7. Strugatskid “Inetud luiged”

Nii vahva raamat. Ma olen muidugi ainult ühte Strugatskite raamatut enne lugenud (Ajastu ahistavad asjad), aga tunne on sama hea ka seekord (vahepeal alustasin veel ühega, Miljard aastat enne maailmalõppu, aga siit tulime Koselt ära ja lugemine jäi pooleli). Raamatukogust oligi nii raske valida, kuna pea terve riiul oli nende raamatuid täis. Ma isegi ei tea, miks lõpuks “Inetud luiged” valisin. Ja muidugi jälle Varrak, kes muu.

Järelsõnas kirjutab GoharMarkosjan-Käsper, et see on vendade S-te parim raamat. Üldse kirjutab ta ulmekirjandusest ja utoopiatest ja antiutoopiatest ja paistab teavat, et nõmedad on need, kes kirjutavad ainult fantasy-raamatuid ja ulme aeguvat ka ning muutuvat tänapäevasel arvutiajastul sageli naeruväärseks. Aga et S-d jõudsid “tõelise kirjanduseni”. Võib-olla peaks tõesti asjasse nii suhtuma?

Sain ise ka aru, et ulmet ei ole selles raamatus ülearu palju, aga mulle meeldib see … kuidagi nõukogudeaegne ja venelik ridade vahele kirjutamine või õigupoolest mingi iroonia ajastu ja asjade üle. See kirjutati juba 1960ndate lõpus, aga levis käsikirjadena, ilmus lõpuks Läänes ja siis päris lõpuks ka Venemaal. Lugedes tunduski, et (näinud ilmumisaastat) asi on kirjutatud uuel ajal. Alles lõpus seisis kirjutamise aeg – ja see oli selge, et omas ajas see ilmuda ei saanudki. Et on linn, kus on pidalitõbiste haigla, pidalitõbiseid kutsutakse ligedikeks (vanasti olla prillipapadeks kutsutud). Ligedikud on aga kuidagi linna mõjutama hakanud – esiteks on kassid linnast lahkunud, teiseks on lutikad lendama hakanud ja kolmandaks, mis kõige põhilisem, sajab pidevalt vihma ja kõik laguneb ja mädaneb juba. Samamoodi on ligedikud enda mõjusfääri võitnud lapsed – lastest on saanud mingid imelapsed, kes arutlevad sügavamalt kui ükski täitskasvanu filosoofiliste ja olemuslike küsimuste üle. Ligedikud tellivad oma tõbilasse veoautotäisi raamatuid ja muudkui loevad ja loevad (selgub, et see on nende “toit”, kui raamatuid lugeda ei saa, siis surevad), linnapea ja politseiülem aga püüavad raamatusaadetisi juba takistada. Peategelaseks on kirjanik Viktor Banev, kes elab hotellis, joob, arutab oma nelja-viie joodikust-intelligendist sõbraga elu üle, katsub asja enda jaoks lahti mõtestada. Ma ei viitsi midagi eriti lahti mõtestama hakatagi, aga lisan stiilinäite suhteliselt suvalise koha pealt.

       “Joome,” pani Viktor ette. “Kelner, pudel konjakit!”

       “Misjaoks terve pudel?” küsis Pavor.

/—/

       “Lõpetage, Pavor,” sõnas Viktor. “Õige mul karsklane väljas.”

       “Mina ei ole karsklane,” vaidles Pavor vastu. “Mulle meeldib juua, ja nagu iga tõeline mees, ei lase ma sellist võimalust kunagi mööda. Kuid miks on tarvis end täis juua, seda mina ei mõista. Ja hoopis totter on minu arust end iga jumala õhtu täis juua.”

/…/

       “Meie end täis ei joo,” ütles Viktor kõikidele konjakid valades. “Meie lihtsalt võtame väikese käraka. Nagu pool rahvust seda praegu teeb. Teine pool joob end täis, ja jumal nendega, aga meie lihtsalt võtame hiljukesi ühe käraka.”

       “Selles ongi konks,” ütles Pavor. “Kui terve riik, ja mitte üksi riik, terve maailm viimse meheni joob, siis on iga korraliku inimese kohus piiri pidada.”

