39. Robert Walser “Jakob von Gunten”

Alles ma jõudsin ohata, et eesti keeles ei ole midagi Robert Walserilt ja et ju see töö jääb Sirklile – juba näengi poes neid Walseri ainsamaid raamatuid, ja Sirkli tõlkes. Kuna läksin esmaspäeval kohtumisele, kus kutsuja ise hilines kolmveerand tundi, siis ostsin kõrvalasuvast poest raamatu ära ja hakkasin lugema. Olin rahul.:)

Niisiis pean kohe algul tunnistama, et mitte kogu raamat ei ole mul veel läbi, vaid ainult esimene osa – Jakob von Gunten. Tunnen, et see on just see raamat, mida ma naljalt kellelegi soovitada ei saa. Lisaks on see selline raamat, mis Kadri liigituse järgi on HeaMaitse :). (Võrdluseks – Ironside oli selle liigituse järgi totaalselt HalbMaitse, aga see-eest väga lõbus ja hea!) See tähendab, et sa loed ja see stiil on nii lummav (oi kui tobe sõna…). Sellise stiili pärast (ja õhustiku pärast) meeldis mulle ka Marai “Küünlad põlevad…”. Ometi pean kohe alguses tunnistama, et siin ei olnud niigi minimaalset tegevust kui Marai raamatus. Siinse raamatu sisuks on ainult, et minategelane saabub Benjamenta internaatkooli, kirjeldab oma sealseid kaasõpilasi ja eestseisjat/eestseisjannat, paari kohtumist oma vennaga ja siis eestseisjanna sureb, eestseisja aga avaldab Jakobile/minategelasele poolehoidu ja nad lähevad kahekesi maailma. Eestseisja, kes seni on olnud vägivaldne ja toores, leiab äkki, et Jakobiga koos võiksid nad uuesti maailma avastada vms. Seega – sisu ei mingisugust! (Ometi on selle raamatu ainetel valminud ka ooper Benjamin Schweitzerilt (liialt moodne ja jube, ei soovita vaadata).

See-eest see stiil… Saksa keel kumab ju igati läbi, lihtsaid lauseid vaat et ei olegi. Musili puhul ei jaksanud ma lihtsalt liiga pikalt seda lugeda. Jakob von Gunten oli aga parasjagu lühike, et mitte igavust tundma hakata. Näiteks panen siia ühe lõigukese, kus Jakob kirjeldab oma kaasõpilast (suhtelist kuivikut) Krausi, keda on aga samas kogu aeg väga ülistatud (Walser on nn. “väikeste inimeste” sõber, see on julgustav).

See kallis Kraus! Ikka tõmbab ta mu mõtteid ligi. Tema varal näeb nii hästi, mida tegelikult tähendab sõna “haridus”. Kuhu Kraus hiljem eluks ka välja ei jõuaks, peetakse teda alati kõlblikuks, kuid harimatuks inimeseks, kuid minu meelest on just tema läbinisti haritud, ja peamiselt seepärast, et ta kujutab endast kindlat, head tervikut. Just seda võib inimhariduseks nimetada. See ei lehvi Krausi ümber lendlevate ja sositavate teadmistena, seevastu asub temas midagi, ja tema, tema puhkab ning toetub millelegi. Tema peale võib kogu hingest kindel olla. Ta ei peta ega laima iial kedagi, noh, eeskätt seda, seda mittelobisemist, nimetan ma hariduseks. Lobiseja on petis, ta võib ju päris kena inimene olla, kuid ta nõrkus välja lobiseda kõike, mis tal mõttes on, teeb ta alatuks ja halvaks vennikeseks. Kraus hoiab end tagasi, ta jätab alati midagi enda teada, ta ei arva vajaliku olevat lasta lobal joosta, ning see mõjub headuse ja elava säästmisena. Seda nimetan ma hariduseks. Kraus pole armastusväärne ning on sageli üsna toores omavanuste ja -sooliste inimeste vastu, ning just sellepärast meeldib ta mulle nii väga, sest see tõestab mulle, et jõhker ja mõttelage reetmine on talle täiesti võõras. (lk. 60-61, jne)

See Benjamentade kool on üks imelik asutus. Kohati tekib tunne, et see on ainult üks väike kelmikas liialdus. Mõnes mõttes on seegi tore – kool, kus midagi ei õpita, vaid enamasti istutakse niisama. Korralikult. Lollusi ei tohi teha. Jms. Selle kooli haridusega õpilased saavad tööd teiste inimeste teenritena ja seetõttu valmistatakse minategelase visiooni kohaselt neid just taolise haridusega paremini ette tulevaseks tööks. Ta arutleb sageli õpilaste loomuse üle, nt:

