14. Pascal Quignard “Kõik maailma hommikud”

Seda raamatut soovitas mulle R – mitte sellepärast, et see oleks talle meeldinud, nagu ma aru sain. Vaid sellepärast, et see sarnanes vististi mõne teise raamatuga, mis mulle on meeldinud ja temale mitte. Eks mul oli positiivne eelarvamus ka mõneti – tegemist on 17. sajandiga, muusiku(te)ga, erakueluga jms. Kokkuvõtteks aga pean ütlema, et kuidagi imelik ikka. Minu jaoks nagu pole teemat, mis oleks paelunud. Nagu ei olnudki õieti mingit teemat. Muusika ja surm ehk mingitpidi, aga lakooniliselt ja kuidagi… vaikselt ja hüsteeriliselt samaaegselt. FdMorti on Ekspressis sellest ka kirjutanud ja ta arvab, et kuigi see pole luuletus, mõjub see samahästi kui pika luuletusena. Sellega olen täitsa nõus. Kummatigi ma pole nõus sellega, et see on mingi eriliselt hea raamat, mida iga romantik peaks teadma-mäletama. Kes teab. Kui mõelda romantismi peale, siis miks mitte. Võib-olla oleks siis läinud vaja paksemat raamatut (mis oleks muidugi kohe vähendanud luuletuse tunnet), et kõik lahti kirjutada ja lugeja omaks muuta. No ei tea midagi. Aga ma saan aru, miks R. soovitas ja ei pea otseselt maha visatud ajaks. Las ta olla.