       “Kas meie oleme teie arvates korralikud inimesed?” küsis Golem.

       “Haritud igatahes.”

       “Minu arust,” lausus Viktor, “on haritud inimestel palju rohkem põhjust end täis juua kui harimatutel.”

       /—/

       “Jälle irvitate?” sõnas Pavor mõrudalt.

       “Ei,” ütles Viktor, “ausõna, ei irvita. Irooniline olen võib-olla tõesti. Kuid see tuleb sellest, et ma olen kogu eluaeg kuulnud jutte kuristikkudest. Kõik väidavad, et inimkond veereb kuristikku, aga keegi ei suuda seda tõestada. Ja kui hakkad asja uurima, siis selgub ikka, et kogu selle filosoofilise pessimismi põhjuseks on kas perekonnatülid või rahanappus…”

       “Ei,” ütles Pavor. “Ei… Inimkond veereb kuristikku, sest ta on pankrotis.”

       “Rahanappus,” pomises Golem.

       Pavor ei teinud Golemist väljagi. Ta rääkis ainult Viktorile, pead kallutades ja altkulmu talle otsa vaadates.

       “Inimkonna pankrot on bioloogiline: langeb sündimus, levivad vähk, nõdrameelsus, neuroosid ja narkomaania. Inimkond neelab sadade tonnide kaupa alkoholi, nikotiini ja muid narkootikume, alguses olid hašiš ja kokaiin, nüüd LSD. Me lihtsalt mandume. Loomuliku looduse me oleme hävitanud, tehisloodus aga hävitab meid… Teiseks oleme pankrotis ideoloogilises mõttes: oleme järele proovinud kõik filosoofilised süsteemid ja need kõik diskrediteerinud, oleme järele proovinud kõik moraalisüsteemid, kuid ometi jäänud samasugusteks amoraalseteks elajateks nagu troglodüüdid. Kõige hirmsam on see, et kogu see hall rahvamass on meie päevil ikka samasugune rämps, nagu ta alati on olnud. Muud ta ei tee, kui nõuab jumalaid, juhte ja korda, ja alati, kui ta oma jumalad, juhid ja korra on kätte saanud, muutub ta kohe rahulolematuks, sest tegelikult pole tal mitte kuraditki tarvis, ei jumalaid ega korda, talle on vaja üksnes kaost, anarhiat, leiba ja tsirkust. /—jne jne—/

       “On aeg pitsi tõsta,” ütles Viktor. Ta kahetses juba, et oli andnud nõusoleku tõsiseks jutuajamiseks sanitaarinspektoriga. Pavorit oli vastik vaadata. Pavor oli ennast nii üles kütnud, et isegi ta silmad vaatasid juba kõõrdi. See ei sobinud kokku tema rolliga ja rääkis ta muidugi kohutavaid banaalsusi, nagu kõik kurisikuõpetuse pooldajad. Oli kange tahtmine talle öelda: aitab, ärge häbistage ennast, Pavor, pöörake parem profiil meie poole ja muiake irooniliselt.

       /—järgneb Pavori fašistlik arusaam asjast, et hallid massid tuleks hävitada—-/

       “Tule taevas appi,” ütles Viktor. “Ja kõik üksnes seetõttu, et teil on nohu ja teid ei lasta pidaliravilasse? Või on teil kodus pahandusi?…” (lk. 111-113, tõlk. Kalle Käsper)

(Mingitpidi joomise-nostalgia ka, nagu igas vene filmis ja raamatus).

