15. Paolo Coelho “Veronika otsustab surra”

Olen varem lugenud Alkeemikut ja Istusin Piedra jõe kaldal…, need raamatud läksid kiiresti, aga jätsid mõnevõrra valemi või ettekirjutuse mulje. Seda raamatut lugema hakates (Veronika) tundus juba mingil hetkel, et täitsa mõnus lugemine (kiire lugemine nii või naa). 24-aastane sloveenia neiu Veronika otsustab ennast tappa, kuna elu on nii igav ja ettearvatav, ta ise keskpärane ja elult ei olegi midagi muud loota – ei mingit meeleheidet ega midagi, lihtsalt kaine otsus. Muidugi satub keegi peale ja ta viiakse hullarisse ja arst ütleb talle, et kahjuks on ta süda kahjustada saanud ja tal on elada ainult mõni päev. Need päevad viibib ta siis hullumajas, mille juht töötab parajasti ühte uut teooriat välja. Just see hullumaja ja sealsete tegelaste lugude jutustamine oli kuidagi vahva. Hakkas juba tekkima tunne, et ahah, see raamat siis meeldib rohkem. Aga kus sa sellega, lõpuks tuli ikka anda valem elamiseks, toonitada et inimesed peaksid olema hullud ja mitte “nagu kõik teised”. Saage kunstnikeks, luuletajateks ja muusikuteks, siis teete õigesti. Kirjandi pealkirjaks: “Ela iga päev nagu oleks see viimane su elus”. Tjah. Reservatsioonid. Aga KÕIK ta (seni loetud) raamatud lähevad kiiresti ja ei ole otseselt vastuhakkavad.

This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s