Kjell Westö “Lang” (LR)

Mul hakkas paanika tekkima. Kui varem lugesin selleks, et lugeda ja sellega aega täita, siis nüüd juba näen, et ma pean mingid raamatud ruttu läbi lugema, kuna uusi tuleb järjest peale ja muidu nad kuhjuvad ja jäävadki lugemata. Üleeile tuli uus Loomingu Raamatukogu ja nagu kiusteks (kuigi tore muidugi; ma tegelikult naudin nende Skandinaavia-suunitlust, mulle väga sobib) soomerootsi kirjandus. See passib jälle nagu silmaauku, kuna läbisin just eesti fillide juures veidi kahtlase kvaliteediga kursuse soomerootslastest ja värskendasin sellega seoses oma mälestusi Kjell Westöst (varem olen lugenud Mari tõlgitud Bruusi juhtumit, kus, muide, eespool on üks proosapärane luuletus suuresti minu tõlgitud!, 1996, ja Drakarna över Helsingfors 1998 suvel; nüüd siis viimane filmatiseeritult). E terminoloogia järgi võiksin Langi “töökapiraamatuks” nimetada. Meenutab kangesti oma stiililt Drakarna…-t, aga kirjaniku õnneks ma sedagi nii hästi ei mäleta, seega võin korduse andeks anda. Tegemist on jälle tänapäevase linnainimesega, kellel endal või kelle lähikondlastel on palju sarnasusi Drakarna tegelastega. EneReet käis seal Kuggomi kursusel kaks aastat enne mind ja ta kirjutas mõnel teemal juba toona lehes – minu arust rääkis ta mingist duaalsusest toona.

Mul tekkis lugedes paar küsimust ja selles osas oleks ainus soovitus lugeda originaali. Raamat on ju tõlgitud rootsi keelest, aga see on minu arust veidi “üle” tõlgitud (ÜlevAaloe), kuna kõik tänavanime ja linnaosade nimed on pingutatult soome keeles. Algul arvasin, et see on ka Westöl nii, aga siis hakkasin juba kahtlema. Mäletan varasemast, et Westö kasutas palju soome keelt ja ma ei saanud neist osadest üldse aru. Nüüd on tänu eestikeelsele tõlkele veelgi raskem aru saada, kes mis keeles räägib. Mingil hetkel poole raamatu peal näiteks selgub, et peategelase pruut Sarita räägib soome keelt, aga kohtudes peategelase õega räägib suhteliselt heal tasemel rootsi keelt. Lisaks et õde nimetanud teda rootsipärase hääldusega “Sariita”-ks, kuigi muidu olla tavaline “S´arita”, nagu soomepäraselt rõhuga esimesel silbil kombeks. Selle hetkeni oli see tegelane ju ka minu jaoks Sariita olnud. Seega – lugedes soomerootsi kirjandust oleks iseäranis tähtis keelelistest nüanssidest õigel ajal aru saada.

Teiseks tundub mulle liiga teadlikult konstrueerituna raamatu ülesehitus: jutustaja on Langi sõber. Miks mitte Lang ise? See sõber ei ole tegevuses kuigi oluline persoon isegi. Paistab, et sama küsimus on tekkinud ka mõnel teisel. Inimene oleks nagu kirjandusteadust õppinud, teades, milliseid võtteid võib riiulist erinevate raamatute tarbeks tarvitusele võtta. Ma ise pakun üheks põhjuseks selle, et kriitikud on talle mingeid asju ette heitnud, mida selles raamatus Lang kriitikuna minategelasele ette heitis (minategelase nimi on täitsa juhuslikult Konrad Wendell, seega initsiaalid KW. Oleks tore teada, milline soomerootsi kirjanik kannab initsiaale CL=Christian Lang?) ja siis ta nagu vabandab, et ta sellist stiili kasutab (psühholoogilist realismi). Minu arust see ikka midagi eriti olulist juurde ei anna. Võiks siis “avaldada” Langi kirjad vanglast koos omade kommentaaridega, milleks üldse kõike siis “enda” häälega edasi anda, kui nii kui nii viidatakse, et info pärineb Langi kirjadest, mis vanglast on saadetud?

Mind häirib raamatu juures see, et kogu jutt käib pidevalt mingi keskealise (või vananeva) mehe peeniseprobleemide ümber, iga öö kas saab või ei saa – see nagu ka eriti ei paku pinget. Kumab justkui läbi, et meeskirjanik – baromeeter selle kohta, kas elu on ilus ja naisega hea läbisaamine või mitte. Ja armukadeduse sissetoomisel kostavad muidugi kõikidest kortermaja häältest juba esimesele korrusele lifti just need hääled ülemistelt korrustelt ära. KW, come to your senses. Kakskeelsusest mõtiskledes jõuab tegelane järeldusele, et tegelik mina väljendub ikka seksi ajal ja mis keeles keegi sel ajal siis hõigub.

