37. Michel Houellebecq “Võitlusvälja laienemine”

Mõned nädalad tagasi ühel seminaril käies kohtusime KT-uga, kes soovitas mul seda raamatut lugeda. Ja nüüd ei ole ma enam kindel, kas seda või hoopis ühte teist. (Juba kahtlengi, kas mitte just seda teist…) Kõige rohkem ajas närvi, et tegemist oli raamatuga, mille olin siiski juba ka varem rampsist laenutanud ja pooleli jätnud – seega nüüd lugesin alguse uuesti läbi, kuna nii hästi ei mäletanud, aga lugeda ei tahtnudki. Otsisin juba ennegi netist veidi arvamusi selle raamatu kohta, ja mulle näib, et tegemist on mingi “kuulsusega” või autoriga, keda justkui “peaks lugema”, et olla haritud ja enesest lugupidav tüüp. Aga kokkuvõtteks pean ütlema, et siiski kuigi palju ei pakkunud… Nojah, üksiku suurlinnainimese elust, hästi küüniliselt ja sarkastiliselt (kohati see küünilisus oligi kõige vahvam – seda ma enamasti kirjandusest aga ei otsi):

Ta naeris veidi tobedalt; aga see ongi üks üpris tobe tütarlaps, ma oli[n] seda juba varem märganud. (lk. 65, tõlk. TriinuTamm)

Kõige iseloomulikumaks võiks pidada järgnevat lõiku – see võtab kokku vististi kogu raamatu.

Ma ei armasta seda maailma. Ma tõepoolest ei armasta seda. Ühiskond, milles ma elan, on mulle vastik; reklaam ajab südame pahaks; info ajab oksele. Minu töö arvutispetsialistina seisneb andmete, infohulga ja ratsionaalsete otsustuskriteeriumide mitmekordistamises. See on täiesti mõttetu. Ausalt öeldes on see isegi halb; täiesti kasutu lisapinge närvirakkudele. Selles maailmas on küll kõike muud vaja kui lisainformatsiooni. (lk. 67)

Kui seda raamatut antoloogiates kokku võetakse, siis nähtavasti viidatakse just sellele, et tegemist on tänapäeva ühiskonna üksikute inimestega, kellel puudub võime tunda armastust ja ka teisi sooje tundeid. Väga küüniliselt ja lakooniliselt ütleb mina-jutustaja (peale seda, kui kirjeldab ühte kooliaegset nohikut, koledat ja paksu tüdrukut, kellel kõigi järelduste kohaselt olid ikkagi samasugused ootused ja lootused armastusele, mis teistel, ilusatel ja veetlevatel ja kelle nimi oli veel kõige kiusteks Brigitte* Bardot – kuigi ta vanemad nähtavasti ei teadnud isegi sellenimelist tuntud näitlejat):

Vaatamata pidevatele alandustele, mis Brigitte Bardot’ elu tavaliselt sisustasid, ta lootis ja ootas. Ilmselt ootab ja loodab ikka veel. Rästik oleks tema asemel juba enesetapu teinud. Inimesi ei heiduta miski.” (lk. 74)

Armastuse võimatuse kohta on tal teisigi arvamusi. Üks neist kõlab sedasi:

Tegelikult on nii, et teismeliseeas hulgaliselt saadud järjestikused seksuaalkogemused õõnestavad ja hävitavad kiiresti igasuguse võimaluse sentimentaalset ja romantilist laadi projektsioonideks; järk-järgult, ja tegelikult üsna kiiresti, muututakse armastuse jaoks niisama kõlbmatuks kui mõni vana narts; vananedes muututakse vähem võluvaks ja seetõttu kibestunuks. Ollakse noorte peale kade ja seetõttu vihatakse neid. See allasurumisele määratud viha läheb üha mürgisemaks ja kangemaks; seejärel see leebub ja kustub nagu kõik muugi. Jääb ainult kibestumus ja vastikus, haigus ja surmaootus. (lk. 92)

Seega läbinisti küüniline ja sarkastiline. Iseenesest on need väljatoodud lõigud suhteliselt sümpaatsed, aga kui tervik oli asi siiski laialivalguvam ja kuidagi mõistmatum. No ja et peategelane siis lõpuks tõesti depressiooni langeb, pea pool aastat hullumajas veedab – see on nagu isegi klišee. Regeneril oli ainult sõber see, kes segi läks (ja Regeneri peategelane oli nagu sõbralikum ja apaatsem). Kuigi, rääkides raamatu vormist (romaanist), arutleb ta algusepoole ka veidi metatasandil ja leiab, et tänapäeva ainest ei saakski enam romaani kirjutada:

See inimsuhete järkjärguline kadumine tekitab romaanikunstile teatud probleeme. Kuidas on veel võimalik jutustada kuumadest, aastaid kestvatest kirgedest, mille järelkajad puudutavad koguni mitut põlvkonda? Tänapäeval on asi “Vihurimäest” väga kaugel, leebelt öeldes. Romaani vorm ei sobi ükskõiksuse ja eimiski kirjeldamiseks; on tarvis välja mõelda lamedam, napisõnalisem ja süngem väljendusviis. (lk. 34)

Nojah, loetud ta ju sai (kõigest 120+ lk) ja tükki küljest ei võtnud. Aga mul on tunne, et mulle meldivad kõige rohkem need raamatud, kus on olemas ka erinevad põlvkonnad ja nendevahelised kontaktid. Eriti meeldib mulle igas raamatus mõni vanainimene – siin selline otse loomulikult puudus.

* Sellega seoses meenub jutt ühest perekonnast, kus lastele oli pandud just need kaks nime – poiss Michel ja tüdruk Brigitte. Poisi puhul küsiti korrektselt, kuidas võiks poega kõnetada (vastus [mišell]), aga tüdruku puhul selgus hiljem kogemata, et ema kutsub teda… [briž´ii]. No ma ei tea. Kas see näitab nüüd prantsuse-vaimustust või lihtsalt puudulikku haridust…

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s