21. Lermontov “Meie aja kangelane”

LermontovKoolilaps, kes sa sellele lehele jõuad, et oma kirjandisse sobivaid lauseid kopida: ma ei usu, et midagi väga põnevat võtta on.

Jah, seekord siis selline vana raamat (uues kuues), mis kooli ajal sai läbi loetud ja mille kohta midagi ei mäletanud. Mäletan ainult, et moraal oli justkui selles, et peategelane oli jutumärkides meie aja kangelane ja tegelikult ei ole nii käituda ilus, aga meie klass vaidles vastu, et just nii tulebki elada. No kuidas olekski toona teisiti saanud (vanus ja kõrgendatud enesehinnang kohustab!)! Tegelikult ei mäleta ma tollest ajast midagi ja seekord lugedes lähenesin asjale neutraalselt, ei surunud õpikumoraali sellele peale. Lihtsalt oli põnev isiksus see Petšorin. Nagu õpikulaadsed tekstid netist pakuvad – psühholoogiline realism. Peategelane püüab oma aja kohta moodsalt seletada oma käitumise tagamaid, seda, miks ta selliseks on muutunud. (Järgnevad kaks tsitaati on Petšorini päeviku osast)

“Jah, niisugune on olnud minu saatus juba lapsepõlvest peale! Kõik on mu näolt välja lugenud halbu omadusi, mida polnud olemas; kuid neid oletati – ja nad sündisid. Ma olin tagasihoidlik, mind süüdistati kavaluses: ma muutusin kinniseks. Ma tundsin sügavalt head ja kurja; keegi ei hellitanud mind, kõik solvasid: ma muutusin kättemaksuhimuliseks; ma olin sünge – teised lapsed olid lõbusad ja jutukad; tundsin end olevat neist kõrgemal – mind asetati madalamale. Ma muutusin kademeelseks. Olin valmis armastama kogu maailma – keegi ei mõistnud mind: ma õppisin vihkama. Mu värvitu noorus möödus võitluses enese ja maailmaga; kartes pilget, matsin oma parimad tunded südame sügavusse: seal nad suridki. Ma rääkisin tõtt – mind ei usutud: ma hakkasin petma. /…/” (jne, jne. lk. 107)

“Ühed peavad mind halvemaks, teised paremaks, kui ma tõeliselt olen… Ühed ütlevad: ta oli tubli poiss, teised – lurjus. Nii üks kui teine on vale. Kas maksabki siis üldse elada? Aga ikkagi elad – uudishimust: ootad midagi uut… Naeruväärt ja pahandav! (lk. 132)

Siis leidsin netist veel küsimusi koolilastele ja üks neist on “Petšorin ja naised”. Imelik, et seda ühte asja justkui üle tähtsustatakse. Asi ei ole ju sugugi otseselt naistes, vaid pigem selle peategelase uurivas loomuses. Kui ei oleks viimast peatükki (Fatalist), ei võetaks kõike sugugi kokku ja võiks tõesti mõelda, et Vürstitar Mary osa oleks justkui raamatu põhiline (=vaat et ainuke) osa, kliimaks. Ei tohiks unustada, et selles raamatus vahetatakse lausa perspektiive ning et algul hakkab kirjanik rääkima sellest, kuidas ta reisis ja mida Maksim Maksimõtš talle rääkis. Vahejuhtum Belaga ei olnud ju ka sugugi üksnes P. ja naised, vaid pigem laiemalt tema kui isiksuse kohta. Ärge jätke kahe silma vahele eelviimasel leheküljel öeldut (jälle Petšorini päevikust):

Ma armastan kahelda kõiges: see kalduvus ei sega iseloomu otsustavust; vastupidi, mis minusse puutub, siis mina lähen alati julgemini edasi, kui ma ei tea, mis mind ees ootab. Sest midagi halvemat kui surm ju ei juhtu – surmast aga ei pääse! (lk. 158-159)

Kuskil eespool kirjutab ta ka midagi sarnast – et ta ei mõista kunagi midagi täiesti hukka ega ole kunagi millegi lõpuni idealiseerija. N.ö. “moodne mõtlev inimene”, kes toona kirjandusse tekkis (taas? mõistus katsub tunnetest üle olla?). Kui aga tõesti vaja midagi illustreerimaks teemat P. ja naised, siis võiks uurida lk. 103-104, mis annavad õpikuvastused.