AnuSaluääre järelsõna on see-eest jälle tore (ma ütlen, et mulle ikka imponeerivad tema teadmised). Esiteks seab ta Westö teosed paremini konteksti, kuna ta on nähtavasti neid kõiki lugenud. Ta tõmbab paralleele ja toob tugevusi esile. Muuhulgas ka kompositsiooni kohta kirjutab tema: “Näib, et kirjanik on noorpõlvenovellis käsitletud ainese ‘Langis’ uuel ja täiuslikumal moel lahti kirjutanud, seda romaani reeglite järgi teiste liinidega laiendanud ja kindlamasse vormi valanud. Peale moodsa meediamaastiku ja närvilise kaasaja räägib romaan ka meeleheitlikust armastusest ehk põgenemisest vanaduse eest, keskealise mehe identiteedikriisit ja muidugi Helsingist, Kjell Westö suurest armastusest, linnast, millele on pühendatud kõik tema teosed.” Muidugi ei saa oma kirjastusele mäkra mängida ja mingeid nõrku kohti esile tuua (ja juba raamatu valik väljaandmiseks peaks olema garantii selle kohta, et selle avaldamist eesti keeles peetakse oluliseks), aga mul on isiklikult jäänud mulje, et ASaluäär on lihtsalt nii positiivne inimene, et ta jätab kõik negatiivse niisamagi enda teada (ja see mulje põhineb tõesti ühel kohtumisel ja sellele eelnenud telefonikõnel).

Minu jaoks oli suureks leiuks tema järelsõnas viide MereteMazarella raamatule Linjer mellan stjärnorna. Essäer om identitet (2002) (Ja ka selle on Saluäär läbi lugenud onju). Meenuvad jutud, mis Merete loengutel ja kohtumistel on rääkinud. Näiteks kasvõi see:

“[MMazarella] jõuab järeldusele, et nii nagu ühe juudi kirjaniku sõnul ‘on juut isik, kes veedab suure osa oma ajast mõtisklemisega selle üle, mida tähendab olla juudi soost’, nii on ka ‘soomerootslust üsna mõistlik määratleda just samal viisil: soomerootslane oleks niisiis isik, kes veedab suure osa oma ajast mõtisklemisega selle üle, mida tähendab olla soomerootslane’. /—/ Samal ajal valitseb soomerootslaste hulgas suur divergents, üksteisega-mitte-sarnaneda-tahtmine. Ja Merete Mazarella oletab: ‘Üks seletus oleks see, et soomerootslaste hulgas eksisteerib sügavalt juurdunud ettekujutus tõelisest soomerootslusest, mis on seal, kus sind ennast ei ole. Teine seletus võiks olla, et ükski inimene südamepõhjas ei taha näha ennast kui ‘tüüpilist’: me tahame küll heameelega kuhugi kuuluda, aga samal ajal oma isikupära, oma ‘mina’ rõhutada. Ja tänapäeval peab ‘mina’ kindlasti olema problemaatiline. Tänapäeval on isegi pisut peen, kui sul on problemaatiline ‘mina’, autsaider-‘mina’.'” (lk. 156)

Kaks tsitaate ka. Esimene selleks, et see iseloomustab kogu raamatut ja on ses suhtes meenutamiseks oluline.

“Miks avalikkus peab koosnema ainult iidolite kummardamisest või poriga loopimisest,” küsis Lang, “miks sinna vahele ei mahu põrmugi mõtlemist?”

Teine tsitaat on niisama, eluline ja seostub minu seisukohtadega. Lang kohtub oma kallimaga, kes ajaviiteks loeb ootamise ajal Bridget Jonesi päevikut.

“/…/kui Lang õrritas teda selle eest, et ta istus pargis Bridget Jonesiga, selle asemel et võtta kätte mõni McEvani, Oatesi või Snellmani romaan, mis ootasid tema voodi kõrval põrandal, sähvas Sarita, et ainult Langi-taolised silmakirjatsejad püüavad maailmale sisendada, et nad on liiga peened, et tunda vahel vajadust meelelahutuse järele” (lk. 81)

Ja mina olen nii BridgetJonesid kui HarryPotterid läbi lugenud ja ei saa kuidagi öelda, et need olid pahad raamatud. Omal kohal väga head kusjuures.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s