19. Pierre Bayard “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (LR 2008/18-20)

Tõesti vahva raamat. (Kirjutasin sellest ka veidi varem.) Mõnusa irooniaga on justkui teaduslikult ära seletatud, miks isegi need, kes raamatuid loevad, on (samuti) kroonilised mittelugejad. Pole vahet, kas sa oled raamatust kuulnud või seda ise lugenud (ja siis uuesti unustanud). Tähtis on, et oskaksid paigutada raamatu “kollektiivsesse raamatukokku“. Teaksid, kus see põhimõtteliselt paikneb teiste raamatutega seoses. Samamoodi on olemas “sisemised raamatukogud“, mis on igaühe isiklik lugemisvara ja seosed nende raamatute vahel, mida iga inimene ise on lugenud. Veel on olemas “virtuaalne raamatukogu“, mis on “suuline või kirjalik ruum, kus arutatakse raamatute üle. See on iga kultuuri kollektiivse raamatukogu muutlik osa ja paikneb vestluses olevate sisemiste raamatukogude kokkupuutepunktis.” (lk 108) No ja siis on veel olemas erinevad raamatutüübid (sisemine raamat, ekraan-raamat, fantoom-raamat) lähtuvalt raamatu osast või rollist meile.

Iga nimetatud raamatu juures on lühend, mis näitab, kas tegemist on “tundmatu teosega – TT”, “lehitsetud teosega – LT”, “kuuldud teosega – KT” või “unustatud teosega – UT”, lisades siis veel ka plusse või miinuseid (näitamaks, kas raamat on lugemist väärt või mitte). Loetud teose kohta ei olegi mingit lühendit – juba see näitab kenasti, millise irooniaga see raamat on kirjutatud. Enamasti nimetab ta neid raamatuid, mida ta lugenud on, siiski lehitsetud raamatuteks (mina võiksin enamasti unustatud raamatuteks nimetada). Sest tegelikult tuleb jutust välja, et ei ole suurt vahet, kas me oleme raamatut lugenud või selle kohta lugenud/kuulnud või seda lehitsenud – ühtviisi fragmentaarne on mälu ikka. Veel on vahva iroonia see, et kui ta räägib mingitest ilukirjanduslikest teostest, siis esineb nendes mingeid fiktiivseid raamatuid, mida nt raamatutegelased on kirjutanud. Nende märgistuseks on vahel suisa TT++. Samas kui viidatakse mõnele sarnase nimega autori päristeosele ja märgitakse samuti TT või UT –.

Selle raamatu teeb veel lisaks põnevaks mitmete erinevate raamatute tutvustamine (oma vaatenurgast muidugi, lugemise ja mittelugemise mõttes). Muidu on tegemist suhteliselt teoreetilise teosega, aga just need konkreetsed näited, millele iga peatükk on üles ehitatud, teevad tast ka mingi raamatuid tutvustava antoloogia vms. Näiteks esimese näitena kohe Musili “Omadusteta mees”, siis Valéry, Eco “Roosi nimi”, Graham Greene’i “Kolmas mees”, Balzac, David Lodge’i Rummidge’i triloogia, Natsume Soseki “Ma olen kass” ja koguni “Lõputu küünlapäeva” filmi (seda filmi sattusime kunagi juhuslikult M-ga vaatama, kuna K., kellele algul külla läksime, ei olnud kodus. Ja siis sama juhuslikult hakkas see meile väga meeldima). Greene’i ja Soseki romaanid tundusid päris intrigeerivad, kuigi neid eesti keeles veel pole.

Raamat on pungil täis vahvaid tsitaate, seega parim soovitus oleks hankige ja “lehitsege”.

Tõepoolest, me ei tohi unustada, et isegi väga suur lugeja pääseb ligi vaid imetillukesele osale olemasolevatest raamatutest. (lk. 17, tõlk. Tanel Lepsoo)

Haritud inimene peab püüdma tabada suhteid ja seoseid, mitte üht kindlat raamatut, täpselt samamoodi nagu raudteeliikluse korraldaja peab jälgima rongidevahelisi suhteid ehk teisisõnu marsruutide ristumisi ja võimalikke ümberistumisi, mitte ühe või teise rongi sisu. Kujutluspilt kolbast toetab märgatavalt seda teooriat, mis ütleb, et kultuurivallas on ideede vahelised seosed palju olulisemad kui ideed ise. (lk. 22)

Mitte see ei ole haritud inimene, kes on lugenud ühte või teist raamatut, vaid see, kes teab, et need moodustavad terviku, kes suudab selle tervikuga hakkama saada ning üht elementi teiste suhtes paigutada. Sisemus loeb siin vähem kui välimus ehk kui soovite – raamatu sisemus ongi tema välimus, sest iga raamatu puhul on olulised tema kõrval asuvad raamatud. (jne, lk. 23)

Samal ajal kui ma loen, hakkan ma juba unustama seda, mida olen lugenud, ja see vältimatu protsess kestab hetkeni, mil ma jõuan punkti, kus ma otsekui polekski seda raamatut lugenud ning olen samas seisus mittelugejaga, kelleks ma oleksin võinud jääda, kui ma oleksin mõistlikumat nõu kuulda võtnud. Kui me ütleme, et oleme mõnd raamatut lugenud, siis me väljendame end metonüümiliselt. Me loeme alati raamatust vaid suuremat või väiksemat osa, ja ka see osa on pikemas perspektiivis määratud kadumisele. Me ei räägi seega endile ja teistele mitte raamatutest, vaid pigem umbkaudsetest mälestustest, mida me vastavalt ajale ja oludele kohandame. (lk. 50)

