1. Jason Goodwin “Janitšaride puu”

Viimati raamatukogus käies jäi mulle mingil riiulil (need, mis on kas soovituseks või millekski pandud sedasi, et raamatu kaas ka paistab) viimasel hetkel silma Goodwini raamat ja haarasin selle boonuseks kaasa. Nüüd tuli välja, et lugesin selle just esimesena (ja kahtlen, kas teised mulle üldse samavõrd meeldivad – ühe eesti autori ikka praakisin välja juba) ja olen päris rahul. Ingliskeelne “maitseproov” siin. Rootsikeelne, pimedatele , siin. Üks blogija on sellest raamatust inglise keeles ka kirjutanud. Üldse olen sellesse peatükki uskumatult palju huvitavaid linke otsinud, ärge unustaga vaadata).
Ma tean paljusid, kellele meeldivad krimkad. Mõnes mõttes loeksin ma ennast ka nende alla, kellele meeldivad, aga ma ei saa kahe käega alla kirjutada. Mul on vaja mingit ajaloolist tausta või teist kultuuri, et meeldiks. Või on vaja keerukamat ülesehitust või märkide tõlgendamist, et pakuks pinget (Roosi nimi oli selles suhtes vahva, ma sean ta enda jaoks küll praegu loetuga samasse lahtrisse). Tavalised Monki või Midsomeri lood meeldivad mulle tegelikult ka – kunagi ei saa teleka äärest ära, kui kogemata vaatama jään). Mulle meeldis sellepärast Ristikivi “Kahekordne mäng” ja Dan Browni raamatud (olen kaks lugenud ainult – “Inglid ja deemonid” ja “DaVinci kood” – ja ma ei arva sugugi, et need oleksid kehvad olnud. Võib-olla tõesti on kultuuriajaloolisi fakte veidi moonutatud, aga see ei tee neid raamatuid veel igavateks. Lisaks sain ma vähemalt teada asjade olemasolust, millest ma midagi ei teadnud. Kui täpselt see mulle ikka meelde jäi!). Akuninilt lugesin kunagi 2 raamatut, aga tema puhul mind häiris ikka mingi pinnapealsus ja selle detektiivi abitus ja saamatus, kuna kõik asjad loksusid ilma tema erilise abita paika. Goodwinil on võib-olla natuke sama probleem – eunuhh Yasim on mutrike, kes uurib küll asju, aga kelle uurimisest üksi asjad ei lahene. Lugeja saab asjadest lihtsalt paremini aru (nagu ka Yasim). Samas muudab Yasim ise mõne asja käiku ja suudab mõne asja ära hoida – see on igatahes rohkem kui Erast Fandorini tegevus (aga jah, ma ei mäleta Akuninist kuigi palju, sellepärast rohkem tema osas sõna ei võta. Pealegi kaks raamatut ei ole vbolla representatiivne – K. näiteks loeb kõiki ja kiidab.  Paljud teised vist ka).
See raamat on välja tulnud alles 2006. aastal, eelmisel aastal (2007) tuli juba uus (The Snake Stone). Kogu tegevus toimub 1836. aastal Istanbulis, 10 aastat peale “Heaendelist Sündmust“, milleks oli janitšaride massiline tapmine. Kes on janitšarid? Hea küsimus. Minagi suundusin kohe arvuti juurde, et see välja selgitada. Ajalugu ei ole ma ju kunagi õieti õppinudki. Sain teada, et janitšarid moodustasid jalaväekorpused, millest koosnes Ottomani sultani ihukaitse ja kodukaitseväed. 14. sajandist 19. sajandini. Aga kuna nad läksid ülekäte, hävitati palju janitšare 1826. aastal. Veel rohkem sain aga teada, et ma ei tea ju midagi Ottomani impeeriumist ega Konstantinoopoli ajaloost (mäletan, et seda õppisime põhikoolis ja mul ei olnud aimugi, kus selline tähtis linn asub). Istusime parajasti Matiga köögilaua taga ja einestasime, kui Mati võttis mulle paari sõnaga selle ajaloo kokku, mainides muuhulgas templit nimega Hagia Sophia ja seda, et Moskva on kolmas Rooma. Vaata siis, mis tema pähe kõik mahub! Sellepärast ma loengi ilukirjandust, et ma ei suudaks elu sees midagi sellist tavalisest ajalooraamatust lugeda. Aga lisaks valitsejatele ja vallutustele saab sellisest ilukirjanduslikust raamatust veel palju muud olmelist teada, mille kirjanik just selle tarbeks on välja uurinud ja kirja pannud.
