Jonas Hassen Khemiri “Ett öga rött”

Jälle üks “töökapiraamat”. Nimelt on see rootsi kirjanduses üks uus nähtus, aga kui siit Eestist vaadatuna tundub, et tegemist on hullult popi raamatuga, siis Rootsis see vist nii ei olegi. No kes teab, ei oska sedasi distantsilt ikka adekvaatselt hinnata. Kindel on see, et nüüd peaksid kõik sellest teadma, kuna sügisel oli biopremiär, st sellest on tehtud ka film. Ma juba sellepärast kiirustasin raamatu lugemisega, et mitte filmi esimesena näha, kuna väga suur osa kogu raamatu püändist on seal kasutatav keel. (Kevadel rääkis üks noor venelanna konverentsil selle raamatu venekeelsest tõlkest. See on omaette teadus või stiiliharjutus, kuidas teistesse keeltesse panna, kus ei ole sellist pidžinit või eeslinnamurret tekkinud, seega ka siinsed tsitaadid jätan ma tõlkimata ja on loetavad ainult rootsi keele oskajaist lugejaskonnale). Nimelt on kirjanik ise sündinud ja kasvanud Rootsis ja tema ema on rootslanna. Isa on seevastu tuneeslane. Sealt siis ka kirjaniku perekonnanimi ja välimus. Ta valdab rootsi keelt täiesti perfektselt, on omandanud Rootsis ka kõrghariduse ja puha. Raamatus kasutab ta aga 15-aastase sisserännanu taustaga poisi (Halim) häält ja seoses sellega ka nimelt muudetud sõnajärge, vahetab en- ja ett-sõnad omavahel ära ja teeb idiomaatilisi vigu – põhiliselt tõlgetena otse “oma” keelest. Kusjuures alguses see tõeliselt häirib ja tudengid, kes ise samu vigu teevad, ei tohiks seda raamatut üldse veel lugeda – kinnistavad veel valesid teadmisi. (Kusjuures raamatu jooksul selgub, et ka see poiss, kes on Rootsis Huddinges sündinud, rääkis kunagi veatut keelt, aga on seoses elukoha ja kooli muutusega valesti rääkima hakanud).

No ja selle raamatu kohta võiks ehk öelda “hea noorteromaan” ja ma ei hakkaks karjuma (nagu Henno “Mina olin siin” puhul). Siin on tõeliselt aktuaalseid, ohtlikke, realistlikke, ühiskondlikke küsimusi üles võetud. Keel on siin tõesti slängilik (oi kui palju rootsi slängi ma sellega ära õppisin!), seega võiks kirjeldada sarnaselt ju kui Henno oma “tulin-tegin-läksin-ütlesin”, aga läbi selle kirjelduse tuleb tähtsaid asju välja. Väga selgelt tuleb välja noore inimese revolutsioonilisus ja orienteerumatus, kui autoriteete pole, kes juhiks õigele teele. Samuti on väga reaalne kogu see sisserännanute teema ja suhtumine tumedanahalistesse Rootsis – ma usun, et iga tumedavereline võib selle olukorra ära tunda. Sedasi ei tundugi mõistmatu, miks nii paljud segaduses noored just samamoodi mõtlevadki. (Just sügisel lugesin lehtedest, kuidas väga suur osa sellistest pisipättidest ja tänavapättidest, kes varastavad, peksavad ja vägistavad, on sisserännanute taustaga. Neid on küsitletud ja nad on väga selgelt vastanud, et kui sa rootsi tibi vägistad või rootslasele peksa annad, siis tunned ennast kohe võimsamana. Enda omi ju ei tasu peksa.)

Väga selgelt tuleb välja ka rootsi mõttetu koolisüsteem, kus kogu aur läheb mingi demokraatia arendamisele, koosolekutele, nõustamistele jne – Halimi isiklik assistent või järelvaataja (pagan, ega ma saanudki täpselt aru, kes see mees oli, kuna hemspraaksundervisning võeti rahanappusel Halimilt ju ära) on keegi Alex. Alex proovib olla OP (=OmaPoiss), aga Halim lihtsalt vaatab üleolevalt ja mõtleb, “millal talle ära teha” või et “tuleb vahel nõrkadel lasta arvata, et neil on õigus ja väärikalt minema kõndida”. Täielik respektitus ja kuidagi jube usutavalt kirjutatud või edasi antud – ikkagi 15-aastane noor inimene, kes on avastanud, et peab OMI JUURI kaitsma. Võib ju välja lugeda, mis ümberringi toimub ja mõista, et Halim elab täielikus oma maailmas, suutmata näha, kuidas teised inimesed tegelikult mõtlevad või mida nt temast arvavad. (Põhiline on, et ta näeb, kuidas paljud teda kardavad või aukartustäratavalt vaatavad. Kuidas ta siis näiteks mingite svenssonite kõrvallauas võtab taskust äsjavarastatud mobiiltelefoni ja mängib, et räägib oma pruudiga:

Ändaa jag valde dra upp mobilen och fejka samtal. I naagon minut jag satt och pratade och till exempel jag sa skithögt: “Nej, jag kommer hem till dig sen, bitch. Först jag vill softa runt med polarna, vi ska paa restaurang och Stures. Men jag kanske ringer dig sen. Kanske sa jag, hora.” (lk. 176)

Ja kuidas ta siis leiab, et svenssonid said kohe aru, milles asi, noogutas veel nende poole, kehitas õlgu ja ütles “Brudar!” ja kõigil olla tema vastu jube respekt tekkinud.

Seetõttu ongi tegelikult perekonnateema minu arvates ka huvitav selles raamatus. Halimil on elus ainult isa, Otman, kes peab kuskil väikest poekest, kus müüakse odavatelt väljamüükidelt saadud asju või mõnd varastatud asja või niisama mingit träna. See Otman on selline hästi armas vanamees, kes ei taha kellelegi tüli teha ja tahab kõigiga kenasti läbi saada. Lisaks on kogu aeg tunda, kui tähtsad on selles kogukonnas või kultuuris sidemed omadega – kui sul ikka on mõned sõbrad, siis neid sa aitad läbi tule ja vee, lased enda klul elada või laenutad just sealt videosid, kus üks tööd on saanud või sööd just selles restoranis, kus teine sõber maja ees kundesid sisse meelitab. Kogu Halimi jutust tuleb ka välja, et isa on väga oluline ja tema poole vaadatakse austusega ning armastusega. Meie kutuuriruumi 15-sed ikka mässavad oma vanemate vastu ja vähemalt selles eas tundub kõik, mis ema-isa teevad, lubjastunud või siis ei julgeta eriti nende suhtes midagi välja näidata (nojah, ma ei saa öelda, et räägiksin omaenda kogemusest). Halim aga räägib kõigile oma isast ainult parimat, ilustades asju. Ema on aga surnud. Isa on küll selline hoolitsev ja soe tüüp, aga oma poja koolielust ega vaadetest ta siiski midagi eriti ei tea – enne, kui satub kogemata tema punasele päeviku-raamatukesele. Ja siis läheb ta lausa närvi, kuigi ta jätkab oma õpetussõnu siiski vaoshoitud viisil (muide, need dialoogid, mis on “araabia keeles”, on kirjutatud veatus rootsi keeles, nii palju kui mina aru saan):

“Kampen? Vilken kamp? Det finns ingen kamp! /—/ Det gaar inte, Halim, det är lika bra att man lär sig det. Det finns bara ett enda sätt att förändra saker och ting här i världen. Ett enda sätt. /—/ Flousen. Pengarna.” (lk. 215-216)

või hiljem perekonnasõbrale, Noudine’ile, kes on just küsinud, kas Otman on ikka “meie poolel”:

“Nourdine, jag vet det. Titta paa mig. Du behöver inte berätta det för mig. Jag vet. Alldeles för väl. Det är ju därför som jag är saa besviken. Ska vi sänka oss till deras nivaa? Det finns en tid för vaald och en annan tid för förhandlingar. /…/ Vi är väl intellektuella män du och jag. Är vi inte det? Daa maaste vi ju granska baada sidor kritiskt. Och vad är det som vi behöver? Fler självmordsmombare? Eller fler begaavade förhandlare?

