8. Torgny Lindgren “Norrlands Akvavit”

(2007)
Sain lõpuks läbi rootsi kirjanduse raamatu, mis mulle meeldis. (Paha ainult, et erinevatel asjaoludel see lugemine nii pikaks venis, 222 lk ainult, seega muidu lihtne/kiire lugemine. Peaks pigem korraga lugema, mitte hakkima). Mul on selline tunne, et selle raamatu võiks keegi vabalt isegi eesti keelde tõlkida ja oleks suhteliselt tore lugeda. Muidugi pean kohe esimestes lausetes hoo maha võtma, sest ma tean, et minu maitse erineb väga suuresti kõigi teiste tuttavate maitsest. Soovitama sellepärast ei hakkaks.
Tahaks selle raamatu kohta öelda, et ometi on toredasti ja hästi meeldivalt üles ehitatud, kuidagi läbi mõeldud, isegi ühe väikese lisanovelliga vürtsitatud – aga miski pole nagu õpikus (nagu Lindéni puhul välja paistis). Kirjutatud on selleks, et raamat enda seest ära kirjutada, mitte selleks, et kirjanikutoetus jookseb ja midagi ju kirjutama peaks. Midagi ülearust justkui pole (see joon, mis mind naisautorite puhul ikka häirib – suutmatus arvutist teksti maha kustutada). Raamatu tagaküljel on nii tabavalt autorit tsiteeritud: “Oma 11 aastat tagasi kirjutasin märkmikusse sellise väikese märkuse: Tuleb kirja panna sisemaa dekristianiseerimise ja rahvast tühjaks jäämise rõõmus lugu. Nüüd on see tehtud. Kogu oma erilise ja nukra kirega tõe vastu, mis iseloomustab meid, kes me sealt pärit oleme. Sellega peaks tegelikult kõik Norrlands Akvaviti kohta öeldud olema.” (För drygt elva aar sedan gjorde jag den här lilla noteringen i ett anteckningsblock: Maaste skriva den muntra berättelsen om avkristningen och avfolkningen av inlandet).
See raamat kirjutab ühest vanast usulise ärkamise jutlustajast, kes on vist 1950ndatel Västerbotteni sisemaal rahvast usku pööranud. See mees, Olof Helmersson, pöördub tagasi nendesse paigusse, et rahvale selgitada, et kõik tema jutt oli vale, kuna ta on aastate jooksul palju lugenud ja aru saanud, et jumalat ega õnnistust ei olegi olemas – kõik on teaduslikult väga selgeks tehtud, kõik on juhuse tahe. Raamatu kokkuvõtete kohaselt jõuab ta kohale, et näha, et rahvas on ise kristlusest võõrandunud. Samas on kokkuvõte nagu alati – päris täppi see siiski ei läinud. Pigem leiab ta tõesti, et enamus inimesi, keda ta omal ajal pööras, on ära surnud. Ka seda asjaolu ei ole niisama paljusõnaliselt kirjeldatud, vaid pigem jälle omamoodi – Eberhard, kellele ta külla tahab minna, on nimelt surnud ja tema juures elavad Ivar ja Asta, kes ta ka lahkesti vastu võtavad. Eberhard on aga surmakuulutusi kladesse kleepinud ja Olof Helmersson lehitseb siis seda kladet. Hiljem käib ka surnuaial, räägib haudadel ja surnuaia valvur tuleb tema juurde ning ütleb (sõbralikult), et surnutega pole lubatud rääkida ega nende eest paluda. Nemad on läinud ja päriseks. Nüüd napib mul muidugi endal sõnu, et seda kirjeldada. Selle raamatu juures meeldiski mulle see kirjanduslik distants. Naisautorid tahaksid nagu kõike VÕIMALIKULT TÄPSELT kirjeldada ja sedamoodi edasi anda. Lindgren aga ütleb väikese irooniaga – tegemist on tõesti… “rõõmsa looga” selles suhtes.
Olof Helmersson käib siis ühe ja teise juures, kes veel elus. Samade inimeste juures käib ka oma tööd tegemas Asta (kelle juures peategelane peavarju leiab) – ta on sotsiaaltöötaja. Tema ütleb, et vanad inimesed on nende õnnistus – peaaegu ainuke elatusala.
