18. John Fowles “Liblikapüüdja”

fowlesOstsin kinkekaartide eest raamatuid, raske oli valida. Ja siis vaatasin, et sellel oli ilus ümbris, kena pealkiri, sisu paistis ka kuidagi positiivne – et liblikapüüdja võtab ühe tüdruku enda juurde elama, justkui vangi. Mõtlesin, et pigem ehk ülekantud tähendus või miski. Läbini MASENDAV raamat oli. Eriti selle mehe perspektiivist kirjutatu. Vahepeal oli tüdruku “päevik”, see oli nagu köitvam, põnevam. Vabaduse teema. Tjah. Masendav, füüsiliselt vastik lugeda isegi (eriti see mehepoolne jutt). Muidugi oli see Fowlesi eesmärk – näidata, millised võivad olla juhmid ja tundetud inimesed, haiged ja kompleksides inimesed. Aga kas on siis ikka vaja kirjutada, kui tekitavad masendust lugejas… (Ja M. ütleb kohe üleolevalt, et mis ma siis loen neid raamatuid, vaadaku parem ka telekat või lugegu ajaloolisi dokumentaalseid raamatuid. Öelgu)

Ajalehtedes kirjutavad muidugi, et meisterlik teos, vaatamata sellele, et debüütromaan. Nojah, ei tea. Varem olen ma Prantsuse leitnandi tüdruku filmi ainult näinud, vist ka Eebenipuust torni filmiversiooni. Paistab, et pole minu tüüp. Seesama Franny ütlus Salingerilt, et kirjaniku oskus mingit jälge jätta ei tee asjast veel head raamatut. Kui on huvi, lugege tsitaate Päevalehe arvustuse algusest.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s