/—/

Tror du det är saa enkelt? Tror du att det finns en enda enkel läsning? Skicka in martyrer? Döda civila? Daa har du missat den sanna betydelsen av jihad. Koranen lär oss att den stora jihad handlar om kampen mot den onda inom oss. Den inre kampen. Den lilla jihad handlar om kampen mot orättvisor. Men ingen av dom har naagotning att göra med terrorattacker mot barn och kvinnor!” (lk. 219-220)

Hetk hiljem ütleb Halim mingi “araabia vanasõna” sinna vahele ja isa muutub uudishimulikuks ja küsib, milliseid araabia vanasõnu poiss siis veel teab kah. Halim on aga need teadmised saanud ühelt vanalt fundamentalistilt, kes istus pargipingil ja kinkis talle muuhulgas ka selle punase päeviku – tema rääkis Halimile ka integratsiooniplaanist jms. Paras hull vanamutt. Kuigi kolis ära Skaanesse. Isa saab aru, kes on nende tobedate anekdootide allikas ja küsib irooniliselt:

“Tror du att ett ordspraak blir arabiskt bara för att man sätter in lite Nilen och naagra kameler? /—/ Jag ska lära er ett riktigt citat. Det kommer fraan Koranen saa det passar väl tvaa nationalister. ‘Den vise vill veta, den daaraktige tala.’ Tänk paa det. Baada tvaa.” (lk. 222)

Nojah, nüüd läks puha püha sõja ja Koraani-jutuks, kuigi see on väike osa lõpust, kui selgub, et isal on palju tarkust ja küpsust, mida pojasse süstida. Poeg aga mõistab kõike ikka omal moel, kuigi see annab nagu lootust, et nende vahel on sündinud kontakt “tähtsatel teemadel” ja on lootus, et poiss küpseb. Lisaks – see on perekond, kes inimest aitab, mitte kool. Seega tuleb perekondi ja inimesi hoida. (Ma katsun mitte kalduda meie rahvusvähemusteemade poole jälle, kuna ma võin liiga põlema minna ja mul napib sõnaseadmisoskusi, et oma mõtteid argumenteeritult esitada. Igatahes – kui me oleme riiklikul tasandil ja poliitilises ja ajakirjanduslikus avalikus retoorikas nii võõrvaenulikud, siis ei ole mingit lootust, et keegi tahaks meil siin leplikult elada. Eriti kui pered lagunevad, inimesed joovad, jäävad järjest töötuks jms. Kivirähk kirjutas muide jälle väga hea artikli meie rahvusromantilise suuna kohta.)

Nojah. Viimaseks see jutustaja perspektiiv, mis Westö raamatus näiteks jäi küsitavaks. Khemiri kasutab ka väikest kirjanduslikku nippi, aga see on väike silmapilgutus lugejale, mitte punnitatud ja riiulist võetud ning kokku kleebitud. Nimelt elab peategelasega samas kortermajas Bengt Magnusson, nii seisab korteri postiluugil. Kuna üks nende lemmiksaadetest on “Vem vill bli miljonär?” (Kes tahab saada miljonäriks?), siis on muidugi väga tähtis, et saatejuht “elab” just nende majas. (Samamoodi ütleb Halimi isa lõpupoole, et Bengt Magnusson ei ole kuigi ebaharilik nimi ja tõenäoliselt ei ole see üldse see BM). Kord läheb Halim isegi ta ukse taha, et küsida Nourdine’ile näitlejana tööd, kuna Bengt Magnussonil peaks ju palju tutvusi olema ja oma naiivses nooruslikkuses ning kogukonnataustaga kultuuris mõtleb Halim, et naabritele tehtaks ehk ikka teene (kuigi naabreid pole ju elu sees nähtud). Korter on aga tühi, keegi ei tule uksele ja Halim peksab uksel postikasiluugi puruks. Nagu hiljem selgub, üüritakse just selle “sissetungi katse tõttu millalgi sügisel” see korter välja Jonas Hassen Khemirile. Seda hakkab Halim kohe Bengt Magnussoni homosõbraks kutsuma, sest mis need näitlejad ja telemehed muud olla saavadki kui üks jävla bunt bögar (kahjuks ei leia ma seda kohta raamatust üles, aga midagi sellist seal oli). Kui siis isa lõpupoole räägib, et oli selle uue naabriga jutule saanud, siis selgub, et uus naaber on “kirjanik” ja püüdnud oma raamatuid igale kirjastusele pakkuda. Selle peale küpseb Halimis kohe plaan, et tuleb mehele õpetada, kuidas TEGELIKULT kirjutatakse, vbolla isegi oma punast raamatut laenata.

