40. Michel Houellebecq “elementaarosakesed”

houellebecqSellest tuleb arvatavasti väga pikk sissekanne, seetõttu katsun mingid asjad paksemaga tähistada, muidu ei jaksa keegi lugeda. Aga kirjutada on tõesti palju ja ma ei oskagi öelda, kas see on korrelatsioonis sellega, kui palju see raamat mulle meeldis. Ma usun, et kui võtta rangelt kirjanduslik lugejadistants, siis siiski meeldis. Kindlasti peab aga tunnistama, et see on HEA raamat. Või KadriK terminoloogia järgi pigem HeaMaitse. Kui aga otsida äratundmist, siis tuleb ettevaatlik olla – ilma distantsita lugedes on ikka sama küüniline, sarkastiline ja depressiivne nagu Võitlusvälja laienemine. (Seega tingimusteta soovitamisega olen seekord tõesti ettevaatlik – Kati T ütles ju ka, et pigem peaks seda lugema konservatiivne perekeskne inimene… No kas ma just sellegagi nõustun…) Kokkuvõtteks: raamat tänapäeva linnastunud ühiskonnast, mis on loodusest kaugenenud ja väga depressiivne ning väärastunud. (Ses suhtes on meil, eestlastel oma väikestes linnades ja “suurlinnades” ju veel lootust🙂 ).

Lisaks sain aru, et just seda soovitas Kati To mul lugeda. Siin on tõesti paljutki mõtlemapanevat, lisaks heas stiilis ja vormis. Väga konkreetselt häirib, et see on ka pooleldi pornograafiline raamat ja neid lõputuid seksiorgiaid ja suhuvõtmisi ei jaksa lihtsalt lõpuks lugeda. Nüüd aga kõigest ükshaaval.

Sisukokkuvõte on selline:

“Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.”

Noh, kõlab, nagu oleks raamatul mingi süžee. Tegelikult seal räägitaksegi algul lahti, kuidas need poisid ilmavalgust nägid (st. kes kellega kokku sai ja kust maalt pärit oli – pean tunnistama, et see läks mul kohe meelest ära ja pidin pärast mitu korda tagasi lehitsema ja meelde tuletama). Kuna poiste ema oli selline hipi-tüüpi hull (hipiajastu alguses), siis on raamatus suur viha suunatud taolistele vabameelsetele vabadust kummardajate liikumistele. Tsiteerin näiteks:

Viini aktsioniste, biitnikke, hipisid ja sarimõrvareid ühendas see, et nad kõik pooldasid täielikku vabadust ja kuulutasid indiviidi õiguste ülemuslikkust kõigi ühiskondlike normide ja silmakirjalikkuse avaldusmisvormide suhtes, milleks olid nende silmis moraal, tunded, õiglus ja kaastunne. (lk. 175, tõlk. IndrekKoff)

Mõnusat irooniat on Bruno jutustuse osas, kui Bruno läheb ühte vabameelsesse laagrisse, lootuses leida kedagi, keda keppida. Sealjuures on ta aga tegelikult väga sarkastiline igasuguste “vaimupiinamiste” suhtes. Tal on valida, kas oma paketi (Loovus ja lõdvestumine) raames valida töötoaks pantomiim ja psühhodraama, akvarell või vabastav kirjutamine. Ta valib enda arvates kõige ohutuma – kirjutamise:

“Me tervitame meid kõiki,” alustas juhendaja, “me tervitame Maad ja viit ilmakaart ja alustame oma tööd hatka-jooga harjutusega, mille nimeks on päikesetervitus.” Sellele järgnes arusaamatu asendi kirjeldus; Bruno kõrval istuv jota tõi kuuldavale esimese röhitsuse. “Sa oled väsinud, Jacqueline…” kommenteeris yogini, “jäta harjutus tegemata, kui sul praegu õiget tuju pole. Heida pikali, teised siis pärast ühinevad sinuga.”