Kuid on ääretu nauding omada noort, vaevalt puhkenud hinge! Ta on nagu õis, mille parim aroom hoovab vastu esimesele päikesekiirele; ta tuleb noppida sel hetkel, ja hinganud temast isu täis, visata teele maha: võib-olla keegi tõstab üles. Ma tunnen eneses seda täitmatut ahnust, mis neelab kõik teel ettejuhtuva: ma vaatan teiste inimeste kannatustele ja rõõmudele ainult enese seisukohalt, nagu toidule, mis hoiab ülal mu vaimujõudu. Ma ise pole enam võimeline meeletusteks kire mõjul; mu auahnus on olude poolt alla surutud, kuid avaldub teisel kujul, sest auahnus pole midagi muud kui võimuiha, minu esimeseks lõbuks on aga alistada oma tahtele kõik, mis mind ümbritseb. (jne jne, lk. 104)

Mis mulle selle raamatu juures tohutult meeldis, oli ILUS KEELEKASUTUS (suured tänud ka tõlkijale, VäinoLinaskile). Nii harjunud juba ükskõik mis stiili lugema, peaasi, et mõte kuskilt välja tuleks. Siin oli stiil (=tõlge) omaette nauding. Ise veel mõtlesin, et Taman (Peatükk) oli meil vene keele õpikus ja lugesime seda – kas keegi kujutaks ette, et tänapäeval loeks keegi koolis inglise või mõnes muu keele tunnis sellist tõeliselt keerukat juttu… või kes teab. (Ses suhtes oli vanasti vene keele õppimine suhteliselt ambitsioonikas. Aga ma mäletan, et Krjukova luges ja tõlkis meile samaaegselt ja ma ei saanudki kõigest omal käel enam aru). Lugege:

Taman on kõige viletsam linnake kõigist Venemaa mereäärseist linnadest. Ma oleksin seal peaaegu nälga surnud ja lisaks veel taheti mind ära uputada. /—/

Täiskuu paistis mu uue elamu pilliroost katusele ja valgetele seintele; õuel, mis oli ümbritsetud munakividest taraga, seisis küllakil teine osmik, väiksem ja vanem kui esimene. Kallas laskus järsult merre peaaegu päris osmiku seina äärest ja all loksusid lakkamatu mühinaga tumesinised lained. Kuu vaatas vaikselt rahutule, kuid temale alistuvale elemendile, ja ma võisin tema valguses näha kaldast eemal kaht laeva, mille mustad taglased joonistusid nagu ämblikuvõrk liikumatult silmapiiri kahvatud triibul. (lk. 59-60)

Selle Tamani alguse kohta on mul veel üks seik üles kirjutada. Nimelt pidime koolis nähtavasti selle jutustama õppima või muud sellist. Istusin vanapool vanaema vastas köögilaua ääres, vene keele õpik käes ja kurtsin oma ebaõiglast saatust. Vanaema, kes sündis aastal 1920 ja vene okupatsiooni tulekuks oli 20-ne (meil oli vähemalt selleks vanuseks kool läbi, aga nähtavasti siis ülikoolis või kuskil olid neil kohustuslikud vene keele tunnid, pidid Internatsionaali ja veidi muid asju pähe tuupima), hakkas mulle sõna-sõnalt Tamani algust vene keeles ette lugema, peast!!! Uskumatu mälu! Aasta pidi olema umbes 1990.

Tore, et me ainult klassikat lugedes üles kasvasime.

Sulle aga, koolilaps, mõned lingid. Esiteks Lermontovist üldse (mh ka sellest raamatust), siis koolilaste sisselogimise koht, kus on vaja eelnevalt punkte, et asju alla laadida.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s