Need vanainimesed räägivad kõik omi huvitavaid jutte – tegelikult pigem annavad edasi oma vaateid elule. Olof H.-son tahab neile öelda, et ta on neile valetanud, aga need vanainimesed ütlevad, et O.H-son ei saa neil keelata ega käskida uskumast seda, mida nad ise tahavad. Pime Gideon, puusepast kunstnikuks saanud Torvald. Kõige kesksemaks saab ehk Gerda Inrelidenist, kes on allesjäänud koguduse esinaine. Allesjäänud kogudus koosneb aga temast ja keskealisest Maritast, kes on kadunud Isabella sohilaps. (Muidugi selgub, et see on O. H.-soni laps ja Isabella on ka Gideoni armuke olnud. Eks seal paar rootsi kirjandusele omast naturalistlikku osa ikka ka oli, mis mulle ei meeldinud. Mingi higist rääkimine klassifitseerub ka kehavedelike alla, mis mind kirjanduses ei huvita ja mida T. Lindgren ikka armastab kasutada. Kasvõi see seemnevedeliku jutt Kumalasemees.) Gerda juures käibki O.H.-son mitu korda, et millalgi leida õige hetk, et Gerdale “tõde” ära rääkida. Ometi jõuab ta hoopis selleni, et pakub talle veel viimast armulauda ja veini puudumisel Norrlands Akvaviti. Gerda kuuleb Olof Helmerssoni aina rääkimas asju, kui mees ise tegelikult vaikib ja ei suuda valetada – suures õndsuses akordionimängu saatel ta siis uinubki viimasesse unne. Sellega saab ka O. Helmerssoni ring piirkonnas tehtud ja ta sõidab tagasi Umeaasse. Gerda kohta kasutab Asta väljendit: “Hon är som en fröpensel av himmelgräset” (Ta on justkui taevase rohu õisikupintsel? lk. 81). Selliseid väljendeidki paljudes raamatutes ei leia.
Tegelastelt ongi vahvaid elamusi veel. Ma mäletan juba diplomitöö kirjutamise ajast, et mesilased ja mesi ja mesinikud on tavalised sümbolid kristluses. Ma ei oska lahti seletada siin kiiruga. Aga Bertil, mesinik, on kokku kogunud kõik vanad ja tarbetuks jäänud kantslid, seadnud need mitme kaupa kokku ja sedasi mesipuud saanud (lk 96). Rääkimata sellest, et Torvald on puusepp. Juba selliste sümbolite pärast tasub raamatuid lugeda (räägin endast).

Nagu öeldud, on siia sisse põimitud ka üks teine novell. Nimelt on kohalikuks ajakirjanikuks üks reporter, kes sündmuste puudumise tõttu kirjutab vabast ajast kohalikku “ajalugu” rahva seas levinud juttude põhjal. Tegemist on kuningas Karl XV kuulsa külaskäiguga sellesse piirkonda, millest rahvas veel põlvkondi peale sündmust ennast on rääkinud. Mulle meeldis asja juures see, et see jutt justkui haakus muuga, mitte nagu harilikult, kui loed kahte erinevast ajastust pärit juttu ja päris lõpuks suudad otsad kokku viia. See oli täitsa pretensioonitult iga natukese aja tagant jutu sisse põimitud (ja üldse mitte liiga tihti), kui O. Helmersson oma käikudel ikka ajakirjaniku maja juures puhkuse tegi ja uue pataka pabereid lugemiseks sai. Jutt ise ei olnud kuigi põnev, aga andis just väga hästi edasi selliste legendide levimise teemasid ja romantikat (kuidas kuningas lehmi lüpsis näiteks). Neid jutte oli vaja, et mõista kohaliku rahva uhkust oma “erilisuse” üle. Viimases jutus räägitakse kuninga suurest kirest kraavide kaevamise vastu (kui planeerija muidugi).

Talumees aga ütleb:
Fast vi som bara staar nere paa dikesbotten och plaagar oss och gräver, vi har ju inte den där kungliga blicken. Och vi fraagar oss ofta i vaar utmattning om vaart trälande har naagon mening.
       Framtiden för Västerbottens inland ligger i dikena, sade adjutanten. Ett väldigt nät av diken ska binda bygden samman. Alla gaardar och människor innesluts i dikenas gemenskap. Paa samma sätt som Holland faar sin fasta form av kanalerna kommer Västerbottens innersta att finna sin slutgiltiga ordning och endräkt i dikena. (lk. 192-193)
(Umbes sedasi, et meil kraavipõhjas kaevates ja orjates on natuke raske näha mingit mõtet kogu selles asjas. Adjutant aga ütleb, et kraavid hakkavad seda paikkonda ühendama ja iseloomustama). Ja juba mõni lehekülg hiljem ajab peategelane juttu pimeda Gideoniga, kes räägib, et käib vahel ka õues jalutamas. Teedel? küsib OH. Ja Gideon vastab hoopis nii:
Nej, fortsatte Gideon, ännu kraftfullt viftande med armar och händer, det borde du ju verkligen veta att om man vill hitta här hos oss, daa litar man inte paa vägarna. Vi har aldrig riktigt trott paa de allmänna vägarna. Och vägförvaltningen.
       /—/
       För sin egen del, sade Gideon, litade han i huvudsak till dikena. Myrdikena och skogsdikena som ofta mötte landsvägsdikena och raagaangsdikena. Om man höll sig till dikena kunde man aldrig gaa vill.
       Sedan urminnes tider, sade han, är det dikena som haaller den här bygden samman. (lk. 204-205)
Ma ei oska neid kõiki tõlkida. Kokkuvõtteks võiks öelda, et “meil siin ei ole teedesse erilist usku. Ja teedevalitsusse. Just kraavid hoiavad seda ala koos.” (Ülejäänud on ‘tõlkes kaduma läinud’).
Mööda ei saa ka raamatu pealkirjast ja selle sümboolikast. Mainitud sai juba see, et viimse võidmise ajal armulauavein sai Gammal Norrlands Akvavitiga asendatud. Aga sellega algab ja lõpeb raamat mingitpidi ka. Esiteks ostab Ivar (Ivar ja Asta on peategelase võõrustajad Eberhardi endises majas) Systembolagetist esimest korda Gamla Norrlands Akvaviti, nr 262, müüja soojal soovitusel. Kui nad seda pudelit kappi panema hakkavad, leiavad nad kapist Eberhardi vana pudeli – sama sort. Ometi on märgata erinevusi sildil – uuel pudelil on kohalikele tundmatu järsk kosk, veidi lõunamaine (vt pilti üleval). Eberhardi pudeli etiketil on aga tuttav pilt mõnest kohalikust kärestikulisest kosest, mis on sujuvam. (See pilt on ka raamatukaanel). Uurisin kohe Mati suveniirpudelitelt järgi – tõesti, tänapäevasel pudelil on järsk kosk. Eberhardi viimane pudel läheb siis Gerdale armulauaks – see viimane “õige”. Tagasi sõites istub peategelasega koos bussis veel “too kirjanik, kes selle paiga tühjenemisest viimast raamatut kirjutas”, kes on teel Lyckselesse Systembolagetisse. Siis peategelane soovitabki kirjanikule (=autorile) sedasama jooki.
Nojah, mingi negatiivne asi oli seal keskel ka – nimelt puhkas Olof Helmersson sageli jalga Linuse talu juures, kus Kristina alati aias askeldas ja kõike tegi. Juba mõne nädalaga tulid tal seemnevõrsed mullast jms. (Sellepärast vaatasin 2001 kevadel andunult Victoria Benedictssoni “Fru Marianne’i”, et peategelane hakkas peenraid tegema ja elas Skaanegaardenis). Kristina elas koos stockholmlasega ja vihjas tihti, et see ei saa teda aidata, kuna ei jaga neist asjust midagi. Lõpuks (ja jälle naturalistlikult sellepärast, et stockholmlane on paljalt ja Kristina ütleb talle et tal munad põlvini) vihastab mees ja kägistab lambist naise ära. Eriti vihastas stockholmlast see, et Kristina ütles midagi “meie nii ei tee”, mõeldes ‘meie’ all oma kandi kanget rahvast. Murdes kõlas see ‘vi’ aga kui ‘ve’, mis on vaat et needmine. Vot siis viiakse surnud-tapetud Kristina minema, aga politsei ei saa samal päeval tulla ja palub järgmise päevani oodata – siis aga tullakse kaameratega ja tehakse lausa haarang, et oleks midagi telekas näidata. Novot, see koht oli mulle suhteliselt vastik ja tundus nõme.
Lugedes tundsin kogu aeg, kuidas EI TAHAKS  sellest raamatust tehtud filmi näha. See on raamat oma peas visualiseerimiseks, mitte naturalistlikuks vaatamiseks. Mulle meeldib raamatus juba see, kui kirjeldatakse suvist loodust maakohtades, peenraid ja puid. Vanad inimesed ja nende mõtted, resignatsioon () ja muu selline ka. Aga ma ei tahaks näha, kuidas režissöör laseb hingeldamist kostuda või neelatamisi jms, mida lugedes ei ole.
Lingid:
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s