18. John Fowles “Liblikapüüdja”

fowlesOstsin kinkekaartide eest raamatuid, raske oli valida. Ja siis vaatasin, et sellel oli ilus ümbris, kena pealkiri, sisu paistis ka kuidagi positiivne – et liblikapüüdja võtab ühe tüdruku enda juurde elama, justkui vangi. Mõtlesin, et pigem ehk ülekantud tähendus või miski. Läbini MASENDAV raamat oli. Eriti selle mehe perspektiivist kirjutatu. Vahepeal oli tüdruku “päevik”, see oli nagu köitvam, põnevam. Vabaduse teema. Tjah. Masendav, füüsiliselt vastik lugeda isegi (eriti see mehepoolne jutt). Muidugi oli see Fowlesi eesmärk – näidata, millised võivad olla juhmid ja tundetud inimesed, haiged ja kompleksides inimesed. Aga kas on siis ikka vaja kirjutada, kui tekitavad masendust lugejas… (Ja M. ütleb kohe üleolevalt, et mis ma siis loen neid raamatuid, vaadaku parem ka telekat või lugegu ajaloolisi dokumentaalseid raamatuid. Öelgu)

Ajalehtedes kirjutavad muidugi, et meisterlik teos, vaatamata sellele, et debüütromaan. Nojah, ei tea. Varem olen ma Prantsuse leitnandi tüdruku filmi ainult näinud, vist ka Eebenipuust torni filmiversiooni. Paistab, et pole minu tüüp. Seesama Franny ütlus Salingerilt, et kirjaniku oskus mingit jälge jätta ei tee asjast veel head raamatut. Kui on huvi, lugege tsitaate Päevalehe arvustuse algusest.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s