Ja tõepoolest tuli pikali heita ning kuulata karmaõpetaja vesiravila stiilis uinutavat ja õõnsat juttu: “Te laskute imelisse, puhtasse vette. Vesi ujutab üle teie käed ja jalad, teie kõhu. Te tänate emakest Maad. Te surute ennast usaldavalt vastu emakest Maad. Tunnetage oma iha. Tänage iseennast selle iha eest.” Jne. Räpasel tatamil lebades tundis Bruno, kuidas ta hambad vihast plagisevad; tema kõrval lamav jota röhitses kindlas rütmis. Kahe röhitsuse vahel hingas ta häälekalt: “Aah…”, mis pidi väljendama lõdvestumist. Karmalits jätkas oma sketši, nimetades telluurseid jõude, mis kiirgavad kõhtu ja suguliikmesse. Kui ta oli ka kõik neli põhielementi läbi võtnud, lõpetas ta järgmiste lausetega: “Nüüd olete ületanud ratsionaalse vaimsuse barjääri; te olete saavutanud kontakti iseenda süvakihtidega. Avage nüüd ennast loovuse lõputule ruumile.” – “Persevest!” mõtles raevunud Bruno end vaevaliselt püsti ajades. (lk. 89-90)

Või iroonia järgnevas vestluses kahe naisega söögilauas:

Alguses sai Bruno vestlusest osa võtta, kuna jututeemaks olid loodusdieedid – ta oli nisuidude kohta eelnevalt uurinud. Kuid õige pea kalduti religioossetele teemadele ja siis ei suutnud ta enam sammu pidada. Kas Jeesust võib samastada Krišnaga või kui mitte, siis millega? Kumb meeldib rohkem, kas koer Rintintin või tema peremees Rusty? Ehkki katoliiklane oli katoliiklane, ei meeldinud talle paavst; Johannes Paulus II oma keskaegse mentaliteediga pidurdas läänemaailma vaimset arengut, nii arvas ta. “Just,” kiitis Bruno takka, “ta on paras gogol.” Vähetuntud väljend tekitas naistes tema vastu senisest pisur suuremat huvi. “Ja dalai-laama oskab kõrvu liigutada…” sõnas ta sojasteiki lõpetades nukralt.

Katoliiklane tõusis kohvi joomata reipalt lauast. Ta ei tahtnud isikliku arengu töötuppa “Ja-jaa reeglid” hiljaks jääda. “Aa, jaa, ja-jaa on jube lahe!” kiitis šveitslanna soojalt takka. “Aitäh toreda mõttevahetuse eest,” ütles katoliiklane, pöörates pea kauni naeratuse saatel Bruno poole. (lk. 92)

Tegelikult leiavad mõlemad mehed endale ca 40-45-aastastena siiski kaaslase, aga suhted ei ole sellegipoolest lihtsad. Bruno leiab Christiane, kellega nad ohtralt orgiatel käivad ja ise muudkui üksteist erutavad – Christianel jääb aga alakeha halvatuks ja ta otsustab enda tappa (ratastooliga trepist alla puruks). Michel hakkab kokku elama noorusaegse esimese armastusega (pigem oli Michel Annabelle’i esimene kindel ja ainus armastus, Michel aga ei suutnud kunagi armastust õieti tundagi). Annabelle tahab 40-selt rasestuda, aga lootel on väärarengud, soovitatakse abort teha ja siis leitakse, et tal on emakakaela vähk. Kogu naistevärk lõigatakse operatsioonil ära, teda valdab tühjuse tunne. Siis selgub ka, et siirded on juba kehas edasi läinud ja temagi otsustab end tappa. Kaasaegse inimese leppimatusest surmaga on mitmes kohas. Nt juba alguses:

Ometi ei leppinud ta selle [oma surma-] mõttega; ta ei suutnud leppimist isegi ette kujutada. Tänapäeva lääne inimesele on surmamõte ka täiesti hea tervise juures olles mingi taustamüra, mis täidab tema aju kohe, kui plaanid hägustuvad ja ihad raugevad. Vanemaks jäädes muutub see müha üha pealetükkivamaks; seda võib võrrelda tuhmi mürinaga, millega käib vahel kaasas kägin. Teistel aegadel oli taustamüraks teavariigi ootus; tänapäeval on selleks surmaootus. Nii see kord juba on. (lk. 67, tõlk. Indrek Koff)

Micheli osi ongi natuke põnevam lugeda, kuigi need on ka palju keerulisemad. Kui Pelevini puhul võib öelda, et “keeruline, aga põnev jälgida”, siis selle kohta võib öelda, et “keeruline, ja kõigest ei saagi aru”. Ses suhtes tahaks seda raamatut soovitada oma bioloogidest-keemikutest-füüsikutest-arstidest klassikaaslastele – kindlasti on neil põnevam lugeda, kuna saavad sellest reaalteaduse poolest ka (paremini) aru. Kaus kirjutab Sirbis ka, et kohati on tegemist lihtsalt ambitsioonika esseega. Võtmelõiguks raamatus:

Nüüd jäi ainult kaks hüpoteesi. Kas olid osakeste käitumist määravad varjatud omadused mittelokaalsed, mis tähendab, et osakesed võisid teineteist mõjutada suvaliselt kauguselt. Või siis tuli loobuda vaatlusest sõltumatute sisemiste omadustega elementaarosakese mõistest: sellisel juhul tuli seista silmitsi sügava ontoloogilise tühjusega – kui just ei pöörduta radikaalse positivismi poole ega piirduta vaadeldavate osakeste matemaatilise ennustamise formalismi arendamisega, lõplikult loobudes varjatud tegelikkuse ideest. Loomulikult rivistus enamik teadlasi viimati nimetatud võimaluse taha./—/ Ta sai üha paremini aru, et geenimutatsioonide mehhanismis on midagi fundamentaalset, mis jääb neile mõistetamatuks; ja et see miski on ilmselt seotud aatomi tasandil eksisteerivate sügavamate nähtustega. (lk. 102-103)

Djerzinskit [Micheli] polnud sisimas – nüüd äkki taipas ta seda – kunagi köitnud tõelised religioossed küsimused. Ometi teadis ta juba väga pikka aega, et materialistlik metafüüsika, mis oli purustanud eelnevate sajandite religioossed uskumused, oli ise hävinud füüsika uuemate edusammude mõjul. Huvitav, et ei temas endas ega üheski tema tuttavas füüsikus polnud see kunagi esile kutsunud isegi kõhklusi ega mingitki vaimset rahutust. (lk. 224)

Tegelikult on see raamat täiesti varjatult hoopis utoopia – see selgubki alles päris lõpus, kui mitte päris epiloogis. Nimelt on raamatu peategelane siiski pigem Michel ja tema kloonimisuuringud. Ta soovib luua inimese DNA, millel ei oleks kõrvalekaldeid ega vigu (nii tore kõrvalepõige oli, kui ta sõitis Iirimaale ja nägi enda kloonitud lehmi karjamaal mäletsemas – mõtles, et “näed, tegelikult olen mina nende jaoks justkui jumal”, aga nad ei tea seda ega reageeri🙂 ). Ja hoopis keegi noor teadlane Hubczejak on tema märkmete põhjal kuulsa teadlase elu tagantjärgi üles kirjutanud (nähtavasti ka osaliselt siis Bruno, poolvenna, oma). Raamjutustus ehk romaani “praegu” on hoopis 2029. aasta ja Michel kaob/sureb/tapab enda 1999. aasta märtsis (Houellebecqi raamat ise anti välja 1997. aastal muide, seega isegi ses suhtes enne). Milleni Suurteadlane Michel Djerzinski siis jõudis?

Teistsugune – küllap kõige enam süvitsi minev – kriitika keskendus tõsiasjale, et Djerzinski tööde alusel loodava uue liigi puhul oleksid kõik indiviidid ühe ja sama geneetilise koodi kandjad; üks inimisiksuse põhielemente aga siis ju kaob. Selle peale vastas Hubczejak lennukalt, et just seesama geneetiline individuaalsus, mille üle me mingi traagilise eksituse tõttu nii naeruväärselt uhked oleme, ongi enamiku meie hädade põhjustajaks. Väite peale, et inimisiksust ähvardab kadumine, tõi ta konkreetse vaadeldava näite: ühemunarakukaksikud, kellel kummalgi areneb individuaalse elukäigu tulemusel ja vaatamata täpselt identsele geneetilisele koodile välja oma isiksus, keda aga samal ajal seob mingi saladuslik vendlus – vendlus, mis oli Hubczejaki sõnul lepitatud inimkonna taastamise juures kõige vajalikum element. (lk. 259)

Selles raamatus on palju juttu ka feminismist, naistest ja nende muutumisest üldse. Näiteks räägib Bruno sõbranna Christiane järgmist:

“Ma ei ole feministe kunagi kannatanud,” jätkas Christiane, kui nad olid poole tee peal. “Need igavesed litsid muud ei rääkinudki kui ainult nõudepesemisest ja koduste tööde jagamisest; neil oli sõna otseses mõttes nõudepesemise maania. Mõnikord ütlesin mõne sõna söögitegemise ja tolmuimejate kohta ka, aga põhiline oli ikka nõudepesemine. Mõne aastaga suutsid nad kõigist oma tutvusringkonna meestest teha jõuetud virisevad närvihaiged. Sellest hetkest peale – see oli absoluutselt süstemaatiline reaktsioon – hakkasid nad mehelikkust taga igatsema. Ja lõpuks jätsid nad oma mehed maha, et lasta idiootlikel ladina-ameerika matšodel endale taha panna. Mind on alati hämmastanud, et intellektuaalseid naisi tõmbavad ligi pätid, jõhkardid ja idioodid. Ühesõnaga, nad võtsid paar-kolm sellist tüüpi läbi, eriti pandavad võib-olla ka rohkem, siis lasid endale tite taha teha ja hakkasid Marie-Claire‘i kokanduslehekülgedelt leitud retseptide järgi moose keetma. Ma olen kümneid kordi näinud, kuidas see stsenaarium kordub.” (lk. 120)

Nii mõnelegi feministile mängitakse järgnevas tsitaadis trumbid kätte. Ometi olgem ettevaatlikud – Houellebecq skematiseerib ikka tugevasti ja (nagu öeldud) peidab oma raamatus tegelikult utoopiat:

Michel sai üsna kiiresti aru, et targem on neist noortest elajatest [poistest] eemale hoida; seevastu tüdrukute, õrnemate olendite poolt polnud midagi erilist karta. Seda esmast aimust maailma kohta võimendas “Loomade elu”, mida näidati televiisoris kolmapäeva õhtuti. Kogu selle rõveda jälkuse ja lakkamatute tapatalgute keskel, mida kujutas endast loomade maailm, oli pühendumuse ja altruismi ainsaks jäljeks emaarmastus või kaitsmisinstinkt, või vähemalt miski, mis viis vaevutajutavalt ja aste-astmelt emaarmastuseni. /—/

Kolmkümmend aastat hiljem jõudis ta taas kord paratamatult samale järeldusele: naised olid tõepoolest paremad kui mehed. Nad olid hellemad, armastavamad, kaastundlikumad ja õrnemad; neil oli vähem kalduvust vägivallale, egoismile, enesekehtestamisele, julmusele. Lisaks olid nad mõistlikumad, inteligentsemad ja töökamad.

Õigupoolest, mõtles Michel, vaadeldes päikese liikumist kardinatel, milleks neid mehi üldse vaja on? Võimalik, et varasematel aegadel, kui karusid oli palju, mängis mehelikkus mingit spetsiifilist ja asendamatutki rolli; kuid mõne viimase sajandi jooksul polnud meestest põhimõtteliselt enam mingit erilist kasu. Vahel lõid nad tennist mängides aega surnuks ja selles polnudki midagi eriti halba; vahel aga pidasid nad vajalikuks ajalugu edasi viia, mis tähendas peamiselt revolutsioonide ja sõdade algatamist. Peale absurdsete kannatuste, mida revolutsioonid ja sõjad põhjustasid, hävitasid need ka minevikupärandi parima osa, sundides iga kord kõike nullist üles ehitama. Järkjärgulise tõusu regulaarsest kulust eemaldunud inimkonna areng omandas nõndaviisi kaootilise, struktureerimata, ebakorapärase ja vägivaldse iseloomu. Kõiges selles olid otseselt ja ainuisikuliselt süüdi mehed (oma riski. ja mänguvalmiduse, groteskse edevuse, vastutustundetuse ja loomuomase vägivaldsusega). Naistest koosnev maailm oleks praegusest igas mõttes määratult üle; see areneks aeglasemalt, kuid korrapäraselt, tagasilangemiste ja saatuslike vapustusteta üldise õnneseisundi suunas. (lk. 135-136)

Kogu tema inimese kloonimise üks tagamõtetest on ka küsimus iha ja soojätkamise lahutamisest, mis tänapäeval olla juba niigi juhtunud. Seetõttu planeeris ta need ka ametlikult inimese programmis lahutada, muuhulgas nii, et erutuvad punktid asetuksid võrdselt üle terve inimese keha, mitte ainult teatud delikaatsetes kohtades. Selleni viivaid arutlusi on mitmeid. Näiteks pikas filosoofilises arutluses (või isegi apoloogias), mille Michel väga põlevalt vennale peab, alustades Aldous Huxley utoopiast ja, haarates tema teisi teoseid ja tema bioloogist venna teoseid, jõuab Michel iha teemani:

Seksuaalses konkurentsil, mis on soojätkamise kaudu aja ohjamise moodus, pole mingit mõtet ühiskonnas, kus seks ja soojätkamine on teineteisest täiesti lahutatud; kuid Huxley unustab individualismiga arvestada. Ta ei tabanud ära, et kui seks on soojätkamisest lahutatud, ei säili see mitte naudingupõhimõttena, vaid pigem nartsissistliku diferentseerumise põhimõttena; sama kehtib ka rikkuseiha kohta. Miks ei ole rootsi sotsiaaldemokraatlik mudel iial suutnud liberaalse mudeli üle võitu saada? Miks pole seda iial katsetatud seksuaalse rahulduse vallas? Sest tänapäeva teadusega kaasnev metafüüsiline mutatsioon toob kaasa individualiseerumise, edevuse, vihkamise ja iha. Iha iseenesest (vastupidi naudingule) on kannatuste, vihkamise ja õnnetuse allikas. Seda on mõistnud ja õpetanud kõik filosoofid – mitte ainult budistid, mitte ainult kristlased, vaid kõik filosoofid, kes filosoofi nime väärivad. Utopistide (Platonist alustades ning Fourier’ ja Huxleyni välja) lahendus on iga ja sellega kaasnevate kannatuste laiendamine, korraldades selle viivitamatu rahuldamise. Selle vastandina püüab meie erootilis-reklaamilik ühiskond korraldada ja arendada iga ennekuulmatus ulatuses, jättes aga samas selle rahuldamise eraelu sfääri. Selleks et ühiskond toimiks, et konkurents ei kaoks, peab iha kasvama, laienema ja inimeste elu õgima.” (lk. 132-133)

Ühes teises mõttekäigus mõtiskleb ta omavanuste naiste ja praeguse aja noorte tüdrukute erinevusest (Annabelle’ist ja tänapäeva tüdrukutest):

Nüüd tundus vähetõenäoline, et seitsmeteistkümneaastane tüdruk võib armastust nii tähtsaks pidada. Annabelle’i teismeeast oli möödunud kakskümmend viis aastat, ning kui uskuda küsitlusi ja ajakirjandust, siis olid asjad väga palju muutunud. Tänapäeva tüdrukud olid teadlikumad ja ratsionaalsemad. Nad muretsesid ennekõike hea hariduse pärast, püüdsid ennekõike tagada endale väärika tööalase tuleviku. Poistega väljaskäimine oli neile lihtsalt vaba aja veetmise viis, meelelahutus, mis ühendas enam-vähem võrdsetes osades seksuaalse naudingu ja nartsissistliku rahulduse. Järgmisena püüdsid nad sõlmida mõistliku abielu, mis põhineks abikaasade sotsiaalsete ja ametialaste positsioonide vastavusel ning teatud määral ka ühisel maitsel. Muidugi mõista jätsid nad ennast sel kombel ilma kõigist õnnelikuks saamise võimalustest – kuna need on lahutamatult seotud mõistuse praktilise kasutamisega kokkusobimatute ühtesulamisel põhinevate regressiivsete seisunditega – ,kuid nii lootsid nad pääseda sentimentaalsetest ja moraalsetest kannatustest, mis olid piinanud nende eelkäijaid. See lootus kustus muide üsna kiiresti; kirepiinade kadumine tegi tee vabaks tüdimusele, tühjusetundele ning ängistavale vananemise ja surma ootusele. (lk. 233-234)

Epiloogist – ta suutis teaduslikult armastuse taastada. Väidetavalt. Bioloogiliselt.