Lugemise üle mõtiskledes ei tohi unustada, et raamatud pole seotud mitte ainult teadmiste kogumisega, vaid ka mälu- või lausa identiteedikaotusega, vastasel juhul võtaksime arvesse vaid tekstidega kokkupuutumise positiivseid ja rikastavaid külgi. Lugemine pole mitte ainult informatsiooni hankimine, see on võib-olla ennekõike unustamine ja kontakt sellega, mis meis on unustusse vajunud. (lk. 57)

Nagu näeme, on võimalik anda vaid üks mõistlik soovitus neile, kes tahavad rääkida autoriga tema raamatutest, mida nad pole lugenud – ütelda midagi head ilma üksikasju lisamata. Kirjanik ei oota ei teose resümeed ega argumenteeritud kommentaari, ja on isegi eelistatav talle neid mitte esitada, ta ootab vaid seda, et talle võimalikult mitmetimõistetavalt üteldaks, et tema raamat teile meeldis. (lk. 88)

Pole kuigi uus tõdemus, et raamatud mõjutavad meie tundelisi vahekordi väga sügavalt, ja seda lapsepõlvest peale. Esmalt läbi mõju, mida avaldavad romaanikangelased meie eelistustele armuvallas, maalides kättesaamatuid ideaale, millele me enamjaolt tulutult üritame teisi inimesi allutada. Ent pisut keerukamal tasandil loome oma lemmikraamatute abiga maailma, milles me vargsi elame ning ootame, et teised tuleksid ja mõne tegelase koha sisse võtaksid.

Samad raamatud või vähemalt samad lugemised – mis muide tähendab ka samu mittelugemisi – on armastajapaari hea läbisaamise üheks tingimuseks. Siit ka vajadus vastata juba suhte algusest saadik oma armsama ootustele ning anda talle märku meie sisemiste raamatukogude lähedusest. (lk. 89)

Raamatutest rääkimine on seega midagi palju enamat kui pelgalt tundmatute kultuuritükikeste vahetamine – käiku lähevad osakesed meist endist, mille ülesandeks on nartsissistliku paine tõttu pingestatud olukordades kindlustada meie sisemine terviklikkus. Häbitunde varjus võivad need vahetused ähvardada koguni meie identiteeti, millest ka vajadus, et meie eneseesitamise virtuaalses ruumis säiliks mitmetimõistetavus. (lk. 110)

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla ilma lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena teistele esitame, kui see, mida me tõena enestele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. (lk. 111)

Kuid eelkõige nurjab ängistus ‘teise’ teadmistest tõeliselt loomingulise lähenemise raamatutele. Mõte sellest, et ‘teine’ on lugenud ja järelikult teab meist rohkem, taandab mõttetegevuse teisejärguliseks, mille abil mittelugeja saab end hädast päästa, samas kui nii lugejad kui ka mittelugejad on tegelikult haaratud lõputusse raamatute väljamõtlemise protsessi, mille puhul tõeline küsimus pole mitte selles, kuidas sellest välja tulla, vaid selles, kuidas selle dünaamilisust ja haaret suurendada. (lk. 130)

Viimane peatükk rääkis pea täielikult kriitikast (Epp, see on eriti huvitav). Muuhulgas:

Nõnda võib kriitika, mis on läbi lõiganud sidemed teosega, mis teda on piiranud ja ahistanud, ennast liigitada sellesse kirjanduslikku žanrisse, mis subjekti kõige enam väärtustab, teisisõnu autobiograafiasse. (lk. 143).

Lugemise paradoks seisneb seega selles, et tee iseenese poole läheb küll läbi raamatu, ent seal ei asu selle lõpp-punkt. Hea lugeja rändab läbi raamatute, ta teab, et iga raamat kannab osakest temast enesest ja võib talle avada osakese, kui tal jagub tarkust edasi liikuda. (lk. 144)

Me ei pea kartma ütelda valet teksti kohta, vaid iseenda kohta. (lk. 145)

Epiloogist:

Kui me tutvustame üliõpilastele terve kooliaja jooksul lugemiskunsti, või isegi kunsti raamatutest rääkida, siis kunst rääkida lugemata raamatutest on veidral kombel programmidest puudu, otsekui polekski kunagi kahtluse alla seatud postulaati, mis sedastab, et raamatutest rääkimiseks peab neid lugema. Ärgem siis üllatugem, et üliõpilased satuvad eksamil segadusse, kui peavad rääkima raamatust, mida nad “ei tunne” ega suuda iseendast piisavalt ainest leida, et raamatutest pajatada. (lk. 149)

Autor jõuabki justkui järeldusele (pigem suudab oma arvamuse ära tõestada), et raamatulugemise ja nendest rääkimise puhul ei ole midagi raamatute, autorite ja objektiivse reaalsusega tegemist. Kõik on ikka igas inimeses endas olemas: kuidas ta raamatut näeb, kuidas sellest mõtleb ja hea oleks, kui oskaks ka enda jaoks paika panna ja “rääkida” (=endast seega tegelikult).

Natuke paneb hämmastama tõlkija järelsõna, mis tahab justkui vastu väita, et raamatuid tasub ikka lugeda. Mis sest et kasvõi ühtesid ja samu mitu korda, kui need piisavalt head on. Ma ei usu, et PBayard vastu väidaks. Aga eks ta keskendub tõesti pigem raamatumaailmas elavatele inimestele, kellel tuleb raamatutest rääkida. Sellele võib-olla mitte nii väga, et raamatulugemisest saadud nauding on omaette teema ja paljud loevadki raamatuid lihtsalt selle elamuse pärast, mitte selleks, et saada haritud või et suurendada oma sisemist raamatukogu (kuigi seda viimast teeb igaüks, kes raamatuid loeb. Või lehitseb).

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s