35. Elin Toona “Ella” (LR 2008/)

Ma ei ole vist kunagi eriti biograafiaid lugenud – või äkki ma ei mäleta? Igatahes raamatud, mis on ilma fiktsionaalse lisandita, pole minu mäletamist mööda teele jäänud (nõnda, et oleksin ka läbi lugenud). Selle raamatu panin aga mingil põhjusel kohe kõrvale, et uuriks õige. Ja uurimise ajaks juhtus olema sobiv nädal – alustasin kolmapäeval haiglas Mammit oodates (kuniks asjad sai aetud ja sain tema kätte), kahel õhtul tulin peale laste uinumist veel üles ja lugesin raamatut, täna otsustasin siis ka ära lõpetada – Mati tagasi ja läksid lastega mänguasjamuuseumisse. Seega – kindlasti õige raamat õigel hetkel ja peale lugemist mind valdav tunne on kuidagi nii tähtis, ainult ei oska kuidagi sõnades edasi anda.

Ella on Elin Toona vanaema, Ernst Enno lesk. Ma ise veel mõtlesin, et kust see kirjanikunimi mulle tuttav on (ei-ei, ma tõesti ei tea eesti kirjandusest midagi, kui keegi lugedes pead vangutab) ja siis selgus, et ta on muuhulgas kirjutanud raamatu Lotukata (inglise keeles In Search of the Coffee Mountains). Postimehe arhiivis võetakse see raamat kokku nii: “«Lotukata» (1969) on ilmselt Toona kõige tuntuim romaan, sest see on ilmunud ka inglise keeles nii Ameerikas (1977) kui Inglismaal (1979). Pärast sõjakeerises Eestist lahkumist elas ta perekond algul Saksamaa põgenikelaagris ning sealt pärinebki «Lotukata» aines – põgenike elu Saksamaal, nähtud läbi lapsesilmade. Loomulikult on lapse vaatepunkt täiskasvanute omast erinev ning selle tulemusel on teost nimetatud tragikoomiliseks. Lotukata on hakkaja tüdruk, kes sai oma hüüdnime kummalise mütsi järgi. Nimelt oli tema vanaema Mämmä leidnud põgenikele saadetud rõivaabi hunnikust heleroosa sametist lottmütsi ning selle tüdrukule pähe tõmmanud. Kummaline peakate äratas eakaaslastes tähelepanu, mis tüdrukus algul häbi ja pahameelt tekitas, ent peatselt võttis ta omaks nii hüüdnime kui ka selle tunnusmärgi. Lotukatale on otsitud analooge nn. tüdrukutekirjandusest, ja miks ka mitte. Üleannetus, natuke poisilikus seiklejas, kes tõsimeelsetele täiskasvanutele sageli peavalu teeb, on omased hea süda, õiglus, sitkus ja jonn end oma parema äratundmise järgi maksma panna. Lotukata ja ta Mämmä jõuavad viimaks Inglismaale, kuhu jõudis ka Elin Toona ise. Toona on töötanud Londonis kudumisvabrikus, büroosekretärina ja televisiooninäitlejana, elanud Singapuris ja Bahamal. Praegu elab Elin Toona-Gottschalk Floridas.”

Sellega on tegelikult ka antud tegevusraamistik sellele raamatule. Kirjutanud valmis oma vanaisa biograafia, on Ella seevastu igatpidi pühendus oma vanaemale – inimesele, kes ta üles kasvatas ja teda armastas. Oma vanaemaga oli Elin lähedasem kui emaga, kuna varajased lapsepõlveaastad möödusid Haapsalus vanaema ja vanatädi hoole all. Ometi aitab neil sõjakeerisest põgeneda ema Liki, kes võitleb nende eest ka tulevikus (endine näitleja, paguluses lihttööline). Raamat kirjeldab enamasti kolmandas isikus kogu suguvõsa ajalugu – algul kuupäevaliselt, millal keegi sündis, mis ja kus. Poleks olnud sobivat lugemisnädalat, ei oleks ma viitsinud lõpuni lugeda. Vahele on pikitud tsitaate kirjadest – mida lõpupoole, seda rohkem (kiriromaanid on minu arust kuidagi paeluvad). Kursiivis on vahele pikitud Elini omapoolseid subjektiivseid mälestusi (kuigi eks ole ka “objektiivne” osa kindlasti paljuski subjektiivne mälupilt). Loeme seega suhteliselt “kuivalt”, mis juhtus, kes kellega kohtus, kuidas suhtusid perekonnad asjasse, kuidas elati, millal olid majandusraskused, kes keda toetas jms. Eriti just alguses. Elu põgenikelaagris on küll realistlikult kirjeldatud, aga suur osa on muidugi välja jäetud – ehk just lähemad naturalistlikud kirjeldused…. Masendav muidugi. Seda osa tahaks läbi saada juba selleks, et näha, kuidas neil lõpuks siiski pisutki paremini hakkab minema. Jõuavad lõpuks Inglimaale, Leedsi – elu vaat et masendavamgi. Pommirünnakuid muidugi ei ole jms, aga masenda ongi, kui halvasti elati juba rahuajal ja kuidas kõrgesti haritud pagulastesse suhtuti inglise klassiühiskonnas… (Ja siis mõtled, kuidas oli samal ajal Rootsis – kindlasti mitte lust ja lillepidu, paljudki pidid pimedates ja umbsetes vabrikutes töötama, aga seda klassisuhtumist pole neil nii sisse programmeeritud ja koolisüsteem oli ka paindlikum). No ja siis juba loed, et näha, et neil ikka lõpuks lihtsam hakkas. Seetõttu ongi lõpp üldinimlikum ja kuidagi kokkuvõttes jätab väga väga olulise elamuse. (Kindlasti individuaalne).

Vaade üldinimlikele teemadele – kas teostad end või on sul tugev perekond ja tugevad armastavad suhted (peategelase perekond, tuumik, koosnes alati ainult naistest – vanaema, ema ja laps, Eestis olles veel vanatädi Alma ka. Päris alguses ju ka ErnstEnno – pigem taustal). Andestus ja armastus. Nojah, mina ei oska seda essentsi sõnades edasi anda, pole lihtsalt seda soont. Aga nii selgelt tuli silme ette mu oma suhe oma vanaemaga – vanaemad ON nii tähtsad! Minu vanaema ei olnud nähtavasti üleüldse Ella moodi (välja arvatud humanitaarsed huvid), aga see, et sul on olnud aega vanaemaga juttu rääkida, tema jutte kuulda, temaga lähedaseks saada – see on nii tähtis. Ja Ella elas 90+ vanuseni – kui minu vanaema oleks sama kõrgesse ikka jõudnud, oleks ta praegu veel elus ja näeks minu lapsi. Mul oleks ikka veel palju küsimusi, mis jäid kunagi nooremas eas küsimata, kuna ei olnud veel tekkinudki… Mul on veel Ellen. Olga oli ainult jupikese aega mu elus. See puutepunkt varasemate maailmadega perekondlikult lähedaste suhete pinnalt. Tjah, igasugu taolisi mõtteid on selle raamatuga seoses tekkinud. Igatahes minule isiklikult oli ta praegusel hetkel õige ja tähtis. Lõpetaks Ella enda reakestega juba 1959. aastal Elini märkmikus:

Kord puudutasin ma su südant,

ja mu näppude külge jäi sellest valgus – eluksajaks.

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s