/…/ Djerzinski suurim teene pole mitte selles, et ta suutis ületada individuaalse vabaduse mõiste (kuna see oli tema ajal juba nagunii suures osas devalveerunud ja valitses üleüldine, vähemasti vaikiv kokkulepe, et see ei saa kuidagi olla inimkonna arengu aluseks), vaid selles, et ta suutis kvantmehaanika postulaatide (tõsi küll, üsna söakate) tõlgenduste kaudu taastada armastuse võimalikkuse tingimused. (lk. 250)

Üks suuri teemasid on ka tänapäeva inimese üksindus, mõttetus, saamatus ja absurdsus – endised kultuurisidemed on ju lõhutud. Vennad istuvad sageli koos ja ajavad juttu – raamatu tegevusaja vältel tundub, et sagedamini räägib Bruno. Michel lepib olukorraga, et Bruno käib talle rääkimas asju, millest ei peaks, minnes sageli üle sündsuse piiri. Aga Micheli arusaam perekonnast on:

Michel loobus iga-aastastest külaskäikudest [täditütre juurde] aastal 1990; jäi veel Bruno. Peresuhted püsivad mõne aasta, vahel mõnikümmend aastat, tegelikult püsivad need kauem kui ükski muu suhe; ja siis lõpuks hääbuvad ka need. (lk. 128)

Brunol on lühikesest lahutatud abielust ka laps (poeg), nüüdseks teismeline. Tema pereteemalised arutelud on sarkastilisemad.

Nii või teisiti kõik valetavad, ja valetavad täiesti groteskselt. Me oleme lahutatud, aga me jääme headeks sõpradeks. Me võtame poja igal teisel nädalavahetusel enda juurde; idiootsus. Absoluutne, täielik idiootsus. /–järgneb jälle radikaalne jutt meestest, kes olla võimetud lapsi armastama ja keda viib edasi ainult sugutung ja feodaalse riigikorra puhul pärandi edasiandmine—/. Nüüd seda kõike enam ei ole: ma olen palgatöötaja, ma elan üürikorteris, mul pole oma pojale midagi edasi anda. Ma ei oska talle õpetada ühtegi ametit, ma ei kujuta ettegi, mis temast võiks kunagi saada; kord, mille järgi mina elasin, ei kehti tema puhul enam niikuinii, tema elab teises maailmas. Kui me nõustume pideva muutumise ideoloogiaga, siis nõustume ka sellega, et mehe elu piirdub rangelt üksnes tema individuaalse eksistentsiga ja et ei varasematel ega hilisematel põlvkondadel pole mehe silmis enam mingit tähtsust. Naiste puhul on asi teisiti, sest nemad vajavad jätkuvalt kedagi, keda armastada – mida ei saa ja pole kunagi saanud öelda meeste kohta. Võlts on väita, et meestel on ka vajadus lapsi nunnutada, nendega mängida, neid kallistada. Ehkki seda on aastaid korrutatud, on see endiselt vale. Kui vanemad on lahutatud, pere raamistik lõhutud, kaotavad suhted lastega igasuguse tähenduse. Laps on kinni langenud lõks, vaenlane, keda tuleb veel tükk aega ülal pidada ja kes elab teid lõpuks üle.” (lk. 138-139)

Selle mõttekäiguga haakub ka järgnev mõte (ja sellega olen ma puhuti siiski rohkem nõus), mis seab küsitavuse alla tänapäeva inimese mõttekuse või loogilisuse üldse (milleks meid sellistena vaja on?). Bruno räägib Cristiane’ile (nüüd olen ise sama loll pr.k. häälduses…):

“Minust pole mitte mingit kasu,” ütles Bruno alistunult. “Ma ei oska sigu kasvatada. Mul pole mingit ettekujutust vorstikeste, kahvlite ega mobiiltelefonide valmistamisest. Ma ei oska toota mitte ühtegi kõigist neist asjadest, mis mind ümbritsevad, mida ma kasutan või mida ma õgin; ma pole suuteline nende tootmisprotsessist isegi mitte aru saama. Kui tööstus peaks seisma jääma, kui insenerid ja tehnikud peaksid ära kaduma, siis mina küll ei suudaks mitte midagi otsast alustada. Majanduslik-tööstuslikust kompleksist väljaspool seisjana ei suudaks ma tagada iseenda ellujäämist: ma ei oskaks leida toitu ega riideid, kaitsta ennast loodusjõudude eest; minu isiklik tehniline pädevus on tublisti madalam kui neandertaallasel. Ma olen ümbritsevast ühiskonnast täielikult sõltuv ja samas ise ühiskonnale enam-vähem kasutu; ma ei oska muud kui produtseerida kaheldavaid kommentaare iganenud kultuuriobjektide kohta. Ometi saan ma palka, pealegi head palka, mis on märgatavalt üle keskmise. Enamik minu tuttavaid on samasuguses olukorras. Tegelikult ongi mu vend ainus kasulik inimene, keda ma tean.” (lk. 167)