Mingid arutlused olid vahepeal veel suhteliselt toredad. Esiteks katsub Viktor nagu mõista nende “uute inimeste” soovi distantseeruda sellisest vanaaegsest inimesest, kes muudkui joob, laaberdab, lapsi lööb ja sugugi eeskujuks ei ole. Samas:

…Kurat võtaks, kas tõesti kõik, mis inimeses on pärit loomariigist, on siis vastik? Sealhulgas ka emadus ja madonnade naeratused, nende hellad pehmed käed, mis ulatavad imikule rinna… Jah, muidugi, see on instinkt, ja on olemas terve religioon, mis toetub instinktile… häda ongi vist selles, et seda religiooni püütakse rakendada mujalgi, näiteks kasvatuses, aga siin pole instinktidest enam mingit abi, hoopis vastupidi, siin võivad nad ainult kahju teha… sest kui emahunt ütleb oma kutsikatele: “Hammustage, nagu mina seda teen,” siis on sellest küllalt, ja kui jäneseema ütleb oma poegadele: “Pange plehku, nagu mina seda teen,” siis on sellest ka küllalt, aga kui inimene õpetab oma last: “Mõtle nii, nagu mina mõtlen,” siis see on juba kuritegu… (lk. 141)

Siis ühel päeval on kõik lapsed linnast kadunud – kõik on läinud vabatahtlikult ligedike juurde. Liiguvad mingid filosoofilised jutud, et inimesi on mitut sorti – need kes toituvad ajaloost ja kõigest vanast, teised, kes elavad olevikus ja ei taha mõelda ei minevikule ega tulevikule, ja kolmandad (=uued inimesed), kes mõtlevad ainult tulevikule. Ülesehitus oleks nagu kriminulli-laadne, loodad ja ootad mingit selgitust, lahendust, midagi…. Asjad hakkavad lõpp-punkti jõudma, kui kõigil tuleb äkki lahkuda, sest ligedikud vallutavad linna (ja muuhulgas muudavad kogu alkoholi veeks). Nojah, kokkuvõtteks magab Banev veel ühe öö oma sõber-kunstniku linna lähedal asuvas villas (kõik põgenevad) ja siis tuleb äkki päike välja. Üksi seab ta sammud linna poole, kõik on põgenenud, ei ole mingeid ligedikkegi. Mateeria haihtub silme ees. Ja siis ongi ainult veel Viktor ja tema armuke Diana, vastu tulevad ka endised lapsed Bol-Kunats ja Viktori tütar Irma (need said äkki täiskasvanuks ligedike juures). Umbes et päike paistab, linnud laulavad ja nemad on neljakesi õnnelikud.

/…ligedike “võidust”…/ ega rebi nad endal särki rinna eest lõhki, ei apelleeri rahvuslikule eneseteadvusele, ei õhuta madalaid instinkte…. Inimesele on kõige vähem kohane see, mis on kõige loomulikum – õige, Bol-Kunats, tubli poiss… Nii et on täiesti võimalik, et see saab olema uus maailm ilma uue korrata. On see hirmuäratav? On see ebahubane? Kuid see peabki ju nii olema. Tulevikku lood sina, aga sa ei tee seda endale. Kus ma alles sattusin paanikasse, kui avastasin endalt tulevikulaigud! Kuidas ma hakkasin kohe tagasi tahtma, silmude ja viina manu… Vastik meenutadagi, aga see peabki nii olema. Jah, ma vihkan vana maailma. Ma vihkan selle rumalust, nõmedust ja fašismi. Aga mis ma ilma selleta olen? See on minu leib ja minu vesi. Tehke maailm ümberringi puhtaks, tehke ta niisuguseks, millisena ma tahan teda näha, ja minu laul on lauldud. Ma ei oska ülistada, ma vihkam ülistamist, aga kiruda ja vihata pole siis enam midagi – üksainus igavus ja surm… Uuele maailmale, rangele, õiglasele, targale ja steriilselt puhtale maailmale pole mind tarvis, seal olen ma null. Ma olin talle vajalik siis, kui ma tema eest võitlesin… ja kui mina pole talle vajalik, siis pole tema mulle samuti vajalik, aga kui tema pole mulle vajalik, siis miks ma tema eest võitlen?… Oh neid vanu häid aegu küll, kui võis ohverdada elu uue maailma eest, aga surra vanas maailmas. (lk. 192)

Jutuke Sirbist (AndresAule) ja jutuke Postimehest (ArvoPesti).

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 7. Strugatskid “Inetud luiged”

  1. Pingback: Arkadi Strugatski | Stalkerid

  2. Pingback: Boriss Strugatski | Stalkerid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s