Nick Hornby “Pikk tee alla”

Kuna keegi teadis rääkida, et Hornby kõik raamatud on head (isegi nendest tehtud filmid ei pidavat ärritama), siis ostsin endale M-lt saadud raha eest selle raamatu. Seda pean kohe algatuseks ütlema, et lihtne lugemine oli see igatahes, selline meelelahutuslik. Umbes nagu ka eelmised (kuidas olla hea ja elu edetabelid/high fidelity). Samas tekkis ikka algul tunne, et kui oled juba kaks raamatut läbi lugenud, ei tasuks enam kolmandat võtta, et muljeid rikkuda. Ma isegi ei arva, et oleks suurt tähtsust, millised kaks esimesena lugeda.

Nagu öeldud, tekkis selline tunne algul. Lõpupoole hakkasin aga mõtlema teisipidi. Umbes nii, et kui Pelevinit ei saa sellepärast järjest lugeda, et see on liiga keerulne, siis Hornbyt ei saa sellepärast, et see on liiga lihtne (stiililt). Aga kindlasti on vahel vaja just midagi sellist täiesti elulist, täiesti kõnekeelset. Kui ma siin mõnede raamatute puhul olen kõnekeelsust ja tavalisust ette heitnud, siis Hornbyle ei saa seda üldse ette heita. See on tema tugevus. Tema argijutus on tegelased püüdnud asju seletada oma argiste näidete ja metafooride abil ja see on sageli väga leidlik. Justkui näitab, et tavaliste inimeste elus on siiski ka midagi toredat, ükskõik kui lootusetu see elu siis ei tundu. Ega kaks eelmist (kuidas olla hea ja elu edetabelid) tegelesid ju ka suuresti sama probleemiga – tavalised inimesed, kes mingil hetkel avastavad, et elu ei olegi rikas ja sisukas, või kuidas see seal kõlaski. Sageli jääb raamatutest muidu mulje, et tegelastel on teistsugused elud kui sul – seda on põnev lugeda selle pärast. Või kirjeldatakse mingil huvitaval viisil. Või on stiil just haarav. Hornbyl on just sellised raamatud, et sa võiksid igas raamatus keegi neist tegelastest olla. Ja sa võid ükskõik kui piiratud vaheditega oma elu ise samamoodi selgitada püüda, lihtsate sõnadega. (Sest seda me ju iga päev teeme – selgitame oma elu enda jaoks lihtsate vahenditega lahti. Kui ikka üldse seletada tahame).

Konkreetsemalt siis selle raamatu võludest. Selle raamatu tugevaks küljeks ja erinevuseks eelmistest oli häälte vahetamine. (No pakun, et see on mingi narratiivse kirjandusanalüüsi termin). Raamat on üles ehitatud peatükkidena, mis kirjeldavad sündmuste suhteliselt kronoloogilist arengut, aga iga peatüki jutustab erinev tegelane. Kokku on tegelasi-jutustajaid neli, need siis vahelduvad. Muidugi tuleb öelda, et mingis mõttes kumas kirjanik ise igalt poolt läbi ja need hääled olid reetlikult sarnase stiiliga kirjutatud (see eelpoolnimetatud lihtsus asjade selgitamisel). Ometi olid nad siiski ka erinevad. Üks tegelastest, JJ, oli väga Elu edetabelite peategelase häälega (miskipärast seostan seda tegelast kõige rohkem ka Hornby endaga – teadmised muusikast ja muusikutest justkui liiga head ja kattuvad). Teine, see allakäinud teleinimene Martin Sharp, oli kõige “põnevama” taustaga, ehk siis kõige raamatulikuma taustaga. Kõige rohkem meeldis mulle aga see, kuidas ta oskas 51-aastase Maureeni ja 18-se Jessi (tüdruk, selgitseks) hääli edasi anda. Maureen oli sügavalt usklik, rahulik, leplik ja õnnetu inimene. Tema mõttelaad erines ehk kõige rohkem Hornby enda omast ja sellepärast oli tal vbolla raskusi talle mingit muud stiili anda. Aga ta vähemasti püüdis ja sisuliselt tuli see ju välja, kui vormiliselt oleks võinud veel rohkem 51-aastase korraliku üksikema hääle poole pürgida. Aga see hull 18-aastane Jess oli lausa pühade müristus. Tõeliselt vastik tüüp, tänapäeva teismeline, sõnakas, ennasttäis, tobu, agressiivne jne. Aga kuidas tema keeles ja tema vaatenurgast seda nii hästi ka edasi anda, seda teismelise maailmavalu või lootusetust või põlastust mõttetult vananevate inimeste vastu, kes midagi korda ei saada. Ja siis lõpuks vaimustus mingist suvalisest mehest tänaval, kes selgitab talle elujumala ja surmajumala kohta, milles preili leiab enda jaoks mingi diibi tähenduse. (Raamatu sisukokkuvõte on, kui lingilt lugesite, Ühel vana-aasta õhtul kohtuvad kusagil Londoni kõrghoone katusel neli enesetapjat. Neil kõigil on mõjuv põhjus oma elu lõpetamiseks.) Lõpupoole tutvustab ta seda filosoofiat muidugi teistele ka ja Martin küsib nii toredasti irooniliselt (väga hormbylik):

“Ja kuidas sobib see veel kokku sinu sõbra vaadetega? Nii palju kui mina asjast aru saan, oled sa praeguseks seisukohal, et kui asi puudutab enesetappu, siis määrab turg siin nõudluse,” ütles Martin.

