36. Virginia Ironside “Minu oivaline elu”

Kui vahel on tahtmine mingit kerget kirjandust lugeda, siis see on just õige raamat. Lõbus. Ja (arvatavasti üksnes) naistele. Kui millegi üle nuriseda, siis originaalpealkirja kaotamise üle (“NO! I DON’T WANT TO JOIN A BOOKCLUB!”) – kahju, et suhteliselt kindlasse rubriiki kuuluv pealkiri on välja vahetatud mittemidagiütleva vastu ja et kaanekujundus on täiesti mõttetu. Veel selle üle, et igas keeles on oma “kerge stiil” ja inglise keele oma on eesti keelde ümber panna sutsu keeruline. Mõnikord lihtsalt kujutad ette, kuidas asi inglise keeles oli, ja lepid. Kui võimalik, siis lugege seega originaalis ja ma ei usu, et keelelisi raskusi ette tuleb. Kaanel olev vihje BridgetJonesile ei ole mitte asjatu – tõesti meenutab, kuidas ma selle teist osa teel Euroopast tagasi 2001. aastal lugesin ja naerda purtsusin, aga ühtegi nalja ette lugeda oleks olnud mõttetu, kuna kõik sõltus kontekstist ja keelekasutusest (toda lugesin originaalis).

Aga muus osas oli see raamat naljakas, lõbus ja meelt lahutav algusest lõpuni. Juba esimesel kahel leheküljel oli umbes kolm kohta, mis mind “nii kõnetasid”, et ei suutnudki enam ära panna käest (veel enam – mul oli mammi kolleegi sõbranna eksemplar, aga ma muretsesin endale poest otsekohe enda oma, et teistele laenutada ja nähtavasti ka tulevikus kord lugeda – miks mitte kuuekümnesena? Kui ikka selleni jõuan). Sisu on kokkuvõtlikult umbes selline, et minategelane saab raamatu alguses 60 ja erinevalt teistest, kes muudkui tahavad olla “nagu 30-sed” ja väidavad, et iial pole hilja itaalia keelt õppida või benjihüppeid teha, leiab, et nüüd on tal täielik õigustus enam mitte itaalia keelt õppida ja väärikas olla ja teha, mida ise tahab. Ja ei viitsi enam võõrastega suhelda. Ja on sarkastiline (mõttes) nii paljude vastu. Samas saab teada, et tema poeg ja pojanaine saavad lapse ja on nii õnnelik. Ja kui siis laps sünnib, kuidas ta muudkui naudib lapse hoidmist ja muud sellist (pluss mis hirmud tal kõik on). Hästi mõttetu on seda niimoodi ümber jutustada, sest sisu kui selline ei ole selle raamatu puhul üldse määrav. Näiteks on minategelase (Marie) parimateks sõpradeks üks homopaar (James, 50 ja Hughie, 65) ja see Hughie, kes on see mehelik pool, on ilgelt šarmantne ja Mariega ühel lainel, sama sarkastiline ja puha – aga ta saab teada, et tal on vähk ja lühikese aja jooksul sureb. Samamoodi on Marie olnud teismelisena armunud koolikaaslasesse Archiesse, kes aga seda teadmata on lihtsalt heaks sõbraks saanud ja kelle naine raamatu alguses sureb. Hiljem selgub muidugi, et Archie oli ka Mariesse armunud olnud ja lõpuks hakkab nende vahel midagi looma – kuigi Marie on endale ja ka teistele kinnitanud, et seksiga on tema elus kriips peal ja ei ole ühtegi kaalutlust, miks enam meest otsima hakata vms. (Näited igasugustest mehevariantidest, mis tal lähikonnas sõbrannade peredest kätte paistavad, on tõesti suhteliselt trööstitud). BridgetJonesiga (ja Austeniga) seob raamatut just ka see joon – et lõpuks pakutakse siiski meelelahutuskirjanduse austajatele ka meelepärane happy end. Olgugi, et muinasjutuline. Ja see müstiline mees on ikka Darcy, Mark Darcy või Archie (sic!!!).

Kõige naljakam tundub mulle aga, et ma loeks nagu omi mõtteid. Kui ma teeksin praegu RealAge’i testi, siis oleksin nähtavasti 60. Need mõtted on kõik nii tuttavad. No kõige selgem sarnasus on juba see, et pärineme ajastust, kus kraanist jooksis siiski ainult külma vett, kõigil ei olnud telefonegi, asju ei visatud naljalt minema jms. Kuna ma ikka ei oska selgitada, milles siis kogu selle raamatu väärtus, siis kirjutan huupi välja mõned tsitaadid, nö. maitseproovid.

Näiteks räägib ta GuyFawkesi päevast – kuidas tema ajal oli ikka pidulik sündmus ja õigel päeval pandi õue mingid kõige jamamad ilutulestikud (umbes sellised, mis meil tänapäeval on).

Nüüd on juba paar nädalat enne õiget päeva õhtuti tähesadu, plahvatused, kisa ja kära, ja rakettidest näivad väljuvat uued väikesed raketid, kui nad õhtutaevasse sööstavad – kuldsed, punased ja sinised ringid, mille taustal joonistuvad välja puud aias. Mul on tunne, nagu ei olekski ma Shepherds Bushis [linnaosa, kus ta elab; selline värviliste koht], vaid keset Bagdadit, mida rünnatakse, nii et mürsud lõhkevad mu ümber.

Pouncer [kass] kardab koledasti. Ta tuleb tuppa, kõrvad lidus, kõht vastu maad nagu taksikoeral, vahel peidab ta end elutoas minu seeliku varju. Sama lugu on äikese ajal. Et ta on loom ja loodetavasti loodusega täielikus kooskõlas, siis peaks ta minu meelest ka välku ja müristamist endastmõistetava rahuga taluma ning istuma vuntse liigutades paigal nagu Buddha, samal ajal kui mina, tsivilisatsioonist rikutud inimeseloom, redutan sohva taga. Aga ei. Ta kardab kõike. (lk. 158, tõlk. SirjeKeevallik).

Eriti tuttav tundub jutt valutavate põlvede kohta – no ma ei saa aru, olen tõesti nagu 60-ne! Ometi on ligi 25 aastat veel sinna jäänud… Just täna kõndisin jälle läbi linna ja peale põlvede hakkas isegi puusakont valutama. Ometi ütles mulle tuttav ortopeed, et peaksin vaikselt ja pidevalt trenni tegema – nüüd ma just teen… Aga midagi on ikka puhta mäda. Arst ütleb Mariele:

“See on algav osteoartriit, Marie,” ütles ta. “Seda tuleb meie eas ette.”

Seletasin, et minu puhul pole see võimalik, sest ma pole ealeski mingit sporti teinud, mistõttu mu põlved peaksid teoreetiliselt olema ikka veel suurepärases korras, umbes nagu kümneaastasel, vähe kasutatud, väga väike läbitud vahemaa, omanikuks üksainus hoolikas naisterahvas, tõenäoliselt oleks võimalik üles otsida originaalpakend ja ostukviitung, aga tema vastas, et nii need asjad ei käi.

Igavene jama. (lk. 7)

This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s