25. Jürg Amann “Robert Walseri eksiminek ehk ootamatu vaitjäämine” (LR 2008/24-25)

Jälle LR, nr 24-25/2008. Huvitav on see, et suhteliselt tuntud kirjanikult (Walserilt) eesti keelde ainult väidetavalt üks teos on alles tõlgitud. Tekkis suisa huvi, loeks. Ju Sirkel selle pärandi (2 raamatut veel?) meieni peab tooma. Kuigi kes teab, vbolla osutub siiski liiga keeruliseks lugemiseks jälle, nagu Musiliga juhtus (et lihtsalt ühe koha pealt enam ei jaksanud edasi lugeda, seda juba I osa juures). Lisaks mäletasin, et mingit Walserit ma ju lugesin millalgi, aga selgub, et see oli Martin ja Põgenev hobune. See raamat Jürg Amannilt on aga RW kohta, aga kirjutatud kuidagi armsasti – et tahaks tulevikuski sirvida ja täiesti suvalisi kohti uuesti lugeda. Nagu mõtteraamat. Põhinebki väidetavalt vestlustel, mida RW kahe inimesega pidas ja kes need üles tähendasid. Esiteks üks teemakohane tsitaat jälle kirjandushuvilistele (ja võltskultuursetele, kelleks ma ennast pean):

Ikka oli inimestel ja iseäranis niinimetatud, iseenda poolt nii nimetatud haritud inimestel täpne ettekujutus sellest, kuidas kaasaja kirjandus peab välja nägema – nimelt selline nagu vana või osaliselt koguni vananenud kirjandus – ; millega see peab toime tulema, nimelt vanade või vananenud raamatute võimalikult täpse jäljendamisega; milliseid probleeme see peab käsitlema, nimelt just äsja või ka rohkem aega tagasi möödunud vaimuajajärgu omi, ja ühelegi neist lambapeadest või ka lambakoonudest ei tule iial pähegi, et leppida kaasaegse kirjandusega kui kaasaja kirjandusega, mida see loomulikult ju on ja ei muud, pidada teda selleks ja mõista teda sellisena, vähemalt püüda seda teha, ja võtta kaasaja autorite probleeme nende aja probleemidena, mida ainult enamik ülejäänud kaasaegseid ei näe, mõistagi ei taha näha ega suudagi tõepooest üldse mitte ära tunda just sellepärast, et nad võtavad vanast ja vananenud kirjandusest kaasa oma kujutused sellest, mis tulevikku ulatub. (lk. 37, tõlk. Mati Sirkel)

Tegemist on väga lühikese raamatuga, mille esimene pool on justkui rohkem Walseri enda mõtted, teine pool pigem kirjeldusi tema kohta. Kõik toimub ühel ööl (vist ööl peale RW surma) vestluses hullumaja direktori hr Henrichseni ja ühe Walseri kauaaegse jalutuskaaslase, hr Seeligi vahel. (Väidetavalt eksisteerinud inimesed, kes paljut kirja panid).  Siin püütakse lahti rääkida natuke Walseri mõtetest, mis on… no kuidas ma ütlen… sedasi kirjanduslikult armsad.

Inimene nagu tema, ütles Walser, kes räägib ja kirjutab või on lakkamatult kirjutanud maailmast, lihtsalt katapulteerub sedamööda lakkamatult tükkhaaval maailmast välja. Maailma ette võttes vabastab ta end maailma käest. See on normaalne. Nii maksab maailm kätte oma kirjeldamise eest. Maa ja rahvas, maailm ja tema jumalad lihtsalt ei taha, et neid lakkamatult kirjeldataks ning kirjeldustes kinni naelutataks või risti löödaks, seda tuleb mõista, vaid nad tahavad, et neid lihtsalt rahule jäetaks. See on nii-öelda loodusseadus. Kui keegi teeb oma isa naeruväärseks, saab ta kõrvakiilu, kui keegi kritiseerib riiki, pistetakse ta pokri, aga kui mõni inimene ja seega tükike loodust lubab endale järsku seda ülbust, et tõstab looduse tervikuna hingedelt maha – ja seda tegevat kunstnik loomuldasa alati, mõistes ennast looduse mõõdupuuna -, siis tõstab loodus vastukäiguna otsekohe tema enda hingedelt maha, teda välja ja eemale tõugates ning hulluks ajades. “Hulluks” muidugi jutumärkides. (lk. 42)

Sellest, kuidas kirjanik läheb randa ja mõistab, milleks tema kirjutatut üldse vaja võiks minna:

Kuid masendavaim olevat kunstnikule, eriti veel kirjutavale kunstnikule nagu tema või kunagine tema, kui ta eksib mõnel kuumal suvepäeval supelranda ja tal seal kõige brutaalsemal võimalikul viisil, nimelt kõige naeruväärsemal viisil avatakse silmad kogu tema tegemise mõtte või mõttetuse osas. Sest seal ta nüüd lebab, see nii-nimetatud homo sapiens, kahekordses teostuses iseenda koopiana rannarätikul, ja on iseendast puhkusel, näitab end nii-öelda alasti, tähendab, sellisena, nagu ta on. Loomulikult on tal raamat kaasas, kuid seda raamatut ei loe ta niisama loomulikult mitte, vaid kogu kunst seisneb selles, kuidas raamatut võimalikult varjupakkuvana enda ja päikese vahel hoida. Seejuures võib näha tõelisi oma ala meistreid, poosikunstnikke ja kunstipäraste risti-rästi kehaväänangute väljamõtlejaid. Teised, kel pea väike ja raamat suur, võivad piirduda sellega, et asetavad raamatu lihtsalt harali kaantega enda kohale. Aga nii või naa tundvat tema kui kirjanik end seejuures varjuandjana, igatahes vastandina sellele, mis ta oli olla kavatsenud, nimelt päike: järsku tunneb ta, et kunstnik on kaitse päikese eest, kunst kui päikesekaitsefaktor, raamat on päikese asemel päikesevari, ja kunstilise tihendamise probleem kerkivat järsku üles üksnes vahekorras ultraviolettkiirte läbilaskvusega; kirjanik peab järsku tegelema ning vaeva nägema kõhu- ja raamatumahu vahekorraga, raamatutüübi ja nahatüübi vahekorraga, näeb end äkki mõtlemas, kuidas ajatud raamatud aitavad aega surnuks lüüa, ning odava raamatu kui kaasaskantava relva kasutamise, kriminaalromaani kui ajatapja üle, raamatumõrva kui ajamõrva üle, lühidalt: ta näeb ennast ühtäkki, nimelt supelranda sattudes, absurdi viiduna. Kuid veelgi hullem, veelgi masendavam – ühteaegu tõdeb ta, et mitte ainult raamat ei löö aega surnuks, vaid niisama väga ja enamgi veel ja lõplikumalt lööb aeg surnuks raamatut ja raamatulugejat ja ennekõike raamatukirjutajat, nii et kirjanik tohib küll palju, kui mitte kõike, aga mitte iialgi ei tohi ta kuumal suvepäeval supelranda minna. (lk. 45-46)

Näiteks üks (paljudest) armsatest kirjanduslikest mõtetest:

Kord nooruses, ütles ta, kirjutanud ta nii, nagu oleks ta alateadvus flööti mänginud. Kuid siis kajanud maailma tühiruumidest helid järsku tema sisekõrva tagasi ja ta läinud taktist välja. (lk. 51. Ja üha rohkem tundub mulle, et väga suur panus on siiski tõlkijal)

Tänapäeva inimese kohta:

Niigi reisitakse tema arvates tänapäeval ju liiga palju. Karjakaupa murravad inimesed võõrastesse maastikesse sisse, ilma mingi häbitundeta, nagu oleksid nad mingid õiguspärased maastikuomanikud, ütlevad ah ja oh ja kaovad siis taas sinna, kust on tulnud ja kuhu nad ka kuuluvad, suutmata ometi päev otsa üle saada sellest, et talumees oma lehmadega neid ei teretanud. Niisamuti nagu mõni inimene ei suuda unustada, et kõrtsiettekandja ei too ekstra nende pärast oma pühapäevanaeratust näole, ega jõua üldsegi selleni, et järele mõelda, et see, mis neile on pühapäev, pole ettekandjale hoopiski mitte pühapäev, vaid täpselt ja just vastupidi tööpäev, nagu poleks üldse juba ettekandja paljas olemasolugi õnnistus ja heategu, sõltumata sellest, kas ta naeratab meile või ei. (lk. 77)

Armastusest, õnnest ja õnnetusest:

Ta küll pole selle üle kunagi pikalt järele mõelnud, ütles ta, aga selge on see, et ilma armastuseta oled sa kadunud, sest kadunud oled sa ka armastusega. Lihtsalt kõigest hoolimata, nagu kõige selgemalt on näha teatud kehaosadest, on meid tehtud selleks, et mitte päris üksinda läbi elu minna. Kui sa seda siiski üritad, kuna midagi seesmist sind selleks sunnib, siis võid seejuures muidugi väga kergesti õnnetuks saada. Tõsi küll, tegelikult ei tundvat ta kedagi, kes poleks kahekesigi õnnetuks saanud, nagu täpselt võttes üldse ei saa kedagi tõesti õnnelikuks nimetada, nii et tuleb endalt küsida, kas see pole ehk lihtsalt maailm, mida tuleks veidi õnnetuks nimetada, ja tegelikult hoopiski mitte inimene, kes iseendast on ehk õige ja õnneks võimeline. Enamasti pole need ju üldse inimesed ise, vaid asjaolud, mis inimese õnnetusse viivad, ja seda näiliselt nagu välk selgest taevast. Tõeliselt pole taevas selge. Kui meie ja taeva vahel poleks õhku, mis meil nägemist takistab, siis näeksime, et tegelikkuses on taevas must. Süsimust, ja meie arvame, et ta on sinine, ning tuletame sellest oma taevasinise elufilosoofia või pühapäevase väljasõidu Säntise mäele. (lk. 78)

Kokkuvõtteks armas vahelugemine minu arust. Soovitan.

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s