1. Käbi Laretei “Peotäis mulda, lapike maad”/”En bit jord”

Pealkirjast oli juttu ka Otsekui tõlkes – rootsi keeles tähendab en bit jord tükikest maad, aga ka mulda. Seda, millest oleme võetud ja milleks saame. Selles raamatus puudutab ta ka mõistet “põrm”, mis eesti keeles on ja mida see võiks tähendada. Milline see võiks olla. Seega ei ole originaalpealkirja lihtsalt võimalikki tegelikult eesti keelesedasi anda. Samamoodi nagu paljusid asju pole olnud võimalik rootsi keeles edasi anda (selgitus, et “pühitsema” on väga sarnane sõnale “pühkima”, mistõttu lapse peas need kaks enam-vähem sama asja tähendasid).

 

laretei1Seal kodus – siin võõrsil koosneb kolmest jutust. Esialgu lugesin läbi “Peotäis mulda, lapike maad“, mis ilmus millalgi LR sarjas, 1989, paistab.  

 

See oli jälle väga ilus raamat. Igatpidi nagu “fiction” (=ilukirjandus?), nauditav oma läbivate joonte ja terviku mõttes. Ometi on siinsed inimesed kõik päriselt elanud ja tegelikult on tegemist autobiograafilise teosega. Mulle meeldib, et erinevalt (paljudest) tänapäevastest naisautoritest, oskab Käbi eristada olulist ebaolulisest ja kirjutab sisse ainult asju, mis sobivad tervikuga. Ei ole mingeid mõttetuid südametunnistuse piinu lastest eemaloleku pärast (mis teda nähtavasti kohati valdasid) – Daniel tekib juttu sisse siis, kui temal on mängida oma osa.

 

Millest raamat räägib. Tegemist on isa ja ema kaotamisega, leppimisega mõttega kaotusest. Kõigepealt sureb suhteliselt kiiresti ja ootamatult peale kasvaja avastamist tema isa. Isa vastu tunneb Käbi seletamatut poolehoidu ja tunneb suurt kurbust, et palju asju jäi küsimata, palju asju jäi välja ütlemata. Peale seda surma kaotab Käbi ka muusika – ei suuda mitte midagi enam mängida. Lihtsalt ei suuda. Ja MariaLuisa (klaveriõpetaja) sõnad “Võta end kätte!” jms kõlavad tõesti kui ilukirjanduslik viide inimesele, kes millestki (hetkel) aru ei saa. Kirjanik läheb Hammameti, kus ta elab mõnda aega üksi ühes inimtühjas külalistemajas/hotellis ja ootab, millal muusika tema juurde tagasi tuleks. Sekka meenutab seiku isast ja lapsepõlvest. Kui ta siis tagasi Rootsi sõidab, algab raamatu teine osa. Teises osas lähevad nad algul emaga isa “hauale”, kuigi sellist pole tegelikult olemas, tuhk on lihtsalt erinevatesse kohtadesse laiali puisatud. Peale seda aga (vist päeva jooksul?) saab ema mingi ataki (insult vist?) ja läheb haiglasse, kus ta aegamisi kustub. Pool aasta hiljem, 20. jaanuaril. Teine osa ongi pigem mingi lahkumine emast, arveteõiendus. Justkui ilukirjandusliku joonena tabab Käbit hull nohu, mida ei oska ravida mitte ükski arst ja mis kestab mitu kuud. Kuniks Käbi jõuab arusaamisele (vaadates peeglisse, mil talle meenus oma välimus astmahoogude ajal lapsepõlves. Astmahood aga lõppesid äkki seoses pagulusse jõudmisega), millest see nohu on. Paraneb sellest ja püüab emaga mõttes ära leppida, kõigiti. Kaks erinevat surma, kaks erinevat raamatu osa. Lõpuks: “Käbikene, sa jääd ju nüüd orvuks!”, nagu tema vanatädi talle ütleb. Ja Käbi mõte, et tõesti on nüüd ainult tema ja Maimu (õde) alles, kuna isegi nende pered ei räägi ju eesti keelt.

 

Peale selle, et raamat tegeles kirjaniku suhtega oma vanematesse, tegeleb see ka suhtega oma sünnimaasse. Meenutustesse. Näiteks ütleb kirjanik ühe koha peal, et on isegi uhke olnud oma kosmopoliidi eluviisile ja sellele, et ta on igatpidi maailmakodanik – ei Eesti ega Rootsi pole ta kodumaad – siis peale isa surma tunneb ta vajadust mõttes tagasi minna oma isamaa juurde, mõtetes, ja ema kustumise ajal tunda enda ümber vana head eesti naiste punti.