Jag tänkte Khemirikillen borde inte ge upp för Sverige behöver fler arabförfattare och kanske min hjälp kan lära honom skriva äktare än dom andra. Om han inte litar jag kan visa honom skrivboken saa han impas av alla filosofier och börjar be paa baraste knän han faar sprida dom i nästa bok. Alla bokföretag kommer direkt vilja ge största flouskontrakt och saaklart vi splittrar kakan för utan mig han är ingen. Sen han maaste sätta in mitt namn i bokens tacklista och varje gaang han faar fler priser det kommer ny check till mig. När tidningarna ger haarddiss för hans filosofiers äkthet och när Khemirikillen inte kan försvara han säger allt är bara fantasihistoria. Alla svennar köper boken för dom tror dom faar mesig halvarab med flygfrisyr fast egentligen dom faar äkta arabisk fullblod! (lk. 249)

Enne, kui raamatu raamatukokku tagasi viin, kirjutan siit välja veel ühe tsitaadi. Kuna see käib jälle religiooni kohta, siis olekski olnud imelik eelmisse pikka peatükki lisada. Lisaks see tore uudis, et eestikeelne Koraan osteti poelettidelt mõne tunniga ära. Tore.

“Pappa, lyssnar du? Faar jag fraaga en annan sak? När slutade du vara muslim?”

/—/

“Laat mig säga saa här. För mig är det här med religion inte saa allvarligt. Jag har sett religionen göra alltför stor skada. Men du har ju sett att jag ber. Ibland.”

“Inte varje dag direkt.”

“Inte saa ofta. Inte nu för tiden, men när jag känner för det. Men jag tror att religionen handlar om just det. Att man ska göra det som faar en att maa bäst. Det finns en svensk präst som har sagt saa här: det gaar en bro fraan tro till ro. Och paa svenska blir det ännu bättre: Fraan tro till ro det gaar bro.”

/…/

“Religion faar aldrig bli för viktigt, vet du. Fundamentalisterna är dom riktiga galningarna, det maaste du komma ihaag. För mig är religionen mera ett sätt att naa ro, och…”

/…/

“Ja, Allah blir väl lite som brons arkitekt och … hm … ja om han är arkitekten saa är det upp till varje god muslim att bygga sin egen bro. Förstaar du?”

/—/

“Men om Allah är arkitekten, vad gör Mohammed – frid vore med honom – daa?”

Pappa rullade mustaschen och log.

“Självklart – han är brons byggmästare, han gaar runt paa byggplatsen i gul hjälm. Han haaller koll paa byggandet.” (lk. 115-116)

Seekord proovin siis tõlkida ka, kuna dialoog on “araabiakeelne”, seega vigadeta rootsi keeles. Ainult ühes rootsikeelses “tsitaadis” on vigane – aga see peabki tõlkimata olema.

“Isa, kuule. Tohib ma küsin ühte asja? Millal sa lõpetasid moslemiks olemise?”

/—/

“Ütleme nii. Minu jaoks ei ole see usuasi nii tõsine. Ma olen näinud, et usk põhjustab liiga suurt kahju. Aga sa oled ju näinud, et ma palvetan. Vahel.”

“No mitte just iga päev.”

“Mitte nii tihti. Nüüdsel ajal mitte, aga siis, kui mul selleks tuju tuleb. Minu arust usk just seda tähendabki. Et inimene teeks asju, mis panevad ta ennast paremini tundma. Üks rootsi preester on öelnud nii: usu ja rahu vahel on sild. Ja rootsi keeles kõlab see veel paremini: Fraan tro till ro det gaar bro.”

/…/

“Usk ei tohi kunagi liiga tähtsaks muutuda, kas tead. Fundamentalistid ongi need tõelised hullud, jäta see meelde. Minu jaoks on usk pigem viis rahu leidmiseks, ja…”

/…/

“Ja, Allah on siis natuke nagu silla arhitekt ja… hm … jah, kui tema on arhitekt, siis on iga hea moslemi asi ehitada omaenda sild. Mõistad?”

/—/

[Halim:] “Aga kui Allah on arhitekt, mida siis Muhamed – rahu olgu temaga – teeb?”

Isa keerutas vuntsi ja naeris.

“Enesestkimõista – tema on ehitusmeister, tema käib ehitusplatsil kollases kiivris ringi. Tema on ehitusel järelvaataja.”

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s