16. Peter Mayle “Elu Provence’is”

Olin Haapsalus ja kaasas oli raamat, mis kuidagi ei edenenud. Algul mõtlesin osta midagi loetavat, aga kõik raamatud olid liiga kallid, et niisama proovida. Otsustasin õhtul küla pealt laenata. Õhtul käisin külas E-l ja tema soovitas mulle Peter Mayle’i raamatuid (ehk siis, et ma ise küsisin, mis see on ja kas väärib lugemist). Mõtlesin, et temaatiliselt läheks see mu Bodil Malmsteni raamatuga ka kokku ja saaks võrrelda, kuna ka PM on sinna elama asunud.

Erinevalt Bodil Malmstenist kirjutab Peter Mayle sealsest elust ja sealsetest inimestest-kommetest. Bodil Malmsten keskendus endale ja oma suhestumisele ümbruskonnaga. Kui Malmsteni raamat oli selline pigem ilukirjanduslik (miinuseks siiski see kirjutamise paine, mis häiris), siis see siin oli vahva reisikiri (kuigi ka nemad on sinna elama asunud). Värvikad episoodid. Bodil Malmstenil oli rõõm oma uue elukoha, oma uue aia ja kõikide nende taimede üle. Peter Mayle kirjutab lihtsalt ja (suhteliselt) erapooletult, kohati väikese sõbraliku irooniaga. Väidetavalt on tema raamatuid saatnud selline edu ja kuulsus, et ta pidi isegi elukohta vahetama, kuna fännid hakkasid elu segama. Mingi oma rahu ja rütm selles Provence’i raamatus oli ka, kui hoo sisse saad ja rahulikult loed.

Stiilinäide:

Millal iganes ma mõne provaanslase käest Provence’i kohta ka ei küsiks – on see siis kliima, toidu, ajaloo, loodame käitumise või inimeste veidruste teemadel -, ei ole ma mitte kunagi saanud lühikest vastust. Provaanslasele meeldib väga õpetada, kaunistades õpetust rohke isiklikkusega, ning nad eelistavad teha seda laua ääres. (lk. 165, tõlk. Ehte Puhang)

Mis paneb mu mõtlema, et minus on tõesti annus lõunamaisust (nagu M väidab).

Või hammustavatest herilastest ja kuidas nendega võidelda. Isegi herilaste püüdmisest suudab provaanslane teha gastronoomilise projekti:

Seadeldis [herilase lõks] koosnes kahest osast. Aluseks oli ümmargune kauss, kolme lameda toe abil maapinnalt kõrgemale tõstetud, kuhu viis alt lehter. Alumise kausi peale käis kaas, nii et lehtri kaudu sisenenud herilane ei saanud minema lennata.

       Aga see kõik, ütles ekspert, on asja lihtsam pool. Keerulisem ja peenem kunst on sööt. Kuidas veenda herilasi lihahimu hülgama [nad nimelt hammustasid palju] ja mööda lehtrit lõksu ronima? Mis võiks selle loomakese basseinist eemale ahvatleda?

       Olles mõnda aega Provence’is veetnud, hakkategi ootama pisikest loengut iga ostu juurde, alates orgaaniliselt kasvatatud kapsast (kaks minutit) kuni voodini (ppol tundi või enam, sõltuvalt teise seisukorrast). Herilaselõksu jaoks peaksite arvestama kümne kuni viieteistkümne minutiga. Ma istusin toolile leti ees ja kuulasin.

       Selgus, et herilased armastavad alkoholi. Mõnele meeldib sucré, teisele puuviljane naps, ja on isegi selliseid herilasi, kes on valmis tilgakese aniisi pärast ükskõik kuhu ronima. See on katsetamise küsimus, ütles ekspert, maitsete ja koosluste tasakaalustamise küsimus, kuni leitakse segu, mis on kohalikule herilaskonnale kõige enam mokka mööda.

       Ta pakkus välja mõned lihtsamad retseptid: magus vermut mee ja veega, lahjendatud crème de cassis, tume õlu, millele lisatud marc‘i, puhas aniisiviin. Lisapeibutisena võib lehtri määrida kergelt meega kokku ning vahetult lehtri alla tuleks alati jätta väike veelomp. (lk. 186-187)

Lõpuks jutt prantsuse keelest ja selle ebaloogilisusest ning sellest, kuidas ajast kinnipidavad endised sõbrad hüppavad korraks läbi ja poetavad, et Peter ja ta naine on Provence’is elades pärismaalasteks muutunud. Autor arutleb asjade üle, mis tõesti on muutunud ja leiab, et nendega võib täitsa rahul olla – vähesem lihasöömine, huvitumine toitudest, igapäevased jalutuskäigud värskes õhus aasta läbi jms – kõik, mille sealne elu ise tingib. Telekavaatamisest on nad loobunud mitte snobistlikust soovist rohkem kultuursete ajaviidetega tegeleda, vaid “Suvel ei saa televiisori vaatamist mitte võrreldagi õhtutaeva vaatamisega. Talvel ei suuda see konkureerida õhtusöögiga.” (lk. 203)

Igatahes ma soovitan seda raamatut kindlasti lugeda neil, kes kavatsevad ehk sinnakanti reisile minna. Arvatavasti kõik need Peter Mayle’i Provence’i-raamatud, kuigi ise lugesin konkreetselt ühte.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s