 

Meenutused on aga täis imelist soojust. Kirjeldustest tuleb ju välja, kuivõrd naeruväärseid asju on läbi pidanud elama. Ja kui raskeid. Ja millised puuslikud olid kohati ema ja vanaema. Seal kirjeldustes tunned ära Eesti ja oma sugulased (või siis abstraktselt eestlaste kui sellise – hull ja imelik, aga “sugulane”, ikka armas). Soovitan soojalt lugeda just neil eestlastel, kes elavad hetkel Rootsis 🙂 ja kel on veidigi mälestusi “vanemast” Eestist (No kasvõi see hommikul kooli minekuks äratamine: “Ööd hakati nüüd hommikuks kutsuma, ehkki selleks kõik välised märgid puudusid. Väljas varitses külm ja vaenulik pimedus /—/. Paksud villased karupüksid jalga. Neil olid pikad sääred, mis ulatusid kingadeni, ja talla alt käis pael.” lk. 180 – kuidas need karupüksid küll rootsi keeles kõlasid?).

 

Vabandan väga järgnevate ohtrate tsitaatide pärast, eks need olegi pigem mulle endale, et hiljem meenutada. Kui viitsimist, miks mitte lugeda 🙂 . Näiteks kirjeldab Käbi oma perekonda ja oma ema ettekujutust perekonnast järgmiselt (no nii tuttav eesti peredest):

Mamma katsus innukalt ja järjekindlusetult Maimut ja mind kasvatada. Me olime omavahel väga erinevad ja elasime lakkamatult sõjajalal. Maimu oli kaks aastat vanem – see ütleb kõik. Oletan, et tema võib niisama resigneerunult väita: Käbi oli kaks aastat noorem, ja sellest peaks samuti seletuseks piisama. Need, kellel on õdesid, mõistavad.

       [—]

       Mammal oli oma vankumatu ettekujutus Perekonnast ja ta võitles terve elu väsimatult selle eest, et painutada tegelikkust mõne jõuetu “peab” või “on vaja” liistule.

       Tema arusaamist mööda oli Papa Perekonnas kõige tähtsam, austusväärne ja kohusetundlik, ning hoolitses Perekonna eest virga tööga, ja töö ei olnud mitte lõbu, vaid seda iseloomustas range distsipliin. Ta ilmutas sooja osavõttu oma naise vastu, armastas lapsi ning sekkus kõigisse perekonnas ettetulevatesse vaidlustesse (mida küll õigupoolest ei oleks tohtinudki ette tulla), lahendas neid kindla käega.

       Lapsed Perekonnas olid sõnakuulelikud, hea kasvatusega, mis kaalus rohkem kui võimalik anne, ja nägusad – ka väga tähtis!

       Vanemad olid alati ühel nõul, ja see oli olulisem kui armastus ja muu tühitähi. Või siiski: Papa oli Mamma vastu õrn. Missugune Mamma oleks pidanud olema Papa vastu, see ei tulnud kunagi jutuks, sest Mamma talitas niikuinii alati õigesti.

       See ettekujutus klappis erakordselt halvasti meie ebatäiusliku tegelikkusega. Hoolimata kõrgest ametipostist valitsuses ei olnud papal kunagi raha ja sellestki vähesest, mis oli, kulus kõige järgi otsustades üksjagu teiste naiste peale. “Kõige” järgi otsustades ei hoolinud papa kuigivõrd perekonnast ja tal oli hiilgav anne jääda täiesti kurdiks, kui ema manitses ja kurtis või tegi vahel harva katset teda asjalikult perekonnamuredesse pühendada. (lk. 74-75, tõlk. Anu Saluäär – imeline tõlge!)

Samuti on armas see, mida ta räägib tolleaegsest moest või daamide riietest Eestis (juba vahetult enne sõda):

Millegipärast elati nii, nagu oleks see olnud elu viimane suvi. Daamid olid superelegantsed ja tipsisid ringi kõrgekontsaliste kingadega. Ma ei näinud ühtegi praktiliselt riietatud inimest. Madala kontsaga naistekingadega tegin tutvust alles Rootsis.(lk. 93)

 

Eriti tuttavad tunduvad kirjeldused eesti naisest, eesti emast, stereotüübist. Eelnev lõik Pereema arusaamast Perekonna toimimisest ja Peremehest on üks neist (kuidgi tundub mind ennastki puudutavat, ausalt öeldes 😉 ). Järgmine on järjekordne elav näide sellest, kuidas “emad kunagi oma laste elusse ei sekku”:

Aastate jooksul on mamma korduvalt katsunud mulle auku pähe rääkida, et laseksin tal tulla oma perekonna eest “hoolitsema”. Ta on kinnitanud, et ta ei sega end minu eluviisidesse ega topi oma nina minu asjadesse. Ühestainsast külaskäigust, ühestainsast pärastlõunast jätkus tal selgusele jõudmiseks, kui saamatu ma olen oma majapidamise organiseerimisel, kui valesti ma oma lapsi kasvatan ja kuidas peaks nuge-kahvleid sahtlitesse jagama. Paari tunniga õnnestus tal teha muudatusi, manitseda ja kritiseerida ning viia kõige ustavama koduabilise ülesütlemise-mõtetele. Seejärel sõitis ta sünges rahulolus koju, silmis kadunud vanaema pilk: “Kui mind ei oleks olnud, oleksite kõik paljajalu ringi jooksnud.” (lk. 121) 🙂 🙂

 

Kohe peale seda tsitaati jätkab Käbi sellega, et mõistab ema eluagset soovi põlvkonniti koos elada või põlvkondade segunemiseks, kuna sedasi tehti Eestis “kuni surm meid lahutab”. Samamoodi pärineb Eestist, “eesti talurahvalt” arusaam loomulikust surmast ja Käbi elab väga üle seda, kuidas Rootsis asjadesse hoopis teisiti suhtutakse:

Olen otsustanud arstiga rääkida. Kavatsen teda paluda, et ta [ema] kannatusi ei pikendaks, kui on kindasti teada, et mamma ei või terveks saada. Terveks? See on juba välistatud. Paremaks? Udune mõiste. Soovin mammale inimväärset elu. Oma seisukohti ei ole kerge esitada. Tegelikult on küsimus inimese õiguses surra.

       Noor arst võtab mind vastu teatega, et on lisandunud kopsupõletik. “Aga me oleme alustanud penitsilliinravi,” kinnitab ta, ja mu öised kartused lähevad tõeks. Ta teatab seda nagu lohutuseks. Minu pisut ebatäpselt esitatud küsimused selle ravi mõttekus kohta jätavad talle vist mulje, et ma parema meelega tahaksin oma emalt elu võtta. Ta vaatab mulle teravalt otsa ja ütleb järsult: “Teie ema aju ei ole surnud.” Seepeale jutustab ta pika troostitu loo omaenda emast, kes pärast ligilähedaselt sama haiguse kulgu eksisteerib nüüd “teatud kõnevõimega” ja “teatud liikumisvõimega”.

       Samal ajal kui ta maalib mulle mamma tulevikku, avastan, et ta esindab mulle võõrast eluvaadet. Mina põlvnen eesti talupoegadest. Nemad elasid, kuni tuli aeg surra. Kui nad olid vanad, mõistsid nad, et haigus, näiteks kopsupõletik, oli neile lunastuseks saadetud.

       Vestlus arstiga masendab mind sügavalt. (lk. 150)

Ja ema hoitaksegi järjest uutes ja uutes pikaraviasutustes elus, kus ta on personalile ainult “asi”, mida pestakse ja toidetakse – Käbil on juba sellest kahju, kui ta esimesest osakonnast teise viiakse, kuna esimese osakonna arstid vähemalt “mäletasid mammat inimesena ” (mitte otsene tsitaat), mitte mingi tombuna. Ja tegelikult on Käbil emast nii kahju, kuna see on nüüd kõnevõimeta jäetud üksi oma hirmudega – inimene, kes on elu aeg surma kartnud (nagu meie vanaemagi).

 

Oma vanaema surmast räägib Käbi siiski juba mõningase irooniaga, lõbusalt. (Kuskil tamärgib, et tingimusteta armastus vanaema vastu saabus alles siis, kui vanaema oli kirstus). Näiteks “Tartu-ema suri Rootsis üheksakümne kolme aastasena. Lõpuks ometi, oleksime äärepealt öelnud, sest ta oli meid oma surmaga nelikümmend või viiskümmend aastat ähvardanud.” (lk. 172).

 

Kusjuures kord tulebki Käbil päev läbi vanaema voodi juures istuda, kuna see on iga hetk suremas. Ema aga on päeval tööl – keegi seega peab jääma vanaema juurde.

Õhtul jätsin vanaema mamma hoolde. Sõitsin tusaselt koju. Järgmine päev oli jõululaupäev. Mamma ei olnud helistanud. Pidasin enesestmõistetavaks, et vanaema on öö jooksul surnud, riietusin mamma meeleheaks musta ja sõitsin Furusundi tänavale. Helistasin uksekella. Vanaema tegi ukse lahti. Tal oli veidi väsinud ilme.

        “Häid jõulupühi,” soovis ta karmilt ja andis mulle matsuga musi.

        “Kas sa surnud ei olegi?” kogelesin hämmastunult.

        “Kus sa sellega, surnu jõululaupäeval majas!” Vanaema tõrjus küsimuse tagasi ja lisas otsustavalt: “Ma tõusin üles.” (lk. 174)

 

No ja siis elas “mutt” nagu kiusu pärast veel kümme aastat, justkui pahandades, et tema suremist ei olnud vääriliselt hinnatud. Üldse oli see üks elust väntsutatud naine, kes ei sallinud mehi – lihtsalt elu oli talle näidanud, et mehed jätavad su alati ikka ise lastega toime tulema. (Sellest vanaemast on minu arust suhteliselt lõbusalt ka otsekui tõlkes – kuidas nad teineteist Ingmariga mõistsid). Ja see säästlikkus!!! No Mati vanaema tuleb otsekohe meelde:

Viis, kuidas vanaema riides käis, ajas mamma meeleheitele. Kui paljude riietusesemetega teda ka ei varustatud, kampsun jõuluks, ilus siidriie sünnipäevaks, käis vanaema jonnakalt ikka lapitud riietega, vateeritud ööjakkide, vanade hommikumantlite või suusajakkide kirjeldamatute kombinatsioonidega. Tal oli ka endal küllalt raha, et muretseda endale mõni pluus või jakk, aga lappimine oli tal veres. Venemaal oli ta aina lappinud ja ümber teinud, küll lastele, küll endale. Kuidas võis ta sellest siis siin Rootsis loobuda, kus sõna otseses mõttes lausa pillati lappimiskõlblikke kangareste ja vastupidavast materjalist kantud rõivaid?

[—]

Suure saladuskatte all pakkis ta rõivad mulle näitamiseks lahti [vanaema elas emaga ühes väikeses korteris]: “Mina ei tea, mis sel Almal on, kõik viskab ära,” pahandas ta. “Kõige ilusamad kangatükid, mida mina katsun alles hoida – neid võib ju millekski ära kasutada, ega niisuguseid enam kuskilt ei saa. Aga tema viskab muudkui rips-raps minema.” (lk. 174-175)

 

See vanaema (nagu ka ema) on oma matusteks kõik valmis mõelnud, ise raha kogunud. Vanaema on ostnud aegsasti hauaplatsi ja käinud seal sageli oma tulevastel “naabritel” külas, et oleks tuttavam. Eelnevalt on ta mitmed ilusad riide-esemed jätnud seisma, et taevasse minnes ikka ilus olla ja läbi pääseda:

Samal ajal valmistas ta metoodiliselt ette taevasseminekut. Otsustav pidi olema kohtumine Püha Peetrusega, Jumal oli hilisem probleem. Taevariigi võtmetega valvur eksisteeris terve mu lapsepõlve nagu kauge sugulane või õigemini ehk nagu kauaigatsetud armastaja, kellega kohtumiseks vanaema ettevalmistusi tegi. Kui mamma kunagi kolmekümnendatel aastatel tõi vanaemale reisilt kaasa paari serbia tuhvleid, mähkis ta need siidpaberisse ja pani kõrvale. Vajaduse korral võisid ka need marjaks ära kuluda, kui ta Peetrusega silm-silma vastu seisis. Ta lootis, et väike flirt aitab paradiisi sisse pääseda. (lk. 184)

Tegelikult on see küll veidi irooniline või küüniline, aga lugedes on ju näha, kui soojalt ta oma vanaemasse kõigele vaatamata suhtus. Veel kirjeldab Käbi, et eesti keeles on “puusärk”, mis kõlab palju turvalisemalt kui “kirst”.

 

Lõpetuseks üks surma ja sünnituse võrdlus:

Arvan, et [mamma] lõpp läheneb ja olen ärevil nagu siis, kui sünnitusvalud algavad. Nagu siis, kui mind papa surivoodile kutsuti. Tunnen, et nüüd see algab.

Ma olen kaks korda sünnitanud. Ja kaks korda surma oodanud. Tunne on sama. Sel pole midagi tegemist ei rõõmu ega leinaga, see on ainult tähtsa sündmuse ootus, millesse sa oled segatud ja mida sa ei saa mõjutada. Pead olema lihtsalt valmis, otsustaja on keegi teine. (lk. 226-227)

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s