34. János Háy “Géza poisike” (LR 2008/26)

Võtsin vahelduseks kätte ühe Loomingu Raamatukogu raamatu – olen neid viimasel ajal mitmeid kõrvale pannud mõttega, et tahaks lugeda. (Vahel on mõni, mida ei tahagi lugeda ja see on nagu kohe selge). Võtsin siis algatuseks kõige lühema ja pean ütlema, et ei pidanud pettuma. Samas oli ta tore ehk just oma lühiduse tõttu? Sellevõrra kontsentreeritum. Tegemist on näidendi ja novelliga – see kirjanik pidada enamasti oma näidendid kirjutama oma eelnevalt kirjutatud novellide põhjal. Näidend oli esimene ja see kerkis lausa lavakujundusena ja pöörleva lavaga silme ette. Selgitusena on kirjas “Jumaladraama”, mistõttu jäin nagu huviga tagamõtet otsima. Ja tän sellele alapealkirjale ehk siis sattusingi kuhugi, mis mulle meeldis.

Siin on ju sama lugu. Autistist poiss (25 a) saab äkki külas asuvas kivimurrus tööd, kuna turvameetmed tuleb tarvitusele võtta ja sakslasest kapitalisti arvates hoitakse raha kokku, makstes puudega inimesele mingit näkast tasu – aga valvaja on olemas, kes peab silma peal lindil, kus kivid liiguvad: et kõik oleks korras ja nii. Kuniks poiss hakkab muutuma ärevaks – juba aasta töötatud, aga lindi seiskamise nuppu pole veel kordagi pidanud vajutama. Lõpuks mängivad joodikutest töökaaslased talle vimka ja viskavad kogemata hukkunud hulkuva koera verised köndid oma riietes lindile – siis saab Géza lõpuks lindi peatada. Peatab, nagu vaja, aga “onu Lajos” on nii surnud ja nii tükkideks, kui üldse saab olla. Poisil läbielamised – õhtul kõrtsis näeb kõiki irvhambaid elusalt koos napsu võtmas ja päevasündmuste üle nalja heitmas. Sellest päevast ei lähe enam tööle ja vaatab edasi plaate köögiseinal (sama värvi kui kivid lindil). Nojah, sedasi pole mõtet ju näidendit kokku võtta, kuna repliikides, kordustes jms.-s peitub asja võlu. Lisaks see, et teel bussi peale alati koerad hauguvad – kõik märgivad selle ära. Buss jääb hommikl alati hiljaks, kuna on nii vana, et aku ei tööta ja igal hommikul peab bussijuht mingi imenipi appi võtma. Veab aga ainult koolilapsi ja pensionäre enamasti – sellest juba ära ei ela. Naabrinaine ja naabrimees ikka vaatavad aia tagant ja ajavad juttu – oma eluõnnetuses on nad leidnud lohutust selles, et naabritel on autistist poeg, seega – veel halvem. Korraks lööb nende eksistents kõikuma, kui isegi see autistist poiss saab tööd, naabrimees (50+) aga mitte. Lõpuks on aga kõik nende jaoks jälle omal kohal, kuna poiss tuleb töölt ära ja naabriperet on võimalik jälle haletseda.

Et jumaladraama… Kui poiss käib tööl, siis istub ta vanal kunstnahast bussijuhiistmel (küljelt paistab isegi kollane porolon) liini kohal nagu “jumal”. See on see koht, mis kohe lavapildi silme ette toob. Need joodikute selgitused siis poisile tema töö tähtsusest, mis sest, et punast nuppu kunagi vajutama ei pea. Nagu jumal oled – saad halva ära hoida. No mis ma siin seletan, ega naljalt edasi anda ei oska. Lugege parem, mida kirjutab JürgenRooste oma süü-teemalises artiklis:

Janos Hay „Géza-poisike. Jumaladraama”, samuti Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuke (tõlkijatekollektiivi loetelu on pagana pikk), on teine tekst, mis mind praegu rohkem süüle mõtlema pani. Siin on õigupoolest sama lugu kaks korda räägituna: esmalt näidend ja siis novell, millele draamatekst tugineb. Kuigi proosa on siin pigem ääremärkus, avab mõne üksiku nüansi, mis draamavormis välja ei tule – sääl on pool võlu muidugi ka dialoogi nõiduslikus-naturalistlikus stiilis, mitte niivõrd isegi loos endas.

       Géza-poisike on veidi alaarenenud mõistusega 25aastane mees, kes elab koos oma emaga. Ja talle antakse järelevaataja töö kivimurrus: see peaks talle jõukohane olema. Ta hakkab koos kohalike viinaninade-töömurdjatega igal hommikul tööle sõitma (õhtuti kõrtsu), istub kõrgel toolil, liini kohal, ja valvab: kui midagi peaks juhtuma, siis vajutab nuppu, et lint seiskuks. Kõik kiidavad teda: Géza on nagu kuningas, nagu jumal sääl ülal. Ainult et midagi ei juhtu, kõik kulgeb, ja Gézale hakkab tunduma, et ta olu sääl on mõttetu. Igaks juhuks, kindlustuseks, kui midagi peaks juhtuma, aga ei juhtu. Ja siis sõbrad-töömehed teevad nii, et juhtuks, nalja pärast, lavastavad ühe mehe surma, et päästa Gézat tegematuse süütundest. Géza teeb kõik õigesti, aga talle tundub ikka, et ta oleks nagu süüdi, ta peab end õigustama: tema ju tegi kõik… Eks ta ole. Lõpp on juba üsna traagiline.

       See küsimusepüstitus on palju provokatiivsem: see on küsimus jumala või järelevaataja süüst: kui kõik aina kulgeb, lihtsalt juhtub siin maailmas, ja sul on nupp, et kõik peatada, kui miskit viltu peaks minema, aga tavaliselt ei lähe, ei juhtu midagi, asjad ju sujuvad… Mõnes mõttes võikski see olla jumala või kõiksuse hoomatav kohalolu, kel pole otsest vastutust, vaid jälgija roll.

Kõige toredam on aga, et see on heas vormis kirjutatud lühike tekst, lisaks annab edasi mandunud külaelu – aga nagu järelsõnaski kirjas – kuidagi “talle omase huumori ja kaasaelamisega” (VictóriaTóth).  Ja lõpud pole etteaimatavad, nagu selleski: kogu aeg ootad, et midagi liiniga juhtuks, aga tegelikult ei juhtugi, kuigi poiss lahkub töölt ja jääb jälle elust väljapoole, oma köögiseinal plaate vaatama.

Ungari instituudi ametlikum versioon raamatust.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s