22. Carlos Ruiz Zafón “The Shadow of the Wind” (Tuule vari)

Kui kellelgi on huvi gootilise romantismihõngulise krimka vastu, siis see on just õige raamat. Parajalt spookie, üksjagu põnev (ca 500 lk ja jälle ei saa kuidagi käest pandud, kui juba poole peal oled). Barokne? Selline, nagu põnevad filmid, kus muusika läheb järjest ärevamaks (kodulehel on terve hulk isegi muusikat juurde pakutud). Kokkuvõtted räägivad enese eest – et kümneaastane peategelane David leiab Surnud Raamatute Kalmistult (uskumatu labürinditaoline raamatukogu kuskil Barcelona kesklinnas) ühe raamatu, mille autorist tahaks rohkem teada saada. Siis aga selgub, et autori elu taga on suur müsteerium, endine sõpruskond (juba nagu Harry Potteri kolmas osa), ja mida rohkem niite ta lahti harutab, seda ohtlikumaks läheb tema elu ja kõigi teiste elud ümberringi. Ja kõige lõpuks, kui ta ise saab kuuli südamesse, mis läbistab rindkere, lõhub kaks ribi ja tormab teiselt poolt keha välja, õnnestub peategelasel siiski eluga pääseda ja pidada pulmad oma unelmate neiuga. Ja siis järgneb umbes kaks-kolm peatükki, mis räägivad sellest, mis juhtus peale ellujäämist. (Mitte rohkem usutav ei ole põlenud inimese ellujäämine).

Raamatu sees on aga jubedaid jutte vaimudest, värisevaid küünlaleeke, uskumatuid armastuslugusid ja tegelasi, veel uskumatumaid kokkusattumusi, isikute vahetusseminekuid, valeidentiteete jms. On ka mitmeid asju, mille olulisus jääb veidi arusaamatuks. Näiteks raamatu alguses sõlmib peategelane sõpruse endast poole vanema ilusa pimeda tüdruku Claraga – selle peale läheb üksjagu auru. Milleks see kõik vajalik oli, jääb natuke lahtiseks. Vist et raamatut käima joosta, kuniks paremad ideed tulevad. Korra oli Clara ja don Gustavo Barceló kodu ka varjupaigaks vaja. Lisaks oli peategelane lootusetult preilisse armunud ja raamatute puhul ootaks, et esimene armastus ongi see kõikse jäävam ja romantilisem, eriti veel, kui sellele pühendatakse nii palju lehekülgi. Aga ei. Peategelane armub korra esmakordsel kohtumisel Nuria Monforti, paar tundi hiljem aga läheb oma sõbra õega esimest korda date‘ile ja selgub, et armub hoopis temasse. Justkui möödaminnes. Sellest aga kujunebki ootamatult elu armastus. Miks aga Nuria tingimata surema pidi (=tapeti), jääbki veidi arusaamatuks.

Valisin selle raamatu R-i riiulist pigem tagakaanel oleva jutu järgi – Surnud Raamatute Kalmistu, tõsiasi, et leitud raamatu vastu tunnevad teisedki sõja ajal huvi jms. Kujutasin ette, et tegemist on pisut ajaloolise taustaga või pseudoajaloolise jutuga. Kasvõi umbes nagu Janitšaride puu või Lumi. Aga selles osas pidin kohe ümber orienteeruma. Siin ei olnud isegi kuigipalju arutlusi, ikka ainult tegevus ja tunded. Palju oli ringi liigutud Barcelona tänavatel, aga mina pole seal ise käinud ja kindlasti oleksin seda külge rohkem nautinud, kui mõnda kohta ise ka teaksin. Peategelase sõber Fermin oli vahva tüüp, Gustavo Barceló ja kellassepp ka. Aga teised (peategelased) olid suhteliselt traagilised ja igavad. Raamat ise aga oli tõesti selline häirivalt põnev, et ei saanud käest ära panna. Tegelasi liiga palju – kogu aeg kardad, et muidu unustad vahepealsed asjad üldse ära (meenub kangesti J-i sünnipäeval kuuldud jutt sellest, et peaks ikka päevas mõne sudoku tegema, et aju värske püsiks). Ja nagu romantismi ajal (pakun), oli palju erinevate inimeste jutustusi minevikust, mille abil peategelane pilti kokku pani. Aga need jutustused olid kirjutatud siiski kõiketeadva jutustaja silmadega ja rääkisid asjadest, mida allikas vaevalt ise oleks teadnud. Enamasti olid need kohad kursiivis.

Arvustused.

Lisa 1. Raamat ilmus nüüd ka eesti keeles, muuhulgas pakuti ka raamatuklubi klubiraamatuks, järelikult loetakse rohkem. Tänases lehes oli Karevalt arvustus, mis oli minu arvates isegi veidi põhjendamatult liiga positiivne – sedasi võib lugeja pettuda, on mul kahtlane tunne. Ta kirjutab, et “Inimesele, kellele meeldib lugeda romaane, on Carlos Ruiz Zafóni “Tuule vari” tõeline leid.” Sest kõik inimesed, kes on romaanisõbrad, ei pruugi olla sellise gootika sõbrad. Ma pole tõlget lugenud, vbolla on see tõesti mingi lisadimensioon… Aga veidi müstilistest ja filmilikkudest efektidest ei saa siiski mööda vaadata. Ja nende suhtes ta ei hoiatagi õieti. Karevatki võlub see unustatud raamatute kalmistu idee, nagu mulle tundub, aga see, et raamatusõbrale seal rohkem eriti ei olnudki, ei tule justkui välja. Raamatutest enam kuigipalju ju ei olnud – ikka põnevus, põnevus, ärevus jms. Seega minult ikka pisuke ettevaatus-hoiatus ka! Pigem on veenvam ulmeässa IndrekHargla tutvustus BAASis – sest kui seda lugeda, tundub, et ma ise ei olegi suutnud kõiki tasandeid üldse hoomata.

Lisa 2. Kaus kirjutab tänases Sirbis sedasi. Ja mulle hakkab üha enam tunduma, et ma olen mingi loll – kui inimene võtab raamatusse sisse labürint-raamatukogu, siis vist juba piisab, et tekiksid allusioonid Borgesele ja Ecole… Siiski vaadatakse igal pool sellest hollivuudipoolsest muinasjutulisest sisust mööda. MITTE KEEGI ei julgeks avalikult nii hästi nt Harry Potterist kirjutada – ometi olid sealsed sisuliinid ja tegelased kuidagi läbimõeldumad. Rääkimata muidugi heast eestikeelsest tõlkest. Ah, mina ei mõista siiski eesti kultuurikriitikuid ja ei julge tulevikus nende juttu avasüli uskuma jääda.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s