20. Marian Keyes “The Other Side of the Story”

Saime K-ga kokku ja tema arvas, et ma peaksin julgelt selle raamatu kohta oma arvamuse kirjutama – siis inimestel on kohe mitmekülgne pilt (K. avaldas väga kiitvat arvamust ühes kinnises raamatublogis). Ja nagu ma juba ammu olen aru saanud – minu maitse raamatute suhtes on kõigist teistest erinev. (Arusaamatu muidugi, kuidas maitsed saavad erinevad ollaJ). Kategooria: chick lit.

Seekord siis jälle sopakas, ingliskeelne. Algus oli paljulubav, natuke meenutas BridgetJonesi, mille teine osa oli ka naljakas (esimesest osast ei mäleta midagi, lugesin seda tõlkes ka ja vbolla ei olnud eesti keeles siis seda vunki). Nagu Kadri oli lubanud, sai palju nalja. Just esimeses osas. Aga siis läks raamat üha edasi ja edasi. Minu tavapärane kriitika (pole enam mõtetki kirja panna, kõik on alati sama):

a) naisautorid ei oska oma raamatuid lõpetada ega midagi maha kustutada, mistõttu saaksid nad ühe raamatu asemel mitu toredat või siis ühe lühema, tugevama.

b) püüd reaalsuse järele, umbes, et näed, mis ta tundis ja sedasi. Aga selles raamatus oli asi nagu eriti ebareaalne, kuna kolme erineva hääle ja paljude erinevate tegelaste asemel olid hääled paljuski kokku sulanud. Noh, et äbariku hääles kostus liiga bitchi-nooti vahel ja edasipüüdliku karjääri-tšiki käitumine muutus mingil hetkel täiesti ebaratsionaalseks tibi omaks.

Võtan kokku põhijooned, seekord kriitilises võtmes. Et noh, vaat et liiga irooniliselt.

1. Gemma lugu. Gemma on iiri tibi (kõik peategelased on 30+, Gemma oli minu mäletamist mööda 32), kes on õppinud PRi ja tegeleb ürituste korraldamisega. See tuleb tal ilgelt hästi välja. Lisaks on ta efektne ja ilus, alati käib kõrgete kontsadega. Raamat algabki tema jutustusega sellest, kuidas ema helistab ja teatab, et peale 35-aastast abielu on isa mingi 36-aastasega minema jooksnud. Selline kena kodune vanahärra niisiis, kellest poleks osanud midagi kahtlustada. Siis on suhteliselt humoorikalt kogu olukorrast – kuidas ema ei suuda kuidagi aru saada, mis on juhtunud, peksab puruks kõik kodus olevad nõud, käib isa viimase hommiku pesemata pudrukausiga hommikumantli taskus ringi, on absoluutselt hädine koduperenaine ilma töö ja rahata, korraldab mõne valehäire-südameataki jms. Tütar käib siis apteegis talle igasuguseid rohte ostmas ja seal töötab hommikust hilisõhtuni kogu aeg üks noormees, Johnnie, kes arvab algul, et kõik need rohud on Gemmale. Viskavad nalja seal oma olematu vaba aja kohta ja lõpuks armuvad. Kogu see esimene Gemma jutt on suht vahva, naljakas ja nii. Hiljem leiab Gemma, et tema eraelu on ikka liiga ohus, kuna peab kogu aeg ema juures olema – korraldab endale mingi lühisuhte, kelle nimi on Owen ja kes on häbitult noor, 28. Samas kirjutab ta e-maile Seattle’sse kolinud sõbranna Susanile ja Susan otsustab need meilid saata Londonis ühele agendile, kes pakub välja, et Gemma võiks asja kohendades raamatu välja anda. Tegelikult olid Gemma, Susan ja Lily vanasti lahutamatu kolmik, kuniks Lily „varastas“ Gemma elu armastuse, Antoni. Londonis. Lily on aga välja andnud bestselleri ja tegu on sama agendi ja sama kirjastusega. Juhtub nii, et üks selle agendi (Jojo) hästimüüvatest kirjanikest on rasedaks jäänud ja otsustanud lepingu vastu astuda ja rahulikult võtta – uut raamatut niipea mitte kirjutada. Gemma käsikirja on raske kirjastustele müüa, kuna see on küll suht naljakas, aga muidu selline tavaline raamat. Selle kohta ütleb Jojo oma osas nii:

It belonged in the category of books that Jojo called the So-What?s – not special enough to be sold via a headline-grabbing auction; (lk. 404)

Aga nüüd ostab see kirjastus augutäiteks Gemma raamatu hullu summa eest ära ja annab müüki. Novot. Aasta pärast isa lahkumist tuleb isa aga ühel päeval tagasi, Oweni juurde tuleb tema vana tüdruksõber tagasi ja Gemma hakkab (nagu nähtub) apteekriga liini ja elu armastust ajama.

2. Jojo lugu. Jojo on 34-aastane agent, kes otsib üles kirjanikke ja müüb kirjastustele. Mingi firma all. Tal on kirglik armusuhe ühe osanikuga, kelle nimi on (no nagu Bridget Jones!) Mark. Nende suhe on tõesti kirglik ja kirjelduse järgi perfektne. Markiga on ainult see väike häda, et ta on abielus ja tal on kaks last. Ometi on selles osas palju Marki juttu selle kohta, kuidas ta tahab oma pere juurest ära tulla, kuna Jojo on just see, keda ta armastab. Lõpupoole kohtab Jojo juhuslikult tööl ka Cassie’t, Marki naist, ja on väga endast väljas, kuna see oli väga intelligentne, seksikas ja igati vahva tüüp. Siis on juttu palju Jojo karjäärinaise-elust ja kuidas ta tahab osanikuks saada, aga lõpuks saab üks teine tüüp (meesterahvas, libe sell, aga ka väga edukas) ja siis läheb Jojo päris „hulluks“. Algul mõtleb kohe asja kohtusse anda (=et meest eelistati naisele, kuigi naine oli tublim), siis aga läheb päevapealt ära töölt, et alustada oma firmat. No vot, see koht oligi hullult mõttetu ja ebareaalne. Kui sa juba meestemaailmas elad ja hakkama saad, siis sa selliseid mõttetuid hormoonikäitumisi ei korralda.

Men, she thought, in contempt. Useless fucks with a brain and a penis but not enough blood to run them both simultaneously. (lk. 412)

Marki jättis siis täiesti ootamatult maha, kuigi Mark käis tal ukse taga kella laskmas ja muudkui helistas, kirjutas ja saatis sms-e (no kas pole ebareaalne). Lily juhuslik käsikiri päästab ta karjääri ja ta saab jälle jalad alla, iseseisvana. Kuigi armastab Marki nii väga, et kui teda kord vastuvõtul kohtab, jookseb pärast ruttu välja ja kägardub tänaval kokku, kuna „it hurts really“.

3. Lily lugu. Lily on kolmas tüüp. See on siis see, kelle kohta Gemma loost selgub, et ta on üle löönud Gemma elu armastuse, Antoni ja välja andnud ühe bestselleri. Seda osa lugedes oli peaaegu et füüsiliselt halb kogu aeg. Naljakas oli ainult korra, kui Anton Lily isa uue naise üle nalja heitis (kuna see oli paras nõid). Ja vastik oli lugeda sellepärast, et Lily oli selline hädapätakas, suure tähega. Kogu aeg vingus ja kartis ja mõtles ainult negatiivselt – ometi, ometi – Anton oli temasse nii armunud, et muudkui käis ja julgustas oma depressiivset ja melanhoolset läbipaistva naha ja liigheledate juustega naist (nii hõredad ja heledad juuksed, et peanahk pidi liialt välja paistma). Lily ja Anton saavad kokku sellepärast, et Gemma nõuab, et Lily (meie mees Havannas) hoiaks Londonisse mineval Antonil silma peal. Juba enne kokku saamist, ainuüksi teineteist silmates, tekib nende vahel sõnulseletamatu side ja armastus. Lily helistab Gemmale, et äkki ikka poleks vaja Antonit „valvata“, et pääseda „saatuslikust“ uuestikohtumisest, aga Gemma ajab ikka peale, et tuleb ikka. Seega algabki nende armastus, saavad lapse (tütar Ema) ka. Lapseootuse ajal Lilyd röövitakse ja peale seda hirmsat õnnetust on preili nii šokis, et enda rahustamiseks suudab ainult vaakuda. Lõpuks kirjutab teraapia mõttes loo „Mimi ravimid“, mis Antonile nii meeldib, et ta käib seda KÕIKIDELE agentidele pakkumas, alles Jojo võtab selle vastu, reklaami ei jaksata teha, aga raamatust saab ootamatult lugejate lemmik ja bestseller. Aga seda ohkimist, kui kehvasti kõik on ja kuidas kriitikud kirjutavad ja muud taolist, ei jõua ära kuulata. Siis viib Anton ta ühte imelist vana maja vaatama, mis on neile liiga kallis (kogu raamatu jooksul ei saagi aru, millest nad elavad, kuna Anton raha sisse ei too, ainult viib välja ja ehitab õhulosse), aga nad ostavad selle ära, kuna Anton (paadunud optimist) suudab leida panga, kes neile laenu annab. No see oligi eriti närviajav koht – oli ju näha, et nad ehitasid oma unistused õhku. Rohkem raamatuid Lily ei müünud, kirjutada ei suutnud, uut lepingut ei tulnud, majast visati nad välja. (Maja ise oli ka paras õnnetus – mingit seent täis ja ehitusmehed ei taht teha, elasid põhimõtteliselt ilma poolte akendeta, paljaks kooritud seintega ja tolmu sees kogu aja). Lõpuks otsustab Lily Antonist lahku minna ja sellest hetkest suudan ma ta juttu veidike lugeda. Muidugi juhtub temaga ikka õnnetus – maale ema juurde sõites kukuvad eessõitva veoauto pealt mingid asjad tema auto peale, aga nad pääsevad oma tütrega ime läbi eluga. See toob kaasa uue „šoki“, seekord sellise, et näed, kui ohtlik on tegelt elada, aga me oleme enamuse ajast kogu aeg nii „lucky“, kuigi me ise tähelegi ei pane. Ja selles eufoorias kirjutab ta siis oma teise bestselleri, mille Jojole maha müüb. Lõpuks aga saavad veel Antoniga ka kokku, kuna see oli selline „maagiline“ ühendus, meant-to-be. Ja kogu jutt lapsest oli ka natuke eluvõõras mu arust (mitte väga, aga paljudes siiski).

Oeh, liiga pikalt sai sisust. Aga peab ütlema, et mulle oleks piisanud ikka ainult Gemma loost. Stilistiliselt oli ikka veidi püütud perspektiive ja hääli vahetada (eriti see, et Jojo oli kolmandas isikus, aga Lily ja Gemma esimeses), lisaks olid alguses pikad osad, aga lõpuks hakkasid kiiremini vahelduma. Mõte oli selles, et sellel ajal, kui Gemma räägib, elab Lily oma elu. Kui Lily osa hakkab, siis ajaliselt samal hetkel, kui Gemma lõpetas – tagasivaated lubatud. Lõpuks juhtub lihtsalt palju asju peaaegu ühel ajal ja osade/häälte vahetused lähevad kiiremaks. Pealkiri viitab jah sellele, et mängus on erinevad perspektiivid, aga kahjuks segunesid paljuski nende hääled, kirjanik ei suutnud ennast justkui neist väljaspool hoida. See Vattenmelonen, mida ma 2002 jaanuarist Uppsalas lugesin, jättis minu mäletamist mööda sama tunde – kiire ja kerge lugemine, aga sügavamat jälge ei jäta. Ja nii pikk – ikka loed ja loed, et algus juba meelest ei läheks. Seekord ligi 640 lk! Kui ma aga võrdlen veebruaris loetud sopakaga, siis see siin oli pisut naljakam vähemalt.

Arvustused.

This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s