kui mõni raamat katki läks, siis ma maksan välja, aga mul on vaja õige raamat kätte saada. Raamatukogutöötaja ütles, et ta paneb ise raamatud tagasi, siis ei tule pahandust. Käisin ära ja tulin koos isaga tagasi. Nüüd hakkas isa kapist raamatut otsima. Oli oodata, et kõik kordub.” (lk. 45)

Või siis see:

“Tahtsin arvutiekraani sisse lülitada, aga panin kogemata arvuti hoopis kinni. Kartsin, et Pillel võis midagi salvestamata olla. Aga kui arvuti uuesti käivitasin, siis nägin, et seda mängu, mida Pille oli mänginud, on salvestatud küll. Arvuti mängis selle algusest salvestuspunktini uuesti ette. Mängus pani Hitler oma pea vastu suurtükitoru avaust. Olin kindel, et nüüd teda tulistatakse, aga sed ei juhtunud, vaid Hitler ronis läbi toru sõiduki kabiini ja hakkas seda juhtima.” (lk. 48-49)

Need lõigud nägid nüüd suhteliselt unenäolised välja, aga nendes on tore see suvaline sõprade-tuttavate mainimine. Kogu raamat on üles ehitatud ajastute järgi, pealkirjadeks nt Ajaloo algus, Kristluse sünd, Muinasaeg, Orduaeg kuni Kirjandus, filmikunst, teater ja Nüüdiskunst ja muusika-ni välja. Nende peatükkide jooksul kirjutab ta siis mõnest teadmisest-mõttest selle ajastu kohta, sellest, kus ta selle teadmise sai ja mis mõtteid see tekitas (koolis Schultz, ülikoolis Pajur, Ant, Piirimäe jpt), aga läheb jälle sujuvalt unenägudeks üle.

Ma ei hakkagi midagi muud ütlema. Lihtsalt et kui tunnete, et selline raamat meeldiks, ostke ja lugege (ilmamaa kodulehel on küll pdf üleval, aga see pole ju raamatulugemise juures see).

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s