Vaadakem kasvõi kaardilt, kus Istanbul täpselt asub – ongi kõikide tähtsate riikide keskpunktis!
Selle raamatu puhul oligi tore pigem see olustik, võitlus vanade traditsioonide ja euroopalike uute mõjude vahel. Kunagi ei ole miski enesestmõistetav, kõigel on mitu tahku. Lisaks on siin raamatus tore isikutegalerii. Ka tagakaanel on üht-teist kokku võetud, aga alati paneb pigem imestama, millised juhuslikud asjad ära mainitakse. Nimelt on üks tore tegelane Poola suursaadik Istanbulis – jäänuk varasemast ajast, kui Poola riik veel olemas oli. Aastal 1836 ei olnud nimelt. See poolakas on suhteliselt armas tegelane, kuigi enamast napsutab kuskil.
Stanislaw Pelewski oli umbes viiskümmend viis aastat vana, tema kiilanevat pealage ümbritses tihedate hallide lokkide rõngas ning tema lehesiniste silmade lõputult kurba ilmet tasakaalustasid jõuline lõug, suur roomlasenina ja tahtejõuline suu, mis hetkel oli vihma ja Mamara kallastelt pärit tuule tõttu kitsa kriipsuna kokku surutud. /…/ – oma torukübara ja saterkuuega oli ta üsna silmatorkav kuju. (lk. 23, tõlk. Juhan Habicht)
Ja oma riigi kohta kasutab sellist võrdlust:
“Mina olen saadik ilma maata ja sina oled mees ilma munadeta.” Yasim oli selle märkuse üle hetke mõelnud ja siis rõhutanud, et Palewski võib soodsatel asjaoludel oma maa tagasi saada, kuid Poole saadik oli seepeale kätega vehkinud ja valjusti nuuksunud. “Ma kardan, et see on niisama tõenäoline, kui see, et sa endale munad kasvatad. Ei iial. Ei iial. Lurjused!” (lk. 25)
Neljapäeviti kohtuvad Stanislaw Palewski ja Yasim viimase pool ja Yasim teeb gurmee-õhtusöögi – Poola saadik on nimelt toidufänn. Paar väga täpset kirjeldust on raamatus, kuidas Yasim toitu valmistab (alltoodu ja üks pelmeenisupp, mida lõpuks ei söödagi). Üldjuhul tekib nii täpsete kirjelduste puhul kohe ärevus, et midagi kohe juhtub (krimka ikka!), aga söögitegemiste osas tuli siis leppida, et see on lihtsalt täpne kirjeldus (aga mõelge siis kultuuriloolast – tahab anda edasi tolleaegse köögi teadmist ja toob sisse taolised vahvad õhtusöögid mingi teise kiiksuga faktiga koos – s.t. olematu riigi suursaadikuga).
Ühes nurgas oli korv ja sealt valis Yasim mõned väiksed kõvad sibulamugulad. Ta kooris need ära ja hakkis ühtpidi ja siis teistpidi. Seejärel asetas ta kastruli pliidile ja valas selle põhja sibulate pruunistamiseks vajalikul määral oliiviõli. Kui sibulad olid valmis saamas, lisas ta paar pihutäit savipotist võetud riisi.
/—/
Riis oli heledaks tõmbunud, nii et ta lisas pihutäie korinte ja teise pähkleid, kamaka suhkrut ja suure näputäie soola. Siis võttis ta riiulilt purgi ja sellest lusikatäie õlist tomatipastat, mille ta segas klaasitäie veega. Ta valas klaasi sisu riisile peale, millest tekkis sisin ja aurupahvakas. Seejärel lisas ta näpuotsatäie kuivatatud piparmünti ja jahvatas kastrulisse mõned pipraterad, segas veidi riisi, surus siis kaane pealeja tõstis kastruli pliidiraua kaugemasse otsa.