Seega, mida see läänemaailm siis üleüldse vajab? Selle kohta on teooria ühel Micheli teadlasest kollegil – inimkond tahab ratsionaalset kindlust, ükskõik mis hinnaga:

Võiks ette kujutada valmi, milles üks pisike inimrühm – mitte rohkem kui mõnisada inimest kogu planeedi elanikkonnast – tegeleb kirglikult mingi väga raske ja väga abstraktse asjaga, mis on väljaspool seisjatele täiesti mõistetamatu. Ülejäänud inimkond ei saa neist iial midagi teada; nad ei saa ei võimu, varandust ega au; mitte keegi ei suuda mõista isegi seda, kui suurt naudingut too tegevus neile pakub. Ometi on nad maailma kõige vägevam jõud ja seda väga lihtsalt, väga tagasihoidlikul põhjusel: nad valdavad ratsionaalse kindluse saladust. Kõike, mis nemad tõeseks kuulutavad, tunnustavad varem või hiljem kogu ülejäänud inimkond. Ükski majanduslik, poliitiline, ühiskondlik ega religioosne jõud ei saa ratsionaalse kindluse vastu. Võib öelda, et läänemaailm on tundnud üle igasuguse piiri minevat huvi filosoofia ja poliitika vastu, et see on pidanud täiesti arutuid võitlusi filosoofiliste ja poliitiliste küsimuste üle; võib ka öelda, et läänemaailm on kirglikult armastanud kirjandust ja kunsti; aga tegelikult pole millelgi selle ajaloos olnud nii suurt kaalu kui ratsionaalse kindluse vajadusel. Ratsionaalse kindluse vajadusele on ju läänemaailm lõpuks toonud ohvriks kõik: oma religiooni, oma õnne, oma lootused ja lõpuks ka oma elu. Seda ei tohi unustada, kui keegi tahab lääne tsivilisatsioonile tervikuna hinnangu anda.” (lk. 223)

KülliRiin kirjutab Päevalehes nõnda. Kõusaar kirjutab mitmes kohas, aga Ekspressis ehk kõige kokkuvõtvamalt. HannesVarblane kirjutab Ärilehes. Ekstaole võtab asja kokku järgmiselt (jah, see hiirte näide päriselust annab päris hästi ka selle ramatu teatud õhkkonda edasi).

Lehekülje venekeelne tõlge googliga.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

40. Michel Houellebecq “elementaarosakesed” on saanud 4 vastust

  1. Danzumees ütles:

    Jeeeee, ometi saab ka kommenteerida!!!

    Pean tunnistama, et kogu teksti ei julgenud väga sügavalt lugeda, sest mul on veel see raamat lugemata…kuigi kindlalt plaanis. Hea on teada, millise eelarvamusega tasub sellesse Houellebecq -i maailma seekord siseneda, aitäh!

    Muideks selle raamatu järgi on vändatud ka film. Ma ei tea kui hea see on, sest seegi mul veel nägemata, aga tegijad on “huvitavad” (režissör Oskar Roehler, Bruno rollis on Moritz Bleibtreu, Annabelle rollis Franka Potente):
    http://www.imdb.com/title/tt0430051/
    trailer: http://www.youtube.com/watch?v=2MNB7Mf07UY

    Kunagi linastus ka Sõpruses või Pöffil…

  2. sehkendaja ütles:

    Raamatut lugedes mõtlesin just, et see küll filmiks ei sobiks. Pooleldi ikka liiga porno ja need arutlused ei jõuaks vaatajani, kuna nõudsid tõesti süvenemist. Nüüd, kui treilerit vaatasin, tundus see ka imelik, et just see Bruno nägi välja nagu Michel minu arust nägema pidi. Ja vastupidi. Et see Bruno oli ikka keskeakriisis veidi tüsenev tüüp, kes käis vist lausa nahkriietes ringi ja ükski naine ei vaadanud kunagi ta poole. See filmi-Bruno paistis küll suhteliselt kompu. Tjah, seega film on ikka hoopis teine asi, lausa teine teos kui raamat.

  3. Pingback: Michel Houellebecq “Elementaarosakesed” « nõudmiseni

  4. Pingback: Elementaarosakesed | raamatutega

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s