Meil on palju lohutavat, sest üldiselt oleme väga agarad otsivad inimesed ja hindame end vähe. Kes iseennast väga hindab, pole kunagi kaitstud hirmu ja alanduse eest, sest eneseteadlik inimene kohtab alati midagi teadvusele vaenulikku. Ja ometi pole meie, õpilased, sugugi väärikuseta, aga see on väga-väga liikuv, väike, paindlik ja nõtke väärikus. (lk. 70)

Nagu ka Musilil, on Walseril siin lihtsalt erinevaid mõttekäike erinevate inimtüüpide kohta. Seoses eelnevate inimharidus-teemaliste tsitaatidega on siin näiteks ka arutelu selle üle, kes on tõusik:

Mul pole mingeid tõusikuvoorusi. Mõnikord olen ma häbematu, kuid üksnes mingi tuju ajel. Kuid tõusikut iseloomustab pidev tagasihoidliku mängiv häbematus või siis häbematu, lakkamatult häbematu tähtsusetusežest. Ja tõusikuid on palju ja mida nad saavutanud on, sellest hoiavad nad nõmedalt kinni, mis on suurepärane. Nad võivad ka närvilised olla, pahased, tusased ja “kõigest sellest värgist” väsinud, kuid tõelise tõusiku puhul ei tungi tüdimus sügavale. Tõusikud on härrad ja mõnd säärast härrat, mõnd ehk veidi suurustavat parvenüüd hakkan mina, väike uustulnuk, võsu või mis ma veel olen, teenima, ja teenima auga, truult, usaldsuväärselt, kindlalt, täiesti mõttelagedalt, üldsegi küsimata isikliku kasu järele, sest üksnes nii, nimelt täiesti korralikult, suudan ma üldse kedagi teenida, ja nüüd panen ma tähele, et mul on sugulust Krausiga, ning see teeb mulle isegi natuke häbi. (lk. 88)

Tjah, kuidas ka võtta, eks see Walser on üks omapärane kirjanik ja tema mõttekäigud on vahvad. Näiteks pahedest kirjutab ta nii sümpaatselt (preili Benjamenta kõneleb Jakobiga):

Sest vaata, see, mida pahedeks nimetatakse, mängib inimese olemasolus nii suurt rolli, see on nii tähtis, peaaegu tahaksin öelda et vajalik. Kui poleks pahesid ja vigu, siis jääks maailmal puudu soojusest, võlust ja rikkusest. Pool maailma, ja vahest see põhiliselt ilusam pool, sureks koos hooletuse ja nõrkusega. (lk. 97)

Eks kogu see kokkuvõte on nüüd saanud tsitaadikogumikuks. See-eest annavad need väga hästi edasi kogu raamatu meelsust ja stiili (nagu öeldud – väga palju sisu ei olnudki. Ehk see millegi ootus – Jakobil on kogu aeg mingi aimdus. Lõpuks selgub, et preili ju sureb ja kooli pole peale teda ühtegi uut õpilast võetud. Mõlemad eestseisja(nna)d aga hakkavad tema vastu poolehoidu tundma, lausa armuvad. See on aga edasi antud vaid kõnes, selles peenes stiilis. Ootusärevus oli, et asi läheb konkreetsemaks, mingi konkreetne armukolmnurk, paljastused, kes teab mis – aga ei. Lihtsalt verbaalne naljatlemine:).

Minu lemmiktsitaat lõppu:

Nüüd millestki muust. Võimlemine on ilus. Ma armastan seda kirglikult ja enesestki mõista olen ma hea võimleja. Ülla inimesega sõpruse sõlmimine ja võimlemine on küllap kaks kauneimat asja, mis maailmas üldse olemas on. Tantsida ja leida inimene, kes end austama paneb – see teeb minu arust ühe välja. Ma liigutan väga meelsasti vaimu ja ihuliikmeid. Juba üksnes jalaviibutamine – kas pole see kena! Võimlemine on ka juhm, see ei vii samuti kuhugi välja. Kas peab siis õieti kõik, mida ma armastan ja eelistan, eikuhugi viima? (lk. 89-90)

Postimehes kirjutatakse sedasi (JanarAla).