23. John Galsworthy “Forsyte’ide saaga 1: Varakas mees”

Vaatasin riiulisse ja võtsin välja raamatu, mida oma mäletamise järgi kooli ajal lugesin. Ei tea, kas ikka lugesin – mitte midagi ei tulnud meelde. Arvasin, et nüüd on mitu raamatut järjest hooleta, kuna loen järgnevad osad ka läbi, aga nüüd olen kahevahel. Iseenesest mulle see jutustamisstiil meeldib, kuidagi vanaaegne. Aga hämmastama pani, kuidas raamatul justnagu ei olnudki sisu. Õigemini räägiti kõigest muust kui peategelastest. Armastusromaan, milles armastust ei näidata, vaid seda, mida teised sellest armuloost kuulevad või aimavad. Kõik. Kui Bosinney ja Irene oleks justkui armastajapaar, siis nende omavahelisi jutte ega ka muid mõtteid-arutlusi nende endi poolt ei ole. See on justkui see “vaikuse-tehnika” – rääkida asjast kõrvalseisjate aimduste kaudu. See-eest oli pikki kirjeldusi erinevatest külaskäikudest, teeõhtutest, ballidest, igasugu sugulastest… Tjah, suht kummaline. Nagu suuroopus inglasliku vaoshoituse kohta – ärgem rääkigem kirglikust kirelõõmast, vaid vaoshoitud perekonnast, kes kihab, aga on liiga vaoshoitud, et midagi välja öelda või asjast rääkida. Selles suhtes meisterlik.

Raamat on netis ka saadaval, võimalik lugeda.

This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s