Milan Kundera “Identiteet”

Ostsin selle raamatu, kuna mul on selle sarja suhtes positiivne eelarvamus. No vbolla ka Kundera suhtes, kuna “Olemise….” mulle ikka väga meeldis. Aga “Surematus” venis ja venis, kuigi äkki ajanappuse tõttu, kes seda mäletab enam; Hüvastijätuvalss” ei meeldinud ja “Teadmatuse suhtes olin kahevahel. Kokkuvõtet lugedes tundub, et mingi mõte oli sees, aga lugeda tundus tõesti fragmentaarne ja mitte enam nii usutav-veenev. “Identiteeti” ei ole ma veel läbigi jõudnud. Katsun ikka lugeda, aga ikka alles leheküljel 52 (teise alustamise peale). Miks mulle jälle tundub, et ta tegelased on liiga konstrueeritud, liiga ebareaalsed? Äkki on asi ainult kirjelduses? Võib-olla saaks selle raamatu järgi ideaalse filmi (nagu Bergmani puhul – raamatuna lugedes ei olnud miski muu oluline kui dialoogid)? (Vaatan, et Kõusaar on suhteliselt samamoodi arvanud). Olgu kuidas on. Sellegipoolest pakkus Kundera ühe sellise mõttekäigu, mis väärib tsiteerimist ja paneb igati mõtlema. See on sõpruse kohta (tänapäeval-vanasti või meeste-naiste arusaam? Ei üks ega teine tegelikult, aga väga palju tuttavaid mõtteid).

Jean-Marc tõusis püsti, et tuua konjakipudel ja kaks klaasi. Ta jõi lonksu ja ütles: “Kui mu külaskäik hakkas lõpule jõudma, asus ta mulle oma mälestusi jutustama. Ta tuletas mulle meelde, mida ma kuueteistaastaselt olevat rääkinud. Sel hetkel sai mulle selgeks, mis on sõpruse ainus mõte, vähemalt sel kujul, nagu tänapäeval sõprust veel kogetakse. Sõprus on inimesele hädavajalik, et tema mälu korralikult töötaks. Mäletada minevikku, kanda seda alati endaga kaasas, see on võib-olla vajalik tingimus, et säilitada, nagu öeldakse, oma mina terviklikkust. Selleks et mina kokku ei tõmbaks, et ta säilitaks oma mahu, tuleb mälestusi kasta nagu potililli ja see kastmine nõuab korrapäraseid kontakte möödunudpäevade tunnistajatega, see tähendab sõpradega. Nemad on meie peegel; nemad on meie mälu; sõpradelt ei nõuta muud, kui et nad pühiksid aeg-ajalt puhtaks peegli, kust saaksime ieennast näha. Aga mul on ükspuha, mida ma koolipõlves tegin! See, mida ma olen alati, varasest noorusest peale igatsenud, oli hoopis midagi muud: igatsesin sõprust kui väärtust, mis kõrgub kõigi teiste väärtuste kohal. Mulle meeldis öelda: kui on valida tõe ja sõbra vahel, siis otsustan ma alati sõbra kasuks. Ütlesin seda provokatiivselt, kuid mõtlesin tõsiselt. Praegu ma tean, et see maksiim on ajast ja arust. See võis veel kehtida Patroklese sõbra Achilleuse, Alexandre Dumas’ musketäride, isegi Sancho kohta, kes oli oma isandale kõigist nende erimeelsustest hoolimata tõeline sõber. Aa meie ajas see ei kehti. Olen oma pessimismis nii kaugele jõudnud, et nüüd olen valmis pidama tõde sõprusest tähtsamaks.”

Joonud veel ühe sõõmu, jätkas ta: “Sõprus oli minu silmis tõend, et on olemas midagi võimsamat kui ideoloogia, religioon või rahvus. Dumas’ romaanis satuvad neli sõpra sageli vastasleeridesse ja on sunnitud üksteise vastu võitlema. Aga see ei riku nende sõprust. Nad aitavad üksteist salaja, kvalaust appi võttes, vilistades igaüks oma leeri tõe peale. Nemad asetasid sõpruse tõest ülemaks, isandate üritustest ja käskudest ülemateks, kuningast ja kuningannas ja kõigest ülemaks.”

Chantal silitas mehe kätt ja hetkelise vaikuse järel too jätkas: “Dumas kirjutas musketäride loo kaks sajandit tagantjärele. Ehk tundis ka tema igatsust sõpruse kaotatud riigi järele? Või on sõpruse kadumine hilisem nähtus?”

“Mina ei oska sulle vastata. Sõprus ei ole naiste mure.”

“Mida sa sellega öelda tahad?”

“Seda, mida ma ütlesin. Sõprus on meeste mure. See on nende romantika. Mitte meie oma.”

/—Jean-Marc:/

“/…/ Sõprus, millelt on võetud selle kunagine sisu, on muutunud tänapäeval vastastikuse lugupidamise lepinguks, ühesõnaga viisakuslepinguks. Ebaviisakas on paluda sõbralt tegu, mis võiks talle ebamugav või vastumeelne olla.”

[Chantal:] “Kui sa satud viha alla, kui sind tehakse süüdlaseks, lükatakse kõrvale, võid sa oodata oma tuttavatelt kahesugust reaktsiooni: ühed tormavad saaklooma kallale, teised teevad viisakalt näo, nagu nad ei teaks ega kuuleks midagi, nii et sa võid ka edaspidi nendega läbi käia, nendega rääkida. Teine kategooria, need viisakad ja peenetundelised, need ongi sinu sõbrad. Sõbrad selle sõna tänapäevases tähenduses. Seda, Jean-Marc, olen ma alati teadnud.” (lk. 47, tõlk. Leena Tomasberg)

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s