Ta oli ostnud puhastatud rannakarpe, suuri kolmetolliseid rannakarpe, mis pärinesid Bosporuse ülaosssa jäävast Therapiast. Ta väänas karbid laia noateraga lahti ja poetas veekaussi. Riis oli poolenisti keenud. Nüüd lõikus ta tilli hästi peeneks ja lisas segule ning tõstis siis riisikastruli veekaussi jahtuma. Rannakarbid nõristas ta veest tühjaks, võttis lusika ja täitis karbid riisiga ning ladus need siis panni peale üksteise kõrvale. Seadis taldriku neile raskuseks peale, valas kastrulist veidi kuuma keeduvedelikku, pani kaane peale ja lükkas panni sütele küpsema.
Seejärel võttis ta kana, tükeldas selle, purustas liharaiumiskirve lamedal küljel mõned kreeka pähklid ja valmistas granaatõuna mahlaga acem yahnisi. (lk. 22.)
Samamoodi nagu nende väikeste asjadega saab teada Poola riigist sel ajal ja kokakunstist (ülaltoodud roa nimi olla praegusel ajal pigem borani), kirjeldatakse ka supimeistreid, parkaleid, tuletõrjevahte, haaremit, sultani ema validet, tsansvestiid-tantsijaid köcek’eid, turgu, sauna, tekkesid, seraskiiri, kaadit, karagozi sekti, imaame, kislar agaad, musti ja valgeid eunuhhe… Mida tähendab efendi jms. Paljusid asju ühesõnaga. Mitte millestki ei teadnud enne mitte midagi. Kõik on osa tegevusest või detektiiviloost, mida lahti harutatakse. Siis on kogu aeg veel tunda seda piiride tunnetamist oma ja võõra vahel – on asju, mille kohta Yasim kohe teab, et sedasi saavad teha või mõelda ainult väljamaalased. Keegi Daisy Goodwin oli andnud kirjanikule mõtte tutvustada Türgi Impeeriumi ajalugu läbi kriminaalromaani – aitäh hea mõtte eest. Tõesti niisama ei oleks viitsinud kultuuriajaloolist kirjeldust lugeda.
Ei puudu ka armulugu Vene suursaadiku noore ja veetleva naise Eugenie’ga (Jevgenijaga?) – see on väga lühike ja väike osake, aga paljud asjad oli fragmentaarsed, miks mitte ka see osa. Üldse lisab mingi puškinliku tegelase sissetoomine minule kui läänelikule lugejale võõrasse miljöösse midagi sooja ja tuttavat.
Raamatu nõrkuseks võiks ehk pidada kohatist fragmentaarsust ja liiga paljusid olulisi tegelasi. Mind see aga kuigivõrd ei häirinud – Ristikivi “Lohe hammastes” oli ka tunne, et tuleb lihtsalt lugeda ja lugeda, siis saab algus ja ajalooline taust selgemaks. Krimka hoidis mind seekord hoos. Ja ma millegipärast arvasingi, et väga puhas detektiivromaan see polegi – et järk-järgult lahenduse poole ja nii. (Aga võib-olla oli? Sest süüdlased-kurjategijad selgusid ikkagi lõpuks ja ootamatult?). Võib-olla siis sellepärast, et seegi oli mingitpidi “kahekordne mäng” (viidates Ristikivile), kurjategijaid oli palju ja mitmel tasandil.
Veel võib nõrkuseks pidada action-kirjeldusi, millest lihtsalt ei saa aru, vähemasti mitte esmasel kiirel lugemisel. Näiteks see koht, kus parkalite juures mõrvarit taga aetakse ja käib mingi võredevaheline ronimine ja köitel balansseerimine. Sellest balansseerimisest saan aru, aga kuidas köite otsa satuti, ei saanud. Või kuidas seraskiir hukka saab – sellest ka hästi aru ei saanud. Jooksis mingitpidi mööda Hagia Sophia kupleid – ei mõika. Tegelikult on sellised stseenid vist kõikides raamatus suhteliselt segased. Olgu Harry Potter või Inglid ja deemonid – kui ikka filmi jaoks mõeldud ja kiired tegevused, siis sõnades ongi keeruline. Mulle sellised filmid ei meeldi nii kui nii.
Seega – ootamatult kätte sattunud tore raamat!
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s