     Me olime nüüdsama rääkinud ühest nimeta mehest /…/ kes oli Jessile selgeks teinud, et enesetapu katsetamine on igati tervislik nähtus ja et igaüks peaks seda vahetevahel tegema. (lk. 300, tõlk. Maret Kaik)

Ja ma saan aru, miks Hornby raamatute kohta vändatud filmid ei saa nässu minna. Neis on seesama asi kõik juba sees, mis filmis peaks olema. Seal ei ole võimatu mööda panna. (Nagu ka Potteris pole võimatu mööda panna, aga filmis tuleb kogu fantaasiamaailm nii enesestmõistetavalt, et raamatus leiduvad üllatused ja läbielamised jäävad varju – selles mõttes on Potterifilmides vähemasti midagi kaotada).

Ja nüüd tsitaatide osa. Natuke näitamaks seda, kuidas Jess, see 18-aastane mõtleb, teiseks kuidas argipäevane loogika töötab.

Esiteks otsustavad need inimesed, kes on juhtumisi siis enesetapupaigas kokku saanud ja seetõttu oma enesetapu tuju tõttu ära jätnud, lugeda kõik neid raamatuid, mille on kirjutanud kirjanikud, kes hiljem tegid enesetapu. Noh, et siis arutada.

(Jess:) Kurat ja põrgu! Sa peaksid proovima lugeda nende inimeste soga, kes on ennast ära tapnud. Me alustasime Virginia Woolfist ja ma lugesin läbi ainult kaks lehekülge või nii tollest raamatust, mis räägib tuletornist, aga ma lugesin piisavalt palju, et aru saada, miks ta end ära tappis – ta tappis end sellepärast, et ei suutnud teha ennast inimestele arusaadavaks. Selleks ei ole vaja läbi lugeda rohkem kui paar lauset, et seda mõista. Ma samastasin ennast natuke nagu temaga, sest et ka mina kannatan vahetevahel sellesama asja käes, kuid tema viga oli minna sellega avalikkuse ette. Tähendab, teiselt poolt oli see hea kah, sest ta jättis endast maha mingi märgi või midagi, et meiesugused inimesed saaksid tema vigadest õppida, aga endale tõmbas ta sellega ainult õnnetuse kaela. Tal lihtsalt ei vedanud, kui selle peale mõtelda, sest neil hallidel aegadel võis igaüks oma raamatuid avaldada, konkurents ei olnud pooltki nii tihe kui praegu. Niisiis võisid sa rahulikult sisse marssida iga kirjastaja kontorisse ja kuulutada, tead küll: Ma tahan selle raamatu ära trükkida, ja nemad vastu: Oh, OK, mis seals ikka. Samas kui praegusajal vastaksid nad sulle: Ei, kullake, kõnni siit heaga minema, keegi ei saaks sinust aru. Proovi selle asemel pilatest või salsatantsu. (lk. 177)

(Martin:) Igavene häda nende tänapäeva noortega, kas pole? Nad vahivad liiga palju õnneliku lõpuga filme. Kõik peab olema korralikult sisse pakitud ja ära pandud, saatjaks naeratus, üksik pisar ja hüvastijätulehvitus. Igaüks on midagi õppinud, leidnud oma armastuse, saanud aru oma vigadest, avastanud monogaamia võlud, tundnud ära oma isa- või lapsekohuse või leidnud rõõmu elust enesest. Minu ajal lasti tegelased filmi lõpus lihtsalt maha – pärast seda, kui nad olid aru saanud ainult ühest: et elu on võlts, masendav, jõhker ja lühike. (lk. 241)

(Martin) Ei olnud mingit kahtlust, et ma vajasin kahte pead, sest kaks pead on kaks pead ja kogu see lugu. Üks nendest peadest peaks olema minu vana pea – lihtsalt sellepärast, et vana pea teab inimeste nimesid ja telefoninumbreid ja seda, milliseid teraviljahelbeid armastan ma hommikul süüa; teine pea saaks aga jälgida ja tõlgendada esimese pea käitumist – sel kombel, nagu metsiku looduse uurija teeb seda teleekraanil. Paluda seda pead, mis on mul praegu õlgadel, lahti seletada tema enese tegevust on sama hea kui valida oma telefonilt omaenese telefoninumbrit – mõlemal juhul kuuled vastuseks ainult kinnist tooni. Või kõnevastajasse loetud omaenese teksti, kui sul juhtub kodus olema sedasorti telefonisüsteem. (lk. 279)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 Responses to Nick Hornby “Pikk tee alla”

  1. Karin ütles:

    Sina vist lugesid tema “Maoli” ka? Noortekas.
    Mulle ta ka üldiselt sümpatiseerib. Isegi nii, et juba aastaid tagasi sellesama Pikk tee alla Soomest inglise keelsena tõin 🙂 Nüüd on veel riiulis ootel The Complete Polysyllabic Spree. Intrigeeriv, eks 🙂

  2. sehkendaja ütles:

    Jah, tõstsin selle vana postituse nüüd sellesse blogisse üle ja linkisin Zusaki Sõnumitoojast kõik. Hornbyt olen tõesti vist suht palju lugenud, kuigi tagantjärgi ei meenu midagi erilist 🙂 Kiired argised lugemised.

  3. kullo ütles:

    eesti keeles vist pole aga N. Hornby “Fever Pitch” on kena naljakas lugemine, jalgpalli mõttes meestekas, aga ma ei lahterdaks nii …

  4. sehkendaja ütles:

    Mul oli kange kiusatus see möödunud aastal Riia lennujaama poest osta, aga sain lõpuks endast võitu (ma ei taha raamatuid juurde osta). Tundus aga tõesti, et võiks teinekord lugeda. Tema “Maoli” oli rulameestest.

  5. Pingback: Notsu eneseabinurgake « Läbikäigu K

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s