“Beautiful bodies” Vanemuises

beautiful-bodiesLäksin väga suurte eelarvamustega – esiteks on viimased 2,5 sõnalavastust mu juba ettevaatlikuks teinud, teiseks ei kiida avalik arvamus ka seda tükki kuigivõrd. Õnneks ei olnud ma enne selle tüki kohta kuigi palju lugenud (st. üldse ei olnudki). Kui nüüd internetist teiste arvamusi otsida, siis nähtub, et see pold kuigi hea tükk ja et tegemist on mingi mölaga, halva kunstnikutööga, mittemidagiütleva kavalehega ja kehvade näitlejatega. (Muide, mitmes kohas väidetakse, et etendust on aja jooksul paremaks lihvitud – ehk isegi see tõlkeprobleem, mida mina kordagi ei tajunud ja mis on paljusid häirinud. Äkki on veidi kõpitsetud?)

Aga vabandage väga – tükk oli vägagi vaadatav! Esiteks oli seal vähemasti mingi dialoog (seda ei saa vist nii nimetada, kui tegelasi tekib rohkem kui kaks), kiirus ja pinge. Võrreldes kahe eelmise tükiga (Tähed hommikutaevas ja Suurema kurbuseta) oli see tõesti toredaks vahelduseks. Ma kujutan ette, et see Seks ja linn on midagi sarnast, kuigi ma ise ei ole seda kunagi vaadanud. Ja kas need Seks ja linn, Meeleheitel koduperenaised ja AllyMcBeal on siis kõik komöödiad? Liigituse mõttes olen siin tagantjärele küll segaduses. Kui keegi dialoogides ka paar nalja viskab, siis pole see ehk veel komöödia? Nojah, seekord olid naljad vähemasti naerdavad (kuigi algul ehmatasin ära, kui jälle valede kohtade peal naerma hakati).

Esiteks tundus mulle just, et lavakujundus oli tore – see oli vähemasti midagi. (Nojah, mis muud kui et mul lihtsalt on halb maitse) See lavaesine ümar diivani imitatsioon oli minu arvates väga hea idee. Liftiheli oli minu arust hea idee (suurlinna majades on liftid ju ikka kuulda!). Lisaks meeldib mulle, kui peale “suure kunsti” on laval ka “päris lavakujundust” – noh, päriskülmkapp, päris-tööpind, pärismakk :). Seega – selle osaga asjast olin ka rahul.

Näitlejate suhtes oli mul ka tugev eelarvamus. Seekord oskasid kõik üllatada – mulle meeldis selles tükis isegi Katrin Pärn, kes muidu eriti pole kuskil meeldinud). See tüüp sobis talle, polnud vaja mingit lüürilist hingelisust vahele (nagu Tähtedes hommikutaevas). Piret Simpson mängis armsasti seda luulelist tüüpi (luuleline on muidugi liialdus, kaunishing kõlab liiga pretensioonikalt, “armas” inimene oleks ehk kõige täpsem). Barabantšikova suhtes olen olnud eelarvamustega – tema sobis eile oma rolli ka väga kenasti. Sillamaa, Eva Püssa ja Eva Klemets olid ka suht ok, ei häirinud küll. Seega selles osas ka linnuke kirjas!

Sisu. Et siis naistekas, kui naised laval. Täitsa nõus, oli küll läbini naistekas. Ja loomulikult olid vaat et peategelasteks mehed – sest kõigil naistel oli oma lugu. Üks oli leidnud oma voodist võõra naise juuksekarva, teine oli armatsenud prussakatõrjevahendi aurupilves, kolmas oli oma mehe jätnud, kuna too röhitses ja oli niisama ka mats, neljandal oli imeline suhe ja mees pidi tema juurde kolima – läks oma asjadele järgi ja ei tulnudki enam tagasi (sellest möödus juba aasta), üks aga oli üheöösuhtest rase – see-eest oli olnud ka vägev ja võimas öö. Üks aga oli kinnisvaramaakler, sotsiaalse kindustusega, pensionisammastega jms. – kavatses lähiajal abielluda. No ja puändina selgus muidugi lõpus ka see, et oma mehega on nad vahekorras korra aastas, siis on ka juba potentsiga probleeme, lisaks kannab naine kõik pere kulud – aga sellegipoolest arvas naine, et sellise ühiskondliku kindlustatusega on kindlam “vananeda”, lapsi saada.

Ja kõik need tegelased olid tõesti igatpidi erinevad – jaotada võiks seega mehe olemasolu ja mitte-olemasolu järgi, aga samas ka rahuloluastme järgi. Jessie/Barabantšikova, kelle korteris beebipidu sündiva lapse auks peeti, oli väga rahul oma eluga eeslinnas, ilma meesteta, kassiga. (Ta oli kirjanik). Anorektiline Lisbeth oli jälle veendunud oma suhte õigsuses Stevega, kes aasta tagasi minema kõndis – tema jaoks elas Steve ikka veel tema kõrval edasi (diivanis, seinas jne). Nina jällegi oli enam-vähem leppinud, et tema elu läheb edasi ilma meesteta ja läks nendega liiga kiiresti voodisse. Claire/Klemets, kes ootas last, oli ise vägagi lapsemeelne ja tegelikult suhteliselt segauses. Ometi ei tahtnud ta oma hirme teistele näidata. Sue Carol/Sillamaa oli lootusetult armunud oma abikaasasse ja andis talle alati kõik andeks, kuigi oli juba korduvalt ähvardanud, et võtab lahutuse ette. Martha/Püssa oli aga väga veendunud, et tema teab kõike – mis kellelegi parem on, kuidas tuleb elada (kindlustused, sambad!), mida tuleb emaks saamise eel karta jms (tõi ainukesena kingiks praktilisi asju, mis maksid väga palju, aga millel ei olnud “esteetilist väärtust” nagu mainis Lisbeth). Väidetavalt oli Marthagi oma eluga rahul – kuniks lõpuks selgus asi, mida ta ehk ei olnud tahtnud endalegi tunnistada: tema elu oli üks mõttetu värk, koos ühe mõttetu inimesega.

Moraal oli seega kõigiti kaasaegsele teleseebile kohane – elu ilma meesteta on õnnelikum, iseseisvam ja toredam. (Minus tekitab juba ammuilma muret sellise meemi levitamine. Inimesed astuvad suhtesse, oodates sellest igikestvat orgasmi ja eluaegset hingevärinal “liblikad kõhus” armunu-tunnet – keegi ei räägi midagi koos läbitavatest raskustest, lähedusest, ühest ühiselt elatavast elust. SueCarolit, kes selles tükis abielus oli, näidati kui poolearulist labiilikut, kes on nõus mehele kõik andestama. Marthat jälle jubeda küünikuna, kelle mees on impotendist ihnur ja kelle elu on seega mõttetu. Aga see pole selle sissekande teema muidugi).

Seega olen ma pigem nõus selliste kriitikutega nagu RaimuHanson Postimehes ja AigiViira Õhtulehes, kes pole haaratud ülbest kõrgkultuuri poosist, vaid kirjeldavad, mis oli hea. Samuti KadriSelge TartuPostimehes ja KatreVäli samuti. Kui selline tükk, siis sellised nõudmised. (Oleks olnud kummaline, kui säärase tüki lavakujundus oleks sarnanenud oma sümbolirohkuselt Linnateatri Kuritööle ja karistusele!) Ja andke andeks – sügavust oli siiski rohkem kui “Tähtedes hommikutaevas” (kus soovitud teema või probleem ei muutunudki sügavaks, jäi kuni lõpuni välja kirjutamata/mängimata. LiinaValdrega ses osas vaidleks küll). Ma tahaks näha inimest, kes julgeb väita vastupidist. “Suurema kurbuseta” oli samas liialt masendav, Soome-masendav-masendav, seega ei kõneta niivõrd kui tavaliste inimeste tavalised probleemid, mis paljastuvad õnneliku pealispinna alt. Kavaleht oli aga väga tore – see oli kujundatud nagu naisteajakiri ja tavalises naisteajakirjas on sama vähe või veel vähem lugeda :). Siin olid olemas ilusad pildid, moeleht, tegelased, natuke kirjanikust.

Kokkuvõtteks: leian, et tükk täitis oma eesmärgi väga hästi – ei olnud labane komöödia ega ka masendav probleemitükk, kõike oli. Parajalt. Ja kirjutasin nii positiivselt vist eriti seetõttu, et enne oli palju kehva kuuldud ja netist leidsin selliseid kriitilisi arvustusi.

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

“Beautiful bodies” Vanemuises on saanud 2 vastust

  1. Danzumees ütles:

    Hmmm…ma pean ka nüüd seda tükki nägema :)))
    Ma usun, et see võiks vabalt minulegi meeldida. Sest kui Sa ütled, et see polnud labane, siis seda ma just olen kuulnud sellele tükile etteheidetavat…et mingi kanakari koos ja räägivad oma mehi taga…et see ongi kogu sisu.

    Ja tõesti, vahest on midagi lahedat ning kergemat ka teatris hea vaadata. Kõik tõesti ei pea olema “kõrgkultuur”, ka hea “meelelahutus” on väärt aplausi 🙂 Isegi kui see tükk siis minule ei meeldigi, saan Sinuga natuke analüüsida… kui ta nüüd ainult sobivasti kavas oleks kui ma Eesti tulen 🙂

  2. sehkendaja ütles:

    Lugesin ühest blogist (paistab, et kirjutajaks keegi Vanemuises töötav klienditeenindaja… ?), et tükk on ajapikku paremaks tehtud. Just selle tõlke koha pealt pidasin aru – mind ei häirinud tõlge üldse, ei pannud tähelegi. Seega see peaks olema ju lihvitud siis?

    Teiseks meeldisid mulle nendes rollides olevad inimesed – mul oli tõsiselt hea meel, et Heinloo Marthat ei mänginud. Tal on sellised suured hirmunud hirvesilmad, et kalgi ärimuti rolli ei oleks ta üldse sobinud. (Ja seda Eva Püssat ei teadnud ma üleüldse enne). Janika Sillamaa suhtes ma ka kuigi kriitiline ei oleks – vist oli tema tegelaskuju selliseks tehtud.

    Ja kolmandaks – ma ei oskagi, kätte südamele pannes, öelda, kas see on ikka kerge tükk. Lihtsalt sealne “lootusetus” on edasi antud elavas ja kiiremas vormis. Mitte anudes, et vaadake, KUI masendavaks mehed meie elud teevad. (Kuigi see kaasaegne mõttemall oli küll kandev teema – et mehed on mõttetud ja naistel on ilma nendeta parem. Iseasi kui tõsiselt sellist asja võtta).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s