9. Kjell Westö “Vådan av att vara Skrake”

Eelmine Westö raamat, mida lugesin (“Lang“) jättis küll kehva mulje, paljuski just tõlke pärast. Nüüd siis jälle rootsikeelne raamat originaalis ja peab ütlema, et mulje on märgatavalt parem. See ei kuulu oma kirjandusliku distantsita kindlasti samasse lahtrisse Torgny Lindgreniga, aga tal on vist kohe päris oma lahter. Ja see lahter peaks olema soomerootsi kirjandus, kus väidetavalt pole mõtet palju nuputada ja erilisi pesudonüüme välja mõtlema hakata, kuna kõik tunnevad kõiki ja kõik on lasteaiast saadik samade inimestega koos kasvanud, suguvõsad on läbi põimunud. Nojah, see raamat pole siiski päris MereteMazzarella mõõtu, kuna väidetavalt on tegemist siiski ilukirjandusliku romaaniga, mitte autobiograafiaga. Samas, olles lugenud Drakarna över Helsingforsi ja Langi võin öelda, et mingid tüübid figureerivad korduvalt ja mingi oma kogemus hakkab läbi paistma. Ma usun, et Merete M ise ütleski, et soomerootsi kirjanduses pole mõtet palju välja mõtlema hakata, keegi tunneb ennast ikka kuskil ära. Ju siingi, kuigi mina ise ei tunne kohanimesidki, mis siis veel inimestest rääkida. Lisan seda ka, et autor sai selle raamatu eest erinevaid preemiaid ka. Kirjastuse leheküljelt, mis autorit tutvustab, loen, et see romaan sai Finlandia-auhinna ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

År 2000 utkom romanen Vådan av att vara Skrake som nominerades för Finlandiapriset med följande motivering:
Den breda epikens tid är inte förbi i vår litteratur. Kjell Westös nya roman är en stor roman, inte bara till formatet utan framför allt i kraft av de mustiga berättelserna som där ingår. Westö fogar skickligt samman Finlands närhistoria med större helheter, med sport, fiske, politik, populärkultur, världstilldragelser; med sin benådade berättarförmåga fängslar han sina läsares odelade intresse.”

See kõik on täitsa õige. Drakarna… oli ka sellelaadne raamat, ainult nüüd tahab kirjanik justkui veel rohkem öelda ja ei kõnele enam ainult minategelasest ja tema veidi vanemast vennast (+nende põlvkonnast), vaid võtab kohe põlvkonniti ette ja peab peategelasteks minategelase isa ja minategelast (pluss jutte tõesti ka kaugematest esivanematest ja sugulastest). Võib-olla natuke häiribki selline ülesehitus, et “nüüd räägin kohe sellest, mis mõjutas nende kahe mehe elu jäädavalt” või “seda poleks ta tohtinud teha, kuna sellel olid sellised-sellised tagajärjed, nagu ma hiljem kirjutan”. See jutt on nagu algusest lõpuni kogu aeg olemas ja siis ta räägib vabalt valitud kohti sellest (kuigi ikka mingi kronoloogiaga, mitte väga rangega). Võib-olla mulle hetkel lihtsalt selline hoiatamine ja saatuslikkuse üle-toonitamine ei meeldi, aga kes teab, äkki ongi nõrk koht. Pealegi tundub siiski läbivalt, et minategelase, Wiktori, elu on kõigest sellest pigem võitnud ja ta ei ole tegelikult kuigivõrd pidanud oma isa pärast häbenema.

Meeldib mulle siin aga teatud eepilisus, mida jutustades on kasutatud. Jutustamise rõõm. Alati kurdeti (just tänu postmodernismile), et kõik on läinud fragmentaarseks ja lugude jutustamise aeg on möödas. Üha rohkem on aga neid raamatuid, mis tõesti jutustavad LUGUSID. (Nojah, eks see käib lainetena, nagu alati). Lisaks jutustamisele on siin kirjeldusi kalastamisest, kuna minategelase isa Werner on kirglik kalamees. Minu võib üks raamat juba paljalt sellega ära võluda, kui suurlinna melu asemel kirjeldatakse väiksemaid maakohti ja loodust. Kalalkäimise kirjeldamine on kohe kindel südametemurdja. Just hiljuti rääkis soomerootslasest kirjandusprofessor, et kui soomlaste kirjanduses on metsakohin ja magevesi, siis soomerootslastel on pigem meremühin ja soolane vesi. Ma panen siia ühe ebaproportsionaalselt pika tsitaadi, et pärast paremini meenutada. Iga üksik lause eraldi pole midagi erilist.

Det finns en ohygglig styrka i mötet mellan spöfiskaren och hans fisk. Det är ett möte med bara en tunn lina som medium, det är ett möte som är både ensamt och märkligt reciprokt: det vore lika korrekt att tala om ett möte mellan fisken och dess fiskare.

       Där ovanför ytan, hos fiskaren, händer det först ingenting och ingenting och ingenting.

       Timme efter timme av gagnlöst arbete, väldiga mängder utsträckt och ihjälslagen tid.

       Sedan: en skälvning i spöet, en motkraft, levande, ilsken, vild. Det är kairos, ögonblicket som är i sig självt nog, som inte har något “före” och inte något “efter”. Det blänker till i vattenytan, det syns en virvel när fisken vänder eller så känner fiskaren den pumpande uppåtrörelsen när fisken arbetar sig upp mot ytan i avsikt att hoppa. Eller så förblir allting tyst, fisken stannar i djupet, bara den darrande och vibrerande spötoppen, den skrikande rullen och mjölksyran i fiskarens armmuskler skvallrar om att något sker.

       Fisken väljer att hugga efter fiskarens drag eller flyga.

       Den blir lurad, visst, men den väljer. Och sedan börjar kampen för att göra motståndaren osäker, för att exponera hans svagheter och få honom att tvivla på sig själv.

       Fiskaren kan känna fiskens rädsla, men fisken kan också känna fiskarens oro för att tappa det fina bytet. Riktigt stora fiskar är sluga och skickliga motståndare. Ofta är de loja till en början, låter sig tvingas närmare båten eller stranden, låtsas maktlösa, och börjar slåss först när fiskaren tror att han faktiskt skall få denna jättefisk i håven utan att den rusat en endaste gång. Andra rekordfiskar står och tjurar vid botten så länge att fiskaren grips av en skräckblandad beundran som får honom att göra misstag senare. Och det finns storfiskar som självmant kommer upp till ytan och simmar mot båten och tittar fiskaren stadigt i ögonen. (lk. 106-107 tegelikult alles nüüd hakkab see osa, mida ma algul tahtsin tsiteerida).

 Tõlge:

Õngitseja ja tema kala vahelises kohtumises on röögatu jõud. Selle kohtumise meediumiks on üksnes õhuke niit, see kohtumine ise on samavõrra üksildane kui kahepoolne: sama korrektne oleks rääkida kala kohtumisest oma kalastajaga.

       Ülalpool veepinda, kalamehe poolel ei juhtu alguses midagi, mitte midagi, mitte kui midagi.

       Tund tunni järel tarbetut tööd, tohutult venitatud ja surnuks löödud aega.

       Seejärel: võbelus õnges, vastujõud, elav, vihane, metsik. See ongi kairos, silmapilk, mis on iseeneseski küllaldane, millel pole ei “eelnenut” ega “pärastist”. Veepinnal sädeleb hetkeks midagi, kui kala pöörab, paistab virvendust või tunneb kalamees ülespoole pumpavaid liigutusi, kui kala pinna suunas ujub, et hüpata. Või jääb kõik vaiki, kala jääb veesügavusse, üksnes värisev ja vibreeriv õngeritv, kriuskav rull ja piimhape kalamehe lihastes levitavad kuuldust, et midagi on toimumas.

       Peale kalamehe-poolset sikutamist valib kala kas järsult tõmmata või lennata.

       Kala tõmmatakse ninapidi, muidugi, aga ta teeb oma valiku. Ning seejärel algab võitlus vastase ebakindlaks muutmises, tema nõrkuste eksponeerimises ja endas kahtlema panemises.

       Kalamees võib tunnetada kala hirmu, kuid ka kala tunneb kalamehe muret ilusa saagi kaotamise ees. Päris suured kalad on kavalad ja osavad vastased. Sageli on nad alguses loiud, lasevad end paadile või kaldale lähemale tõmmata, teesklevad võimetuid, ning alustavad oma võitlust alles siis, kui kalamees on hakanud juba uskuma, et on selle hiigelkala tõesti juba võrku püüdnud, ilma et see oleks ainsatki korda vastupanu osutanud. Teised rekordilised kalad põrnitsevad seniks põhjas kui kalameest tabab hirmusegane imetlus, mis paneb ta hiljem vigu tegema. Ja siis on veel selliseid suuri kalu, kes tulevad ise pinnale, ujuvad paadini ja vaatavad kalamehele rahulikult silma. (Kõik sõnad ei pruugi õiged olla, kuna ma sõnastikust kontrollida ei viitsinud).

Lisaks on selles raamatus tugevasti sees soomerootsluse dimensioon ja vastandus soomekeelse osaga maast. Lang oligi ses suhtes väga kehvasti tõlgitud, et kõik tänavanimedki Helsingis olid püüdlikult soomekeelseteks ümber pandud. Mõte aga ongi selles, et Helsingi on samal ajal ka Helsingfors ja kõigil linnaosadel ja tänavatel on paljude inimeste jaoks hoopis teine nimi – rootsikeelne. Kirjeldades suguvõsasid, tuleb ka välja, et minategelane oleks kuskil maakohas üles kasvamise asemel võinud väga vabalt kasvada üles Helsingi paremates linnaosades rikkamate ja tähtsamate soomerootsi perede keskel (ja natuke arusaamatuks jääb, miks ta algul seda kahetseb, kuna ta tõesti armastab loodust, kalalkäimist jms ülekõige, mis just Råbergas on võimalik). Tema ema on “sõjalaps” (kunagi näidati telekas üht mängufilmi poisslapsest, kes samamoodi oli “krigsbarn” – paljud soome lapsed saadeti sõja ajal Rootsi peredesse ja nad kasvasid seetõttu palju rohkem kokku oma kasuvanematega kui pärisvanematega) ja seetõttu oli temalgi kahekordne identiteet – soome perest laps, üles kasvanud Stockholmis. Väga toredalt on kirjutatud, kuidas ema ikka vahel oma soome sugulasi (Heikki ja Aune) külastab – loomulikult kuskil sisemaal mingi järve ääres – ja tagasi tulles laulab kurbi soomekeelseid laule ja kuulab soomekeelseid raadiokanaleid, kust tulevad kurvad soomekeelsed lood.

Teisest peategelasest, Wernerist, ma natuke möödaminnes kirjutasin juba. See on inimene, kelle kohta kirjanik juba algusest saadik hakkab vihjama, kuidas ta küll oma elu ise kihva keerab ja kuidas tal küll sellele annet on (kihvakeeramisele ikka). Minu arusaamise järgi ei keera ta eriti midagi kihva, elud on nagu nad on lihtsalt. Tema unistuseks on heita 60 m vasarat ja kirjutada raamat Hõbekaladest (kuna ta on andnud välja kolm jutukogu kalurijutte ja viimast retsenseeriti halvasti, justnagu hakkaks ta end kordama. Siis leiabki ta, et nüüd tuleb kirja panna midagi enamat). Hõbekalad on tegelikult meriforellid, aga nad sädelevad nii hõbedaselt, et poeg nimetab selle esimest taolist nähes Hõbekalaks. Vasaraheitmisega on nagu on – poeg mõistab, et isa teeb seda ainult suurest lustist elada, mitte mingist sportlikust kinnisideest üha paremaid tulemusi saada. Kirjutamisega on lood teisiti. Selle kohta on raamatust väga ilus koht – Werneri märkmetest võetud jutt.

Jag skulle vilja skriva berättelser inte om fiskar utan om konstiga ting och de konstiga människor som bor inuti mig. Men jag äger ju inte de orden heller. Allt oftare tänker jag att jag i mitt liv begått det fatalaste av misstag, jag har valt en livsbana vars krav strider mot mitt innersta väsen. Jag tror inte längre att jag är en människa som söker ord för saker.

       Det är så förtvivlat skönt att bara göra, att uppgå i livet och under görandet både gömma och glömma sig själv. Om detta vill jag tala med Leo, ty jag undrar ibland om vi inte delar dilemma och sorg: att vi så dyrkat tanken och orden. (lk. 193)

Ma tahaks kirjutada jutte mitte kaladest, vaid imelikest asjust ja inimestest minus eneses. Aga mul pole ju selliseid sõnu ka. Üha sagedamini mõtlen, et olen oma elus teinud kõige saatuslikuma eksituse, olen valinud elutee, mille nõudmised on vastuolus mu olemusega. Ma ei usu enam, et olen inimene, kes otsib asjadele sõnu.

       Nii meeletult hea on lihtsalt teha, eluga ühte sulanduda ja tegemise ajal iseennast nii peita kui unustada. Sellest tahan ma Leoga rääkida, kuna kahtlen vahel, kas me mitte ei jaga dilemmat ja kurbust: et me oleme mõtteid ja sõnu niivõrd ülistanud.

Soome on samuti maa, kus ajalugu on väga “närvarande” (kohalolev?) nagu Eestiski. Eks see sõltub sellest, et igas perekonnas on veel keegi, kelle elu sõjad mõjutasid (või kelle mälestusi – nagu näiteks minu mälestused oma vanavanematest ja nende elukäikudest, mis tänu sõjale said teise suuna. Rootsis seda dimensiooni üldse pole). Eks kogu see raamat ole natuke oleviku nägemine mineviku valguses, püüd selgitada, kuidas kõik nii läks nagu läks. Iseenesest tundub mulle isegi, et vahel autor justkui liialdab oma “saatuslikkusega” (algul viidatud saatuslikkusele viitamised on minu arvates täiesti üleliigsed, kuna pigem kumab läbi armastus oma vanemate ja sugulaste vastu, soojad suhted). Seetõttu toon ära mõned tsitaadid ajaloo kohta, mis raamatus on (ja mis mind… kõnetavad).

Esiteks on juttu ühe uue ajalooõpetaja esimesest tunnist 6. klassiga – klass ignoreerib õpetaja saabumist ja õpetaja ignoreerib siis klassi vastu. Avab vaid kaks akent. Õues on aga torm ja tuleb ka äike. Õpilased on hirmul ja taltuvad. Lõpuks küsib keegi isegi, kas võiks akna kinni panna ja õpetaja Riggert Holm küsib, et noh, kas oli vahepeal tunne, et hing ei mahu kehasse ära? Lapsed vahivad juhmide nägudega ja ei saa millestki aru. Igatahes võtab õpetaja asja kokku umbes järgmiselt:

“Ni är era själars boningar. Ni hyser era själar på livstid precis som det här skolhuset hyser er under några uppväxtår. Om ni lever med öppna fönster och dörrar får era själar mod att växa. För själen vill känna att den vid behov kan flyga iväg. Det är inte alltid den väljer att göra det, men den måste veta att det är möjligt. Och ger ni själen den friheten så lämnar den er inte, den återvänder alltid och varje gång den återvänder har den vuxit sig lite större och lite modigare. Några frågor?”

/—/

“Sku vi inte ha historia?”

Den nye tittade på henne och sa:

“De gånger historien är vacker och ljus är det just för att människorna förmått hålla sina fönster och dörrar öppna. Men de gånger historien är mörk och grym – och det är tyvärr förfärligt ofta – har vi stängt fönster och dörrar om oss och börjat se fiender och avgrundsandar överallt. Mer behöver ni strängt taget inte veta om historien, den är sig beklagligt lik från sekel till sekel.” (lk. 142)

Tõlge:

“Teie olete oma hingede elupaigad. Te majutate oma hingi kogu elu täpselt samamoodi nagu see kool teid mõne kasvuaasta jooksul majutab. Kui te elate avatud akende ja ustega, saavad teie hinged julgust kasvamiseks. Sest hing tahab tunda, et vajaduse korral võib ta minema lennata. Ta ei vali küll alati seda teed, aga ta peab teadma, et see on võimalik. Ja kui te annate oma hingele selle vabaduse, siis ei lahku ta teie juurest, ta tuleb alati tagasi ning tagasi tulles on ta alati veidi suuremaks ja julgemaks sirgunud. Küsimusi?”

/—/

“Kas meil ajalugu ei peaks olema?”

Uustulnuk vaatas talle otsa ja ütles:

“Neil kordadel, kui ajalugu on ilus ja valge, on see just sellepärast, et inimesed on taibanud oma aknad ja uksed lahti hoida. Neil kordadel aga, kui ajalugu on pime ja julm – ja seda on see kahjuks koletu tihti – oleme sulgenud aknad ja uksed enda ümber ning hakanud kõikjal nägema vaenlasi ja põrguvaime. Põhimõtteliselt ei ole teil ajaloo kohta rohkem vaja teada, see on sajandist sajandisse kahetsusväärselt sarnane.”

Siis üks tsitaat, mis puudutab kuidagi lähemalt ja tuletab kangesti meelde praegust aega Eestis – aega, kui me otsekui elame üksnes 20. sajandi esimese poole sõdade ja rahvusromantismi retoorikas ja üha enam tekib tunne, et kellele seda vaja on. Kellele kõiki neid ühe ajastu sõjamonumente nt kultuuriliste suurkujude ausammaste või tänavanimede asemel?

Under sina sista år klagade Maggie [vanaema] ibland över att jag och mina gelikar inte förstod hur kort avståndet var till de grymma händelser som på gott och ont format vårt land.

       Jag svarade henne att man hos oss alltid försökt tvinga människor att ärva historien som en klump färdigtuggade sanningar, det var bara sanningsklumpens kulör som varierade. Jag sa att bara genom att gradvis befria sig från historien lär man sig betrakta den med klara ögon. (lk. 366)

Oma viimastel aastatel kurtis Maggie [vanaema] vahel, et mina ja minusugused ei saavat aru, kui lühike on distants nende hirmsate sündmutega, mis meie maad igas mõttes on kujundanud.

       Ma vastasin talle, et meil on alati püütud inimestele peale suruda päritavat ajalugu kui kimpu valmisnäritud tõdesid, üksnes tõekimbu värv on olnud erinev. Ütlesin, et ajalugu saab ainult siis õppida selge pilguga nägema, kui end sellest järk-järgult vabaks raputada.

Ja veel samalt soomerootsi kõrgklassi vanaemalt (kes mulle oma kannatlikkuses ja meeldivuses kangesti Ellenit meenutab, minu “rootsi vanaema”):

En gång sa Maggie till mig att jag och mina generationskamrater föreföll sakna passioner. Hon sa att kanske var mängden passion i världen konstant och vi människor nu så många att var och en fick sig tilldelad en mindre ranson än i hennes ungdom. Sedan tillade hon nyktert: “Fast för all del, om det kan förhindra ett endaste krig så är det ju en bra sak”. (lk. 369)

Kord ütles Maggie mulle, et minul ja mu põlvkonnakaaslastel paistab kirest puudu olevat. Ta sõnas, et äkki on kirehulk maailmas konstantne ja meid, inimesi, liiga palju, nii et igaühele jääb väiksem norm kui tema nooruses. Seejärel lisas ta kainelt: “Kuigi olgu pealegi, kui see takistaks kasvõi ühtainust sõda, on ju hästi.”

Äramärkimist vajab ka see, et endale sarnaselt on Westö ka selles romaanis palju ajastumärke sisse toonud. Ta ei väsi loetlemast spordisaavutusi, mis sel ja sel päeval tehti (seotult oma elusündmustega) või et teatud “David Jones kolis linna ja võttis endale kellegi teise perekonnanime – Bowie” jms. Alati on täpselt aastate kaupa loetletud hitid, mida kuulati või kes oli popp. Kes võitis iludusvõistluse või millal tuli Coca-Cola või popcorn Soome.

Lõpetuseks midagi väga minu kohta. Palliviha kohta.

Bjöna och jag blev vänner därför att vi var grannar. Men det fanns också något annat som förenade oss: vårt stora och innerliga Bollhat.

      De andra växande pojkarna i Råberganejden, till och med den programmatiskt loja Aka Lindberg, föreföll alla delaktiga i den världsomfattande och fördummande konspiration som går under samlingsnamnet Bollsporterna. De andra pojkarna dyrkade Fotbollen, Korgbollen, Handbollen, Bobollen, Brännbollen, Bandybollen, Volleybollen, Tennisbollen, Bordtennisbollen och till och med Ishockeypucken som var kolsvart och platt men ändå i någotslags filosofiskt trots definierades som Boll även den, vilket, som Bjöna Muhrman mycket riktigt påpekade, var en definition som stred mot alla logikens regler eftersom som bollens hela ontologi och också onomatopoetiken i dess namn – “bOll” – förutsatte att nämnda tingest var rund. (lk. 149-159)

Bjönast ja minust said sõbrad sellepärast, et me olime naabrid. Aga meid ühendas ka üks teine asi: meie suur ja tõeline Palliviha.

       Teised Råberga ümbruskonna kasvueas poisid, isegi programmiliselt loid Aka Lindberg, paistsid kõik olevat osalised ülemaailmses nüristavas konspiratsioonis, mille üldnimetuseks on Pallispordialad. Teised poisid jumaldasid Jalgpalli, Korvpalli, Käsipalli, Pesapalli, Saalihokipalli, Võrkpalli, Tennispalli, Lauatennispalli ja isegi jäähokilitrit, mis oli süsimust ja lapik, kuid mida ikkagi igasuguse filosoofia vastaselt defineeriti Palliks, mis, nagu Bjöna Muhrman õigesti täheldas, oli definitsioonina kõigi loogikareeglite vastu, kuna kogu palli ontoloogia ja nimetuse onomatopoeetika – “bOll” – eeldas, et nimetatud asi on ümmargune.

Elu aeg olen spordikauge inimene olnud, aga just põhiliselt selliste pallimängude tõttu, mis minu jaoks klassifitseeruvad eriti spordina. (Pluss kõik mõõdetavad alad nagu kaugushüpe ja igasugused visked. Seevastu orienteerumine, jooksmine, isegi sulgpalli kõksimine – miks mitte).

Kokkuvõtteks. Kas see raamat mulle meeldis? (Juba imelik sedasi küsida). Nii ja naa. Vahepeal meeldis väga, vahepeal tundus liiga… palju. Tagantjärele jääb ikka hea tunne.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s