24. Anti Saar “Nemad kaks”

Mis ma oskan selle raamatu kohta öelda.

1. Et pigem ikka novell kui romaan, nii oma ülesehituselt kui stiililt. Seal on ka n.ö. kliimaks, kus filmi puhul hakkaks äkki ärevam muusika mängima ja puha. Kohati aga võiks öelda, et see oli jällegi luuletus (lk. 116-117), mitte romaan. Võta siis kinni.

2. Et “Nemad kaks” asemel võinuks pealkirjaks olla ka “Kuidas kirjutada novelli” või “Kuidas ma novelli kirjutasin“. Sellele viitavad ka paljud muud kirjutised, mis netist leidsin, küll kaudselt, nimetades kirjutamisviisi metakirjanduseks. Noh, antikirjandus on see ju ikka.

3. Eesti kirjandus.

Kuna ise ei oska midagi rohkem öelda, vaadakem laia veebi.

TõnuKaalep kirjutab Ekspressis muuhulgas: “See on samas ka lugu pretensioonika autori soovist olla ise oma teksti sees, olla demiurg või vähemalt stsenarist, kommenteerida oma sõnu, lavastada etendust oma isiklikus marionetiteatris ja seda samas kõrvalt vaadata. Postmodernism? Või allajäämine sõnadele ja stiili­trikkidele? Ei, pigem on Saar siiski täiesti teadlik tehtava teksti-show struktuurist ja tagajärgedest. Lõpu poole näib hüperaktiivne autor väsivat ja jutt muutub rohkem “tavalise” loojutustamise sarnaseks. Kes alguses ehmusid autori voolavate kõnevalingute üle ja lõpuni ei jõudnud, neist on natuke kahju.”

Noh, sellest meta-asjast on juttu intervjuus Antiga siin.

JaanusAadamson kirjutab Sirbis pikemalt.

Liivametsa lugemistest: “Lühiromaan, mis pigem haritlasnoortele (tinglikult loomulikult), sest raamatus peituvaid mõisteid ja kujundeid ei pruugi rahvaraamatukogude lugeja alati avada või tabada. Kuid vaev tasub end ära. Tegevus toimub kahel tasandil, noormees nimega Andreas Tahi, kes nimetab end edukaks professionaalseks moderaatoriks ja sõidab kodumaal Chrysleriga, viibib Inglismaal ning mõtiskleb tagasivaateliselt lapsepõlve. (Okupatsiooniaja kirjeldamine on hetkel üldse in!) Ta nagu balansseeriks kahe maailma vahel – enne ja nüüd. Head pole kumbki… Tema hinnangud olevale ja möödunule tunduvad kohati sarkastilised, näiteks hinnang maamehest isale, kes on pidanud ülimaks töörühmamist. Ent Andreas ise, kes kasutab oskuslikult inimesi ja olukordi, kes pilab ülearu kinnimakstud loenguid ja nende pidajaid? Temagi töörügamine aja kasutamise mõttes sarnaneb isa omale. Teiseks tegelaseks on tema armsam Mirei, kes kannab endaga kaasa muundunud ühiskonna arusaamu ja uusi valikud. Nende vahele trügib luuletaja Juhan Ahun, kes töötab pinnasetihendajana ega oska südamega armastada. Oo-jaa, romaani lõpp on kenake, kui võrrelda viimasel ajal pintsaklipslaste saatusest kisendavate lugudega. Tekstis esineb ka autor ise, kes sarnaneb arvatavasti Andreasega. Tema arutleb endamisi, kuidas tegelased kohtuvad, mis nendega ühes või teises olukorras teha. Mind „Nemad kaks“ paelus, mis pole hinnanguks just arukas sõna, aga päästab seekord pikemast üleseletamisest siiski.”

Blogosfäärist:

VaatabJaKlõpsib arvab sedamoodi.

Babuulja kirjutab ka, aga nii labaselt ma asja kokku ei võtaks.

Kokku võtaks siis sedasi, et eks oli toredaid meta-asju küll. Lõpetagem siis puhtjuhusliku tsitaadiga:

“Lugejate seas on küllaltki levinud pettekujutelm, et vabas ühiskonnas on autori loominguline vabadus täielik. Tahan sellise arusaama kohemaid vaidlustada. Ja ma ei kõnele siin sugugi mitte lugejatepoolsest nõudlusest, millele kirjutajal on mõistlik vastu tulla, ega mitte ka religioossetest või seksuaalsetest tabudest, mis ta vaba eneseväljendust piirata võivad. Ma ei pea silmas probleeme kirjutatu avaldamisega, vaid raskusi, mis puudutavad kirjutamist kui sellist. Kohe täpsustan:

       Raamatusse, mille lugemisega algust olete teinud, kavandan näiteks stseeni, milles üks mu kangelasi määrib ära ühe teatava ööklubi vestibüüli põranda. Jama on selles, et ketkel pole ma sugugi kindel, kas seda episoodi raamatusse kirjutada õnnestub.

       Te ei kujuta ette, mis nägu tegi tolle klubi (mimlle nime jätan nimetamata) juhtkond, kui neile oma plaanidest teatasin. Ma olen mängu pidanud panema kogu oma veenmisjõu. Ma ei taha kuidagi sellest episoodist loobuda. Nad nõuavad minult täpsemaid selgitusi, tekitatavate kahjude kalkulatsiooni. Aga ma ei suuda seda neile anda – minu endagi jaoks on asjaolud veel enam kui ähmased. Nad küsivad, kas vestibüülivaiba asemel ei võiks valida mõnd kergemini puhastatavat kohta? Kas ei annaks mingi kirjandusliku võttega ajalehte alla sokutada? Taevas, halasta!” (lk. 16-17)

Kirjanduslik nali.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s