32. Sven Regener “berliini bluus”

Ma ütlen (!), et uued raamatud ei ole raamatukogus kunagi riiulis, vaid välja laenutatud. Sest eelmisena loetud Canal Grande oli ka juba 2003. aastal välja antud, see siin aga 2007 (nojah, siiski alles aastake tagasi?). Ometi olen korduvalt just selle sarja ees seisnud ja valinud. Paljusid lugenud ja paljusid proovinud (mis ei ole meeldinud). Seekord haarasin kohe kolm, mida ei olnud varem näinud ja kaks on osutunud väga loetavateks (31 ja 32).

Sisukokkuvõte ütleb kõik ära:

Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda.
Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel. Vähe sellest, et ta on sunnitud oma koduses Kreuzbergis vorstikujulise koeraga viskit jooma, otsustavad ka tema provintsis elavad vanemad talle külla tulla.
Lisaks kohtab härra Lehmann Turuhallis naist, kel õnnestub ta nii ujulasse kui ka romantilisse püünisesse meelitada ning ta on sunnitud külastama Ida-Berliini.

Kõlab nagu filmi kokkuvõte – nagu hakkaks hr. Lehmanni elus äkki midagi juhtuma. Ei juhtu suurt midagi, lihtsalt tore lugeda, kuidas ta erinevatest asjadest kirjutab. Apaatselt mingitpidi. Aga mulle ikkagi meeldis. Kirjandusteaduses, tundub mulle, on sellise tegelase kohta kindlasti mingi määratlus. Näiteks elust võõrandunud tüüp vms. Või resignatsioon. Suurlinn. Ometigi on esimesed kaks peatükki juba vahvad – tõesti see kohtumine suvalise koeraga teel öisest vahetusest koju. Ja hommikul ema kõne – liiga vara öisest vahetusest tulnu jaoks (ca kl 10). Ja nii edasi ja nii edasi. Lõpeb hr. Lehmanni sünnipäeva kuupäevaga (või vähemasti selle õhtul/ööl), kui müür lahti tehakse ja linna peal läheb siblimiseks.

Soovitan.

AimarVentsel kirjutab Päevalehes.

Kes-Kusis kirjutab Mulla-Ahto, et “Vähemalt on antud teose peategelane – keegi baarmän herr Lehmann – meeldiv inimene: haiseb natuke ja elab nüri järjekindlusega oma tavalist saksa elu, mitte ei tegele ühiskondliku saastaga.”
PeeterHelme kirjutab Kriteeriumis ka päris hästi ja kokkuvõtvalt. Soovitan seda lugeda minu oma asemel. Sirbis kirjutab ta ka, aga see on kirjum tekst.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

32. Sven Regener “berliini bluus” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: Sven Regener „Berliini bluus“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s