12. Bodil Malmsten “Priset på vatten i Finistère” (2001)

Ma ei ole Bodil Malmstenilt varem mitte midagi lugenud. Ja ma ei tea, kas ma julgengi kunagi midagi muud lugeda. Igatahes saatis E. mulle sel nädalal kolm raamatut, kaks neist Bodil Malmstenilt. Ta ütles veel, et ahjaa, sulle meeldivad ju “ilusad” raamatud (vihjates Kerstin Ekmani viimasele metsaraamatule, mis oli juba oma väljanägemiselt NII ILUS) ja siis ta teab, mille ta saadab. Üks neist raamatutest oli tõesti väliselt väga ilus. Lugedes aga teist, Priset på vatten i Finistère, leidsin, et see oli lugedes ilus. Seega kaks raamatut, mis on ilusad – üks sisult, teine välimuselt.

Priset… räägib sellest, kuidas minategelane (kõigi mu arusaamade järgi siis BM ise) teeb eluga Stockis lõpparve, müüb korteri, jagab ära mööbli, pakib auto täis ja sõidab maailma lõppu: külla nimega Finistère (fin des terres, finis terrae – maailma lõpp, maailmade lõpud) Prantsusmaal, ostab seal maja koos oma esimese aiaga ja hakkab aeda looma. Muud ei olegi. Seega ma ei julgeks seda isegi kellelegi soovitada. Aga see on nii väga MINU RAAMAT. Kahju, et ma ei oska kirjeldada, miks. See pole päris Waldeni Elu metsas selline mõtlik ja filosofeeriv ja üdini rahulik. Aga kõik kõrvalekalded andestan ma talle tänu sellele, et Ellen selle raamatu mulle saatis. Ses suhtes, et seal on ikka imelikke tasakaalust väljas mõtisklusi ja vihapurskeid rootsi sotsiaaldemokraatia vastu või rassismi vastu, mis on nii naiselikult kapriissed, lahendusi mittepakkuvad, vingumised. Ei saa öelda, et ma ise alati teist meelt olen, aga ma pigem ei usu argumentidena tema juttu, vaid vajaksin põhjendatumat või asjakohasemat. Lisaks ärritab mind alati soigumine selle üle, et “ma pean raamatu kirjutama, et arved ära maksta” ja “ma lubasin raamatu kirjutada, aga ma ei tea, kuidas”. See nagu solvab. Umbes, et ma lubasin teid külla kutsuda, aga tegelt ma üldse ei taha. Minul kui lugejal on nagu piinlik seda lugeda. Tänu sellele tundubki, et see raamat on lihtsalt kirjutatud, et raha teenida ja rahus edasi elada. Ja meie, lollid, peame siis lugema. Lõpus läks see isegi väljakannatamatuks, umbes viimases peatükis.

Negatiivne on enamasti nüüd ära räägitud. Nüüd aga positiivsest: kirjeldused sellest, kuidas ta ostab erinevaid taimesibulaid, kuidas ta neid maha paneb, kuidas ta istutab, kuidas kive tassib, kuidas kastab, kuidas muttide ja kahjuritega võitleb, kuida see on tema esimene aed üldse! Kuidas ta teeb aiast džungli, paneb maha asju ja kevadel vaatab, kust miski tuleb ja üllatub. Kuna enam täpselt ei mäleta, silte juures pole. See jääb ikka refrääniks, olgu seal vahel nii tasakaalutuid kõrvalepõikeid kui tahes. Kõrvalepõiked on vahel väga asjakohased ja meeldivalt ausad rootslase kohta. Minu arvates on ta algul kriitiline Rootsi suhtes ka ausalt, nimetades, et kadunud on see folkhemmet, mida tema vanemad ehitasid ja hea, et nad surnud on. (ca “Jag uppmanar min farfar att förbli död”). Minu arvates viidati isegi sellele, et rootslasi endid on vähe ja nii palju kõiki muud. Lisaks muidugi, et maksumaksja raha läheb silmakirjalikult igasugustele asjadele, millega rahvas vbolla ise nõuski pole. Sotsiaaldemokraadid ei ole enam ei sotsiaalsete väärtuste eest väljas ega demokraatlikud. Ometi ehmatab, kui ta küsib ühelt aednik-tuttavalt kord, miks too sinna on kolinud. Ja see mees ütleb ausalt, et tema kodukandis oli rohkem neegreid kui Aafrikas ja juba üle tee minna oli tegemine, ilma et mingit nuga selga ei saaks. Et kui tulevad, võiksid vähemasti meie keele ära õppida! Mille peale minategelane kahvatult püsti tõuseb ja minema jookseb ja enam mitte kunagi selle härraga ei suhtle, kuna too on rassist. Algul tundus mulle, et ta solvus keeleoskuse repliigi peale, kuna kogu aeg rõhutab, et ei suuda prantsuse keelt ära õppida ja räägib oma käänete ja grammatikaga. Eriti mõeldes sellele, et ise rääkis alguses suhteliselt sama juttu. Hiljem selgub ikka, et peab härrat rassistiks, kes ei ole oma mõtteid tegudesse pannud (samas kui imestab enda tapmislusti üle, kui kahjurite ja muttidega võitleb).

Mingitpidi on ka see raamatu kirjutamine, mille osas üks tuttav daam talle peale käib, arusaadav dilemma. Nagu Westö raamatus see isa, kes ei tahtnud enam kirjeldada, vaid ainult teha ja elada.

Jag vill skriva en bok om min första tid i Finistère, men det går inte.
När jag försöker fånga det blir det ord, bara ord och det är outhärdligt.
Jag vill sätta paradiset på papper, men när jag gör det, dör det.
Ändå har jag lust att försöka, det är en del av min identitet utan vilken jag inte är någon jag. (lk. 208)

Tahan kirjutada raamatu oma esimesest Finistère’i ajast, aga ei saa.
Püüdes seda tabada, muutub ta sõnadeks, tühipaljasteks sõnadeks, ja see on väljakannatamatu.
Ma tahan paradiisi paberile panna, aga seda tehes saab see hukka.
Sellegipoolest on mul tahtmine katsetada, see on osa minu identiteedist, milleta ma ei ole mina ise.

Siin on nii palju taimenimesid, lillede, puude ja põõsaste nimesid, et pooli ei teagi. Nagu muusika minu aianduskõrvadele (st. ma ise olen ju täpselt samasugune mitteteadja ja fantaseerija, minu aed pole kellegi aed, kuna ma isegi ei viibi seal suure osa ajast. Samasugune “enne teen, siis mõtlen” tüüp nagu tema). Samamoodi kumab tema aiaarmastuses läbi mälestus oma kahest erinevast vanaemast ja nende aedadest, nende aiandusnippidest. Siis mõtted oma vanematest-vanavanematest seoses oma reaktsioonidega ja sarnasusega iseloomudes. Nii tuttavad mõtted, nii aktuaalne kuidagi hetkel.

Kui selle aamatu kohta on kirjutatud, et “humoorikas”, siis ma isegi usun. Mulle meeldib inglise, prantsuse ja rootsi aiandusraamatute võrdlus, täitsa põnev.

I det svenska trädgårdsboken återfinns mullvad tillsammans med igelkottar och fladdermöss under Andra trevliga smådjur. Gör ingen större skada, står det, jag slår igen registret i den svenska trädgårdsboken för gott.

Därifrån finns ingen hjälp att hämta, det är jag och mullvaden nu. Jag har, som monsieur Le R, i sin snörräta trädgård, fått erfara vilka skadedjur mullvadar är. Att den svenska trädgårdsboken blundar för den sortens fakta är som det ska.

När det kommer till praktisk krigsföring är mitt forna fosterland som vanligt neutralt. (lk. 46)

Rootsi käsiraamatus on mutt koos siilide ja nahkhiirtega paigutatud peatükki “Teised armsad väikeloomad”. “Ei tee suuremat tüli,” kirjutavad nad seal. Löön rootsi aiaraamatu sisukorra heaga kinni.

Sealt ei ole mingit abi loota, nüüd oleme järel ainult mina ja mutt. Nagu monsieur Le R’gi oma nööri järgi veetud aias, olen minagi saanud tunda, millised kahjurid on mutid. Et rootsi aiaraamat sedasorti tõsiasjade ees silma kinni paneb, on oodatav.

Kui asi läheb konkreetseks sõjapidamiseks, on mu endine isamaa neutraalne nagu ikka.

Lisaks siis veel näited erinevatest keelelistest nüanssidest – näiteks see armas asi, et prantslased soovivad talle alati iga asja puhul midagi head: head töö alustamist, head töö lõpetamist, aga kõige sagedamini: “Bon courage!” (head julgust!). Pealkiri viitab sellele (Vee hind F.-s), et vesi maksab selles kohas tohutult palju, nii et peategelane ei usu isegi oma silmi, kui esimest veearvet näeb. Sellegipoolest on kastmine päikeseloojangul tema lemmiktegevus (eks ikka voolikust, kust mujalt, tsivilisatsiooni inimene). Lisaks veel lisatähendused – kogu selle vee ja F. hind.

Mul on tunne, et pean kirjutamise lõpetama. Mul pole ikka piisavalt sõnu, et seda raamatut kirjeldada. Samamoodi nagu ma ei saa seda mitte kellelegi soovitada. Sest teised ei saa negatiivsetest asjadest mööda vaadata ainult sellepärast, et Ellen selle raamatu saatis. Siin on nii palju sellest, mis on minu ja Elleni vaheline – kasvõi meie alatised kindlad TV saatejuhid (MartinTimell) ja saated, meie jutud ja